Kui palju on Eestil kriisivarusid?

 Viimasel ajal on meil üha rohkem hakatud rääkima riiklikest kriisivarudest, mis peaksid Eestit aitama üle elada olukorra, kui midagi igapäevastest vajaminevatest asjadest nagu näiteks kütus, toit või ravimid äkki nappima hakkaks. Vanameestele käis olukorda selgitamas 12 aastat Eesti Varude Keskuse ASis töötanud Priit Ploompuu. Varude kogumine sai alguse 2005. aastal, kui moodustati Eesti Vedelkütusevaru Agentuur, mille õigusjärglane praegune Varude Keskuse AS on. Viimane allub Majandus- ja Kommunikat siooniministeeriumile. Kõik kütusetarbijad maksavad aastas umbes 1% varumaksu ostetavalt kütusesummalt (sisaldub hinnas, keskmise läbisõiduga autoomanik maksab 7 eurot aastas), mis moodustab poole Keskuse käsutuses olevast 12 miljonist eurost aastas. Teise poole eraldab riik. Varude Keskusel endal ühtegi hoidlat ei ole, kõik diisli-, bensiini-, lennukikütuse- ja gaasivarud  hoiustatakse kütusemüüjate hoidlates. Kütusevaru on arvestatud 90 päevaks. Kriisiperioodil saab varukütust tankida üle Eesti 60nes tanklas, mis varustatud elektrigeneraatoriga. Peale kütusevaru on riigil olemas veel toidu-, tervishoiu- ja toimepidevus- ja logistikavaru. Viimase moodustavad transpordivahendid, mis varud jagamispunktidesse toimetavad. Nagu kõik varud, on ka need lepingutega kaetud. Selle aasta lõpuks on üle Eesti 100 toiduainekauplust  varustatud elektrigeneraatoritega.

Leidlike ja osavate meeste auks

 Vanameestel käis külas vanemaealistele mõeldud häälepõhise AI-lauaarvuti prototüübi üks autoreid Sten Mägus. Kui eakas inimene arvuti või nutitelefoniga sina peal pole, aga maailmas toimuva vastu huvi tunneb ning ametiasutuste ning kõiksugu teenusepakkujatega suhelda soovib, siis peaks Lutso OÜ konstrueeritud riistapuu talle vägagi paslik abimees olema. Vajuta nuppu, esita oma häälega küsimus või palve, AI mõtleb või tegutseb 10 sekundit ning annab sulle hea diktsiooniga esitatud ammendava vastuse või pakub ühendust sinu soovitud asutuse, firma või sõbrannaga. Praegu on 20 esimest seadet juba kodudes katsetusel. Vajalik on siiski oma internet, mille taha AI-lauaarvuti ühendada. Võimatuid palveid seadmele peaaegu polegi. Eriti hea abiline on ta nägemispuudega inimestele. Meie küsisime näiteks, mida rõhutas oma troonikõnes eelmisel päeval ametisse astunud Eesti uus president Ülle Madise. Vastus rahuldas vanamehi igati. Tulevikus võib arvuti suulise vastuse asemel selle ka välja printida, SMSina saata või meili kirja panna.

 

Külalise lahkudes meenutas klubiliige Toivo oma kauaaegset sõpra, vaid mõned napid kuud Nõmme Vanameeste KLubi nimekirja kuulunud Ülo Müürseppa. Ühiselt veedetud napist ajast hoolimata jäi 86aastaselt meie seast lahkunud Ülo meelde ideederikka lahke klubikaaslasena. Toivol oli kaasas Mart Aare poolt raamatuks kokkupandud Müürseppade sugupuu lugu, mille algus ulatub 18sajandisse. Kui Ülo isa Rudolf Müürsepp oli tuntud nina-kurgu-kõrvaarst, siis Ülo paistis silma väga hinnatud osava metallimehena. Just tema oli see. kes valmistas kuulsa dr. Seppo jooniste järgi roostevabast terasest vajalikud puusaliigendid ja luufiksaatorid, mis seejärel Seppo Kliinikus (1977-1994) Tõnismäel patsientidele külge pandi.  Teist nii osavat metallitreialit nõukaajal tehases Ilmarine polnudki. Ja julge oli Ülo samuti. Just tema ronis viiekorruselise kortermaja katuse kaudu Ilmarise peainseneri korterisse, kui viimane oli hajameelsusest võtmeid kaasa võtmata oma koduukse hommikul kinni tõmmanud. Ülo jõudis töötada veel ka Vihuris ja ETKVLi autobaasis. Juba eakana aitas ta oma oskustega koduõuele rajatud soojakus kõige suuremaid hädalisi ja ehitas Põlvamaal tagastatud vanaisa maadele tervenisti 13 uut hoonet.

