Külas oli astronoom Tõnu Viik.

Paremat teadlast ,kui Tõnu Viik (muuseas, kelle sünnipäev on 12.12) rääkimast vanameestele kohe „saabuvast“ maailmalõpust , ei oleks Eestimaalt naljalt leida. Kuigi jututeemaks oli elu võimalikkusest meie päikesesüsteemi  naaberplaneetidel, saime kindla vastuse , et maailma lõppu ei ole lähemal ajal küll oodata.Sammuti ei ole saladuslik suur taevakivi Nibiru ja planeetide rivistus veel  meid kollitamas.Kena,et võime koos edasi siblida siin maamunal . Tõnu Viik andis vanameestele teadmisi planeetidel valitsevast “kliimast“ , nende masside tihedusest, vee oleku  võimalustest, nende atmosfääride koostisest ja olemasolust - mis kõik kokku annaksid eeldusi eluks meie päikesesüsteemis. Lahti sai seletatud , mida annab nn.albeedo-peegelduva ja langeva valguse suhe-planeetide pinna iseloomustamuseks, Marsi kanalid ja „polaarmütsid“, Saturni rõngad, Venuse süsihappegaasi ja lämmastikurikas atmosfär, Jupiteri pinna madalast temperatuurist tingitud  kondenseerunud ammoniaagi tilgakesed, tema väga huvitavatest kaaslastest(Io,Europa,Ganymedes ja Callisto), Merkuur, mis on Päikese poole põõratud alati ühe küljega ,  millel on talumatu kuumus ja teisel küljel kohutav igiöö.Ka Päike ja Kuu said  oma sisuka osa.

Väga huvitava kohtumise lõpetas aeg.Meie külalist ootas  bussisõit läbi lumise Eestimaa ja kodu Tõravere.

Siinkohal veelkordne kummardus ja suured tänud astronoom Tõnu Viigile väga huvitava ettekande eest  ja sõitmaks spetsiaalselt Tõraverest Nõmme Vanameeste Klubisse teadmiste jägamiseks elu võimalustest Päikesessüsteemis ja tsivilatsiooni kestvusest Maal. Saime  ka küllakutse külastada Tõravere obsevatooriumi, et oma silmaga uurida täiendavalt taevalaotust ja planeete..

kirjutas Jaak

Normas

Vanameeste uudishimu on lõputu. Seepärast võtsime otsemaid vastu Endli pakkumise, et ta võib meid oma kunagisse tööpaika sisse rääkida. Mõeldud, tehtud. Me kõik täname Endlit selle eest.
Juba sügaval vene ajal alustas Norma arvukate muude asjade kõrval ohutusrihmade tootmist. Tookord olid need lihtsad rihmad, mis hoidsid sind põhiliselt selle eest, et sa õnnetuse korral auto aknast või uksest välja ei lendaks. Praegused rihmad on arendatud tunduvalt keerulisemaks, eriti need, mis suunduvad lääne turule. Avarii korral tõmbub rihm iseenese tarkusest esiteks pingule, et seejärel kasvava surve toimel veidi järele anda. Nii saab inimene märksa vähem viga kui nn lolli rihma puhul.
Nägime ööd ja päevad läbi töötavat vabrikut, sest tellimusi on praegu rohkem kui teha jõutakse. Võtaks inimesi juurde, aga polevat võtta, igaüht ka ei taha.
Töö käis hoogsalt. Saksamaalt toodud kogukad masinad sülitasid lademete kaupa välja mitmesuguse kujuga metallist kobakaid, millest meile ära tuntavad olid ainult ohutusrihmade detailid. Ülejäänud jubinad, mille osakaal järjekindlalt kasvab, lähevad samuti autotööstusele mitmesse ilmakaarde.
Panime tähele üht omapära. Suurte tarkade masinate juures askeldasid toimekalt mehed, vahel lihtsalt jälgisid, kuis värk toimib. Ohurihmade koostamisel vehklesid hullumeelses tempos aga naised. Meie usinal soovolinikul oleks siin arvatavasti midagi öelda.
Omaette põnev oli katsetuste labor. Seal tõmmatakse ohutusrihmu aeg-ajalt puruks, et vaadata, kas nad on ikka nii tugevad kui peab. Jälgimise all on kogu tootmine, sest kvaliteediga naljatada ei saa. Labori põnevaim stend on muidugi rööbastee, mille peal 50 km tunnikiirusega liikuva inimese  moodi nukuga imiteeritakse ränka avariid.
Nägime hoolikat ja täpset tööd. Samas kipub Norma enamusosanik  Autoliv arendustöö siiski enesele jätma, loovutades siia pelgalt tükkide tegemise ja ohutusrihmade kokkupaneku. Sellegi poolest loob Norma ööpäevläbi  väärtust juurde, millest meile kõigile otsesemalt või kaudsemalt üht-teist pudeneb.
Kirjutas Rein

