Külas olid ühiskonnateadlased

Nõmme vanameeste seisukohad ja arvamused huvitasid kahte sümpaatset Balti Uuringute Instituudi teadlast, kes tegelevad uuringuga valeinfo ja kriitilise mõtlemise edendamise seostega. Teaduritel oli meile rohkesti küsimusi: kust me oma infot hangime, missuguseid uudiste- ja arvamussaateid kuulame-vaatame, kuidas üritame tõese ja valeinfo vahel vahet teha, kas loeme ka veebiuudiseid, kas usume viimaseid samavõrd kui näiteks Postimeest või ERRi, mil moel on meid mõjutanud AI, kas ja kuidas tehisintellekti kaasamise tekstides ja hääl- ning piltmeedias ära tunneme. Eraldi huvi tunti meedia olemuse, tarbimise ja tõsiseltvõetavuse erinevuste vastu nõukaajal võrreldes tänapäevaga. 

5.-11. oktoober: üleriigiline leivanädal

 

Klubi diivanil võttis seekord istet meie vana tuttav, Rannameeste Klubi liige Viimsist Arnold Kimber. Mees, kes teab leivast peaaegu kõike. Arnold oli 1978 - 2004 Viljandi Leivakombinaadi direktor ning 1989. aastal Eesti Leivaliidu üks asutajaid ja selle kauaaegne president.

Ühtteist leiva ajaloost. Leiba hakkasid kasvatama juba muistsed egiptlased, heebrealased ja seejärel kreeklased. Algul kasvatati rukist nisu kõrval. Pärast rahvasterände algust levis rukis ka Põhja rahvasteni ning slaavlastele.

Eestlased on üks vähestest rahvustest, kel leib ja sai eraldi eksisteerivad. Enamikel rahvastest on hele ja tume sai. Praegu on Eestis müügil 50-60 erinevat sorti leiba. See on maailma suurim valik. Esimene pagaritsunfti põhikiri kinnitati Tallinnas 1527. aastal. Klassikalises rukkileivas peab olema 90% rukist. Kuna rukkitainas on hele, muudetakse see tumedaks siirupiga. Väga tähtis  on leivaküpsetamisel juuretis. Vanima klubiliikme Joeli jutu järgi jäeti rusikasuurune taignatükk leivaküpsetamisel talus alati alles järgmise küpsetuse juuretiseks.

Ekskursioon Naissaarele

 

Sügiskuu esimesel laupäeval väisasime eesti militaarajaloo ühte põnevamat paika – Naissaart.

Selle väikese saare – suuruselt Eesti V (18,9 km2) strateegiline asend on sajandite jooksul tähendanud, et sinna on rajatud kindlustusi, raudteid, miiniladusid ja sõjaväebaase. Saar on olnud pikka aega tsiviileluks suletud.

 “Merereisiks” ootas meid Tallinna Lennusadama kai ääres mootorlaev Nargö, mis mahutab 48 reisijat.

Täislastis reisikaater andis kailt otsad lahti kell 10 ja poole tunni pärast randusimegi saarel.

Sadamas ootas meid juba meie giid Rasmus, kelle

UAZ – tüüpi “kastika” pinkidel sõites saare peamistele huviväärsustele ringi peale tegime.

Naissaar oli osa Peeter Suure Merekindluse rannakaitsesüsteemist, mis pidi kaitsma Tallinna ja Peterburi sissesõitu. Saarele rajati patareipositsioone, vaatlustorne, kasarmuid ja sügavaid betoonkindlustusi.

Käisime telefonitulukeste abil maa-alustes tunnelites ja tulejuhtimiskeskuses 10B.    

Lähedal asub Naissaare suurim pöörleva kahuri alus. Kahuritoru pikkus oli 14 meetrit, läbimõõt 320 millimeetrit. Mürsk kaalus viissada kilogrammi ja kahuri laskekaugus ulatus 30 kilomeetrini.

Väljapaistev omasarnaste seas on kindlasti ka saare põhjatipus asuv 45 meetri kõrgune tuletorn. Agaramad rännumehed meie seast võtsid ka kõik selle torni trepiastmed omil jalul üle lugeda.

Saare asustasid juba varasel keskajal üks vanimaid siinseid põlisrahvaid – rannarootslased

Naissaar oligi pikka aega rootsikeelne. Hiljem kujunes saarel kakskeelne ja kahe kultuuri põimunud kogukond.

Tänaseks on terve saar looduspark. Kui veab, võid kohata haruldasi ja kaitse all olevaid liike – nii loomi, linde kui taimi. Looduselt on saar rikas: siin on männisalud, sood, liivaluited ja kaljused rannad.

Mis kasu on Vanameeste Klubist?