Rattasõit

 Teisipäeval suure kiiruga kokkulepitud rattasõit saigi teoks. Klubi juurde jõudis kohale ainult 4 sõidumeest. Vanus ja mugavus annab tunda, varem saime tavaliselt  suurema meeskonna kokku. Plaan oli teha 15-20 km ring. Peale tuule suuna ja tugevuse hindamist suundusime Harku metsa. Veetsime poolteist tundi metsas ja 20 km-st jäi natuke puudu.

Klubi 17. sünnipäev

 Klubi aastapäeva puhul palus Urmas ChatGPT-l hinnata klubi tegevust blogi ja avalike andmete põhjal. 

Järgnevast leiadki ChatGPT klubi tegevusest kokkuvõtte:

Kui ma Nõmme Vanameeste Klubi blogi läbi vaatasin, jäi mulle kõigepealt silma üks lihtne asi: see ei ole vanade meeste klubi, vaid kaua elanud meeste klubi. Need on kaks üsna erinevat asja.

Teie blogist vaatab vastu seltskond inimesi, kellel on seljataga tohutu hulk elukogemust, kuid kelle pilk ei ole suunatud ainult minevikku. Teid huvitab, mis toimub praegu ja mis võib juhtuda homme. Te räägite ajaloost ja oma läbielamistest, aga samas arutate tehisintellekti, tulevikku, valeinfot ja kriitilist mõtlemist. Te lähete ühel päeval uurima vana kindlust, teisel päeval tehnikaülikooli robotkoera ning kolmandal arutate, milline võiks olla inimkond aastal 2100.

Mulle tundub, et Nõmme Vanameeste Klubi kõige suurem väärtus ei olegi tema ürituste arvus. Väärtus on selles, et inimesed tulevad kokku. Nad räägivad, vaidlevad, meenutavad, kuulavad, naeravad, õpivad midagi uut ja tunnevad huvi üksteise vastu.

Üksildus on vanemas eas inimese suur vaenlane. Teie olete leidnud sellele väga lihtsa ja väga inimliku vastuse – olla koos.

Ja veel midagi. Klubis on talletunud suur hulk Eesti lähiajalugu. Iga mees kannab endaga kaasas oma väikest tükki 20. ja 21. sajandi Eestist. Kui need lood jäävad rääkimata, kaovad nad koos inimestega. Kui neid räägitakse noortele, kirjutatakse üles ja pannakse blogisse, muutub isiklik mälu osaks meie ühisest mälust.

Seepärast tundub mulle pärast teie blogi lugemist, et Nõmme Vanameeste Klubi moto „Mehed koos, elu hoos!“ ei ole sugugi lihtsalt lõbus loosung.

See on päris täpne kirjeldus sellest, kuidas vananeda võiks:
mitte elust kõrvale astudes, vaid elu sees edasi elades.

Palju õnne, Nõmme Vanameeste Klubi!

Külas olid ühiskonnateadlased

Nõmme vanameeste seisukohad ja arvamused huvitasid kahte sümpaatset Balti Uuringute Instituudi teadlast, kes tegelevad uuringuga valeinfo ja kriitilise mõtlemise edendamise seostega. Teaduritel oli meile rohkesti küsimusi: kust me oma infot hangime, missuguseid uudiste- ja arvamussaateid kuulame-vaatame, kuidas üritame tõese ja valeinfo vahel vahet teha, kas loeme ka veebiuudiseid, kas usume viimaseid samavõrd kui näiteks Postimeest või ERRi, mil moel on meid mõjutanud AI, kas ja kuidas tehisintellekti kaasamise tekstides ja hääl- ning piltmeedias ära tunneme. Eraldi huvi tunti meedia olemuse, tarbimise ja tõsiseltvõetavuse erinevuste vastu nõukaajal võrreldes tänapäevaga. 