 

Kolleegide sünnipäeval

22. novembril sai teoks ammuplaanitud sõit Tartusse tähistamaks sealse Seeniormeesteklubi 11. sünnipäeva. Ilm, mis meie klubi ettevõtmisi alati on soosinud, sundis seekord meid uduvihma käest Sebe liinibussi peitu minema, et kaks ja pool tundi Eesti lõunapealinna poole veereda. Unised olime veidi varajase ärkamise järel niigi, somp uinutas täiesti. Aga buss oli küll viimase peal ajakohane – kohtvalgustid ja soojapuhurid nagu lennukis, neti-, TV, raadio- ja teekaardiekraan iga istme seljatoes, viisakas bussijuht roolis ja sõit väga sujuv. Kui lõpuks lähenesime Tartu Kodukotuse majale, rääkisid teadjamad, mis maja see veel hiljuti oli olnud. Oli Tallinna Seevaldi Tartu variant olnud. Kõhe hakkas. Kui siis majja sisenedes tulid meile rõõmsate nägudega, aga üleni valgetes pluusides-seelikutes naised vastu, jõnksatas mõttest läbi kahtlustus, et kuhu meid on meelitatud. Kas Tartu vennasklubi härrad teevad meie kulul paha nalja või on midagi hullemat lahti. Kas tagasi ikka lastakse minna?:-). Tegelikult olid valged tervitajad seeniormeeste head abilised, kes esitasid tähtsate peokõnede ja õnnitluste järel ääretult vahavaid laulumänge (juhendajaks hiljuti Sondast Tartusse kolinud aktiivne kultuuriperenaine), lugesid hingeminevaid luuletusi ja korraldasid võimukalt daamide valikul jalakeerutuse. Kodukotuse line-tantsutrupp esitas paar tükikest ameerikat s.t. linedance´u. Vaatasime huviga meeste ajaviitetubasid – täismõõdus piljard, kvaliteetne koroonalaud, kaardimängutuba, kõik ruumid puhtad ja soojad jne. Tartu hoolitseb oma eakate eest väga hästi. Ja mehed on erksad, aktiivsed ja lõbusad.

Pärast ühislaulmist ja klaasikest shampanjat jätsime võõrustajatega hüvasti. Kostus tõsine kavatsus kohtuda suvel taas, vast meie Lõuna-Eesti ekskursiooni käigus. Täname tartlasi eesotsas Kalev Jahnsoniga kutse eest nende sünnipäevale.

Sõitsime seejärel linnabussiga Ahhaasse. Tänuga mõtlesime selle maja loojale pr. Tiiu Sillale, kes jõudis nii olulise asutuse nii kõrgel tasemel käivitada. Uurisime ja näppisime kõiki eksponaate, tundes, et oleme seega tähtsad osalised elukestvas õppes. Olime selles majas ühed 1,7 miljonist senisest külastajast ja nüüd koduteele asudes loodetavasti ajakohasema maailmamõistmisega. Buss leidis sügispimeduses Tallinna üles, kodud olid ka kõigil oma koha peal.

Kirjutas Urmas

Mäetagused meil külas

Eesotsas vallavanem Aivar Surva ja tema abikaasa Ene Raudariga, lisaks Mäetaguse valla aukodanik 2012, Sompa kaevanduse viimane direktor Jaan Surva.

Loomulikult tundsime huvi, kuidas üks rammusatest resursimaksudest toituv vald toimib. Selgus, et väga mõnusalt. Kuigi rahahädas riik on vallale kukkuvat osa jupikaupa vähendanud, on kasvavad kaevandamismahud rahavoo enam-vähem samasugusena hoidnud. Kummastav kuulda, et on probleem, kuidas raha kulutamisega hakkama saada. Samas antakse enesele aru, et ega see pidu saa igavesti kesta. Sestap mõeldakse hoolega, kuhu mõistlikult raha paigutada. Näiteks ehitati süsteem majade kütmiseks kaevandusveest välja õngitsetud soojusega.

Põlevkivi peal elamisel on hüvede kõrval ka omad hädad. Maa on jalge alt ära uuristatud. Kaevud jäid kuivaks ja nüüd sirutuvad iga majapidamise juurde pikad torud, kus vesi pole muidugi enam selline värske nagu ta omas kaevus oli. Põllud võivad ootamatult künklikuks muutuda ja ega majadki end väga kindlalt tunne. Nii et pole head ilma halvata ja vastupidi. Ilmselt on head esialgu  siiski rohkem, sest rahvast sünnib juurde ja rahvast rändab juurde, sarnanedes selle poolest justkui mõne Tallinna lähivallaga.

Kui jutujärg taas vanahärra Surva kätte jõudis, koukis ta kotist lagedale paksu raamatu. Raamatu sisule toeks ulatas pr. Ene raamatu kõrvale toeka kamaka põlevkivi. Sellest põlevast kivist võib arvata nii ja teisiti, kuid ta on meid tublisti aidanud nii eelmises kui praeguses Eestis. Aitab vast veelgi, kui ükskord selgeks saadakse, kas see paljukirutud inimtekkeline CO2 on ikka kõigi  ilmahädade põhjustaja.

Ene Raudarit on meil põhjust tänada mitmekordselt. Peale kohtumist Juula küla päevadel Jõgevamaal kutsus ta meid külla oma Illuka valda, kus ta on kultuurijuht. Nüüd korraldas ta meile naabervalla, Mäetaguse, kahe kõige väärikama inimese külaskäigu.

Oli huvitav ja omapärane kohtumine.

Kohtumine legendaarse rallimehe hr. Uno Aavaga!

Järvamaa Kutsehariduskeskuse ja Türi ringhäälingumuuseumi külastus

  Üheks järjekordseks suuremaks ja sealjuures ka meeldejäävamaks ettevõtmiseks oli meie klubil Paides asuva Järvamaa Kutsehari­dus­keskuse ja Türi Ringhäälingumuuseumi külastus. Eriti vedas meil ilmaga, sest pärast mitmepäevast vihmasadu oli just meie 24. oktoobri mat­kapäevaks üksik ilus ilm saabunud. Uskumatu, kuid see oligi vist viimane päev, kui veel suverehvidega sõita sai. Oli see järgmisel või siis ülejärgmisel ööl, kui tugev lumetuisk Eestit tabas ja  kõik maanteed ülilibedaks muutis. Üle Eesti põhjustas säärane lumetuisk sajakonnale suverehvidega autosõitjale liiklusõnnetusi.
 Matkapäeva põhitegi­jaks oli ikkagi Paul oma bussiga, sest ilma temata oleks meil kindla­pea­le nägemata jäänud vägagi palju vaatamisväärsusi. Esimene peatus tehti teeäärse Kükita kohviku juures, kus me veidi keha kinnitasime ja kust me otse­maid Järvamaa Kutseharidus­kesku­sesse sõitsime. Vastu võttis meid sealne direktor hr. Rein Oselin, kes meid koduselt tervitades ja naerusuiselt kooli vaatama kutsus. Suundusime seejärel uude koolimajja, kus ta meile ühes kaasaegses klassiruumis kooli eripära tutvustas. Juba hoonesse sisenedes oli meile kõigile selge, et tegu on siin mitte üksnes 21. sajandi eurorahade toel ehitatud koolimaja vaid ka koolitussüs­tee­miga, kus uudistamist jätkub meile igaühele küllaga. Pahviks lõi meid juba siinne õpeta­ta­vate erialade hulk, mitmekesisus ja ka see, millist suurt maa-ala kogu nende õppetöö enda alla haarab. Tutvustati meile nii peahoones tehtavat õppetööd, siin kasutatavaid kaasaeg­se tehnilise varustatusega õppeklasse ja laboreid kui ka Särevere mõisa ümbruses toimuvat kaasaja põllumajan­dusele omast välja­õpet. Mis aga mind kõige rohkem paelus, oli see, et töötajate seas oli tunda ühtset, kõiki haara­vat meeskonnatöö meeleolu. Meeskonnatöö loome­protsess on väga keerukas, mistõttu direktor Rein Oselinile, kes selle stimuleerimise ja käivitamisega hakkama sai, tuleb küll au anda. Samas on aga ka täiesti selge, et ilma ees­kujuliku mees­konnatööta säärast laiahaardelist õppekompleksi ohjes hoida polegi võima­lik. Ja mis siin kõige tähtsam, kõikjal, kus käisime, valitses eesku­ju­lik kord ja puhtus. Kõigele lisaks on suudetud korda teha veel ka Särevere mõis! Tähelepanuväärsed on ka koolipoolsed pingu­tused ning eelkõige mõistev suhtumine siinsete õppurite igapäevaste toit­lustus­prob­leemide lahen­damisel. Soovi­taksin paljudele, et kui just ei taheta põlluma­jan­dust õppi­ma min­na, siis tasub vähe­malt siinse tööprotsessiga tutvumas käia. Järvamaa Kutsehari­duskeskuses on tõesti koht, kuhu tasub vaatama minna ja võimalust mööda sealt üht-teist ka õppida!
 Seejärel siirdusime Türi Ringhäälingumuuseumit külastama. Ka siinne käik oli omaette ela­mus, eriti nendele, kes noorpõlves raadiotehnikaga on tegelenud või kes lausa esmakordselt siia sattusid. Vaatamist, samuti ka omaaegseid meenutusi jätkus siin tunniks poole­teiseks meile kõigile. Tagasisõit  toimus seekord lausa pilkases pime­duses, kusjuures sellel eks­kur­­sioonil kuuldu ja nähtu peaks andma meile kõigile piisavalt palju mõtlemisainet.

kirjutas Elvo

 

Viimsi vanaauto taastus

 Klubil oli hea võimalus külastada hr. Mati Heinsaare poolt uhkelt taastatud vanaautosid nende „romulas“ Meriväljal. Üle kaheksakümne briljantse väljanägemise- ja sisu  saanud möödunud ajastute sõidukit ootas meie tulekut. Nõuka- aja kõik automargid ja nende modifikatsioonide nägemine pani vanakeste silmad särama ja südamed kiiremini põksuma ja mõnelgi mälestusrõõmust silmanurga võdisema. Peatuti iga auto juures ning lugusid jätkus: kas mäletad..., kord juhtus mul selline asi..., mul oli täpsel see mudel..jne,jne .Sapikud(ka „muhud“) ,mossed, žigullid ,volgad, Uazid, Luazid  ,invalidi „kärud“,Tšaikad ,Zimid olid kõik meisterlikult taastatud,uksed lahti ja kutsusid , kas tuleb meelde näiteks žigulli sisu ,tema iste ja isegi lõhn. Võimas  elamus!

Ja ka kõik motikad ja rollerid, milledega omal ajal sai kihutaud enne autode soetamist, olid kohal  Jawad ,Panooniad, Vjatkad,Tuulad, Muraveid jne. Ikka ilusasti ülesmukitud ja töökorras.

Vastukaaluks Nõukogude autotööstuse „pärlitele“ oli saalis veel väga unikaalseid “ raudse eesriide“  taguseid autosid.

Näiteks meile senini teadmata/nägemata  S-klassi Mersu 6000 ja veel mõndagi, ikka kadestamist väärt väljanägemise ja sisuga.

Seda ilu aitavad luua neli pidevalt ametis olevat töömeest, kes piinliku täpsusega restaureerisid vanu sõidukeid, valmistades ise vajadusel puuduvaid detaile, värvides ja kroomides. Töös oli näiteks 30-nendate aastate EMKA, tuntud omaaja nuhkide sõiduriist.

Kui olime silmi ja meeli hulganisti nuumanud järeldasime, et kui on võimalusi ja armastust , siis tulebki ja peab tegelema selliste ilusate asjadega , mis on südamelähedane tegijale ja ilus nostalgija teistele säilitamaks (meie autoajalugu).

Suured tänud  meie vastuvõtjale , hr. Ivo Ree-le, kes vastas vanameeste küsimustele ja andis väga sisukaid seletusi autode restaureerimise kohta.

Juttu ja mälestusi jätkus kauemakski.

Kirjutas Jaak