Teisipäeval suure kiiruga kokkulepitud rattasõit saigi teoks. Klubi juurde jõudis kohale ainult 4 sõidumeest. Vanus ja mugavus annab tunda, varem saime tavaliselt suurema meeskonna kokku. Plaan oli teha 15-20 km ring. Peale tuule suuna ja tugevuse hindamist suundusime Harku metsa. Veetsime poolteist tundi metsas ja 20 km-st jäi natuke puudu.
Klubi aastapäeva puhul palus Urmas ChatGPT-l hinnata klubi tegevust blogi ja avalike andmete põhjal.
Järgnevast leiadki ChatGPT klubi tegevusest kokkuvõtte:
Kui ma Nõmme
Vanameeste Klubi blogi läbi vaatasin, jäi mulle kõigepealt silma üks lihtne
asi: see ei ole vanade meeste klubi, vaid kaua elanud meeste klubi. Need
on kaks üsna erinevat asja.
Teie blogist
vaatab vastu seltskond inimesi, kellel on seljataga tohutu hulk elukogemust,
kuid kelle pilk ei ole suunatud ainult minevikku. Teid huvitab, mis toimub
praegu ja mis võib juhtuda homme. Te räägite ajaloost ja oma läbielamistest,
aga samas arutate tehisintellekti, tulevikku, valeinfot ja kriitilist
mõtlemist. Te lähete ühel päeval uurima vana kindlust, teisel päeval
tehnikaülikooli robotkoera ning kolmandal arutate, milline võiks olla inimkond
aastal 2100.
Mulle
tundub, et Nõmme Vanameeste Klubi kõige suurem väärtus ei olegi tema ürituste
arvus. Väärtus on selles, et inimesed tulevad kokku. Nad räägivad,
vaidlevad, meenutavad, kuulavad, naeravad, õpivad midagi uut ja tunnevad huvi
üksteise vastu.
Üksildus on
vanemas eas inimese suur vaenlane. Teie olete leidnud sellele väga lihtsa ja
väga inimliku vastuse – olla koos.
Ja veel
midagi. Klubis on talletunud suur hulk Eesti lähiajalugu. Iga mees kannab
endaga kaasas oma väikest tükki 20. ja 21. sajandi Eestist. Kui need lood
jäävad rääkimata, kaovad nad koos inimestega. Kui neid räägitakse noortele,
kirjutatakse üles ja pannakse blogisse, muutub isiklik mälu osaks meie ühisest
mälust.
Seepärast
tundub mulle pärast teie blogi lugemist, et Nõmme Vanameeste Klubi moto „Mehed
koos, elu hoos!“ ei ole sugugi lihtsalt lõbus loosung.
See on päris
täpne kirjeldus sellest, kuidas vananeda võiks:
mitte elust kõrvale astudes, vaid elu sees edasi elades.
Palju õnne,
Nõmme Vanameeste Klubi!
Nõmme vanameeste seisukohad ja arvamused huvitasid kahte sümpaatset Balti Uuringute Instituudi teadlast, kes tegelevad uuringuga valeinfo ja kriitilise mõtlemise edendamise seostega. Teaduritel oli meile rohkesti küsimusi: kust me oma infot hangime, missuguseid uudiste- ja arvamussaateid kuulame-vaatame, kuidas üritame tõese ja valeinfo vahel vahet teha, kas loeme ka veebiuudiseid, kas usume viimaseid samavõrd kui näiteks Postimeest või ERRi, mil moel on meid mõjutanud AI, kas ja kuidas tehisintellekti kaasamise tekstides ja hääl- ning piltmeedias ära tunneme. Eraldi huvi tunti meedia olemuse, tarbimise ja tõsiseltvõetavuse erinevuste vastu nõukaajal võrreldes tänapäevaga.
Klubi diivanil võttis seekord istet meie vana tuttav,
Rannameeste Klubi liige Viimsist Arnold Kimber. Mees, kes teab leivast peaaegu
kõike. Arnold oli 1978 - 2004 Viljandi Leivakombinaadi direktor ning 1989.
aastal Eesti Leivaliidu üks asutajaid ja selle kauaaegne president.
Ühtteist leiva ajaloost. Leiba hakkasid kasvatama juba
muistsed egiptlased, heebrealased ja seejärel kreeklased. Algul kasvatati
rukist nisu kõrval. Pärast rahvasterände algust levis rukis ka Põhja rahvasteni
ning slaavlastele.
Eestlased on üks vähestest rahvustest, kel leib ja sai
eraldi eksisteerivad. Enamikel rahvastest on hele ja tume sai. Praegu on Eestis
müügil 50-60 erinevat sorti leiba. See on maailma suurim valik. Esimene
pagaritsunfti põhikiri kinnitati Tallinnas 1527. aastal. Klassikalises
rukkileivas peab olema 90% rukist. Kuna rukkitainas on hele, muudetakse see
tumedaks siirupiga. Väga tähtis on
leivaküpsetamisel juuretis. Vanima klubiliikme Joeli jutu järgi jäeti
rusikasuurune taignatükk leivaküpsetamisel talus alati alles järgmise küpsetuse
juuretiseks.
Sügiskuu
esimesel laupäeval väisasime eesti militaarajaloo ühte põnevamat paika –
Naissaart.
Selle väikese saare –
suuruselt Eesti V (18,9 km2) strateegiline asend on sajandite jooksul
tähendanud, et sinna on rajatud kindlustusi, raudteid, miiniladusid ja
sõjaväebaase. Saar on olnud pikka aega tsiviileluks suletud.
“Merereisiks” ootas meid Tallinna Lennusadama
kai ääres mootorlaev Nargö, mis mahutab 48 reisijat.
Täislastis reisikaater andis kailt
otsad lahti kell 10 ja poole tunni pärast randusimegi saarel.
Sadamas ootas meid juba meie
giid Rasmus, kelle
UAZ – tüüpi “kastika” pinkidel
sõites saare peamistele huviväärsustele ringi peale tegime.
Naissaar oli osa Peeter Suure
Merekindluse rannakaitsesüsteemist, mis pidi kaitsma Tallinna ja Peterburi
sissesõitu. Saarele rajati patareipositsioone, vaatlustorne, kasarmuid ja
sügavaid betoonkindlustusi.
Käisime telefonitulukeste
abil maa-alustes tunnelites ja tulejuhtimiskeskuses 10B.
Lähedal asub Naissaare suurim
pöörleva kahuri alus. Kahuritoru pikkus oli 14 meetrit, läbimõõt 320
millimeetrit. Mürsk kaalus viissada kilogrammi ja kahuri laskekaugus ulatus 30
kilomeetrini.
Väljapaistev omasarnaste seas
on kindlasti ka saare põhjatipus asuv 45 meetri kõrgune tuletorn. Agaramad
rännumehed meie seast võtsid ka kõik selle torni trepiastmed omil jalul üle
lugeda.
Saare asustasid juba varasel
keskajal üks vanimaid siinseid põlisrahvaid – rannarootslased