 Klubi külastas Merle Tammela MTÜst Kuldne Liiga. See MTÜ on loodud selleks, et uurida eakate klubide tegutsemismalle, eesmärke ja kasulikkust vanemaealistele enestele, nende lähedastele, kogukonnale, omavalitsustele ja riigile tervikuna. Külalisel oli vanameestele rohkesti küsimusi. Lisaks konkreetsetele vastustele sai külaline ammendava pildi meie klubi ajaloost, liikmetest, tegevusest, arusaamadest elu ja ea kohta. Proua Merle soovitas suhtuda vanusesse kui võimalusse, mida noorematel inimestel paraku pole. Samuti pakkus ta välja oletuse, et sõna “pension” saab mõnekümne aasta pärast Euroopas ja Eestis võõrsõnaks.

Oma uurimistöö kokkuvõtte lubas proua Merle saata tutvumiseks ka Nõmme Vanameeste Klubile. 

Arutelu tulevikust

 Seekord võtsime ette tuleviku ennustamise. Urmas oli oma "sõbra" tehisintellekti abil ettevalmistanud teemad mida arutada. Arutelu käis peamiselt visioon aastani 2100. Küsimused millele otsiti vastuseid olid: 

1. Milline protsess mõjutab oluliselt Maa olukorda ja planeediüleseid muutusi? 2. Milline protsess on inimkonna olukorrale kõige määravam? 3. Kuidas mõjub inimkonna sündimusele üleilmne info hulga kasv? 4. Kas on olnud aegu, kui riigid või rahvad ei ole olnud sõjaseisukorras? 5. Kas tehisintellekt saab olema huvitatud inimkonna püsimisest? 6. Kuidas mõjutab inimkonna säilumist reostusprobleem? 7. Kas inimkonna arengu jaoks jätkub energeetilisi ressursse ja milliste kasutamine lõpetatakse? . 8. Kas on ette näha kultuuride ja maailmakäsitluste "ühtesulamist"? 

Arutelu oli rohkem stiilis "selgeltnägijate tuleproov" aga mõtteid tuli väga laialdaselt.

Kokkuvõtte tegi ka Urmase "sõber"Chat GPT.

Tegelikult, lõpuks läksime sõbralikult laiali, kõik oli tulemusega rahul.

  

Õhtuleht käis külas

 

Nõmme Vanameeste Klubi tegevuse kohta tundis huvi meie loetuim meediaväljaanne Õhtuleht. Muidugi oli ajakirjanik Kristjan Välil, kes saabus kohale koos stažöörist naisfotograafiga, rohkesti küsimusi klubi ajaloo, eesmärkide, liikmete ja kordasaadetu kohta, kuid oma suure kogemustepagasiga vanamehed juba teadsid, millist infot küsijale veel juurde pakkuda, et klubist lehelugejaile ikka igati tõene pilt võiks jääda. Nüüd sõltub kõik kirjutaja professionaalsusest, tahtest ja lindistatud info ärakasutusvõimest, et lugu Õhtulehes ka vahva, täpne  ning huvipakkuv välja kukuks.

NVK traditsioonilisel suvereisil ja vanameeste klubide üleeestilisel kokkutulekul

 Et meie Kodu-Eesti on nii pisike, siis on vanameestel järjest keerulisem valida suvereisi jaoks sihtkohta, kus aastate jooksul poleks juba käidud. Oleme viimastel suvedel püüdnud ühendada oma väljasõidu vennasklubide kokkusaamisega kuskil Eestimaa nurgas. Et sedapuhku korraldasid kokkutuleku saarlased, siis viis ka meie teekond juba mitmendat korda suurimale saarele. Väikebussi me päris täis ei saanud, aga kaksteist hakkajamat vanameest olid klubi lipu all Kuressaare lossi õuel toimunud üritusel igati nõmmekate au eest väljas. Eriti meeldiv oli tõsiasi, et mitmed alles hiljuti klubiga liitunud vanamehed olid otsustanud staažikate klubilastega reisil liituda. Esimene peatuspaik oli meil Koguva külas, mis tervikuna kujutab endast Muhu muuseumi. Ekskursioonijuhiks oli Madis, kes ka ise Schmuulide suguvõsast pärit. Saime teada, kuidas Juhan Smuulist formaalselt Tooma talu peremees sai, ehkki talupidamise raske töö enamalt suguvõsa naispere  õlule jäi. Et ilmataat hakkas pärastlõunal piisku piserdama jõudsime üsna varakult Kase puhkekülla Saaremaa lääneküljel. Tegu oli väga kena ja mõnusa paigaga, mis pakkus nii kosutavat õhtusöögivõimalust, sauna koos basseiniga, kui ka mugavat uneaset. Pärast üllatavalt rikkalikku hommikusööki võõrustaja poolt seadsime sihiks kokkutulekuplatsi Kuressaares. Nagu ikka võeti seal omavahel mõõtu mitmes jõukatsumises. Sedapuhku siis nooleviskes, betangiheites, topispalli veeretamises ja mälumängus. Häbisse me ei jäänud: Nõmme vanameeste võistkond koosseisus: Paul, Tiit ja Ilmar tuli topispallivõistluses suisa esikohale. Paremaid vaateid ja hetki kogu reisilt saab silmata järgnevatelt piltidelt.