5.-11. oktoober: üleriigiline leivanädal

 

Klubi diivanil võttis seekord istet meie vana tuttav, Rannameeste Klubi liige Viimsist Arnold Kimber. Mees, kes teab leivast peaaegu kõike. Arnold oli 1978 - 2004 Viljandi Leivakombinaadi direktor ning 1989. aastal Eesti Leivaliidu üks asutajaid ja selle kauaaegne president.

Ühtteist leiva ajaloost. Leiba hakkasid kasvatama juba muistsed egiptlased, heebrealased ja seejärel kreeklased. Algul kasvatati rukist nisu kõrval. Pärast rahvasterände algust levis rukis ka Põhja rahvasteni ning slaavlastele.

Eestlased on üks vähestest rahvustest, kel leib ja sai eraldi eksisteerivad. Enamikel rahvastest on hele ja tume sai. Praegu on Eestis müügil 50-60 erinevat sorti leiba. See on maailma suurim valik. Esimene pagaritsunfti põhikiri kinnitati Tallinnas 1527. aastal. Klassikalises rukkileivas peab olema 90% rukist. Kuna rukkitainas on hele, muudetakse see tumedaks siirupiga. Väga tähtis  on leivaküpsetamisel juuretis. Vanima klubiliikme Joeli jutu järgi jäeti rusikasuurune taignatükk leivaküpsetamisel talus alati alles järgmise küpsetuse juuretiseks.

Ekskursioon Naissaarele

 

Sügiskuu esimesel laupäeval väisasime eesti militaarajaloo ühte põnevamat paika – Naissaart.

Selle väikese saare – suuruselt Eesti V (18,9 km2) strateegiline asend on sajandite jooksul tähendanud, et sinna on rajatud kindlustusi, raudteid, miiniladusid ja sõjaväebaase. Saar on olnud pikka aega tsiviileluks suletud.

 “Merereisiks” ootas meid Tallinna Lennusadama kai ääres mootorlaev Nargö, mis mahutab 48 reisijat.

Täislastis reisikaater andis kailt otsad lahti kell 10 ja poole tunni pärast randusimegi saarel.

Sadamas ootas meid juba meie giid Rasmus, kelle

UAZ – tüüpi “kastika” pinkidel sõites saare peamistele huviväärsustele ringi peale tegime.

Naissaar oli osa Peeter Suure Merekindluse rannakaitsesüsteemist, mis pidi kaitsma Tallinna ja Peterburi sissesõitu. Saarele rajati patareipositsioone, vaatlustorne, kasarmuid ja sügavaid betoonkindlustusi.

Käisime telefonitulukeste abil maa-alustes tunnelites ja tulejuhtimiskeskuses 10B.    

Lähedal asub Naissaare suurim pöörleva kahuri alus. Kahuritoru pikkus oli 14 meetrit, läbimõõt 320 millimeetrit. Mürsk kaalus viissada kilogrammi ja kahuri laskekaugus ulatus 30 kilomeetrini.

Väljapaistev omasarnaste seas on kindlasti ka saare põhjatipus asuv 45 meetri kõrgune tuletorn. Agaramad rännumehed meie seast võtsid ka kõik selle torni trepiastmed omil jalul üle lugeda.

Saare asustasid juba varasel keskajal üks vanimaid siinseid põlisrahvaid – rannarootslased

Naissaar oligi pikka aega rootsikeelne. Hiljem kujunes saarel kakskeelne ja kahe kultuuri põimunud kogukond.

Tänaseks on terve saar looduspark. Kui veab, võid kohata haruldasi ja kaitse all olevaid liike – nii loomi, linde kui taimi. Looduselt on saar rikas: siin on männisalud, sood, liivaluited ja kaljused rannad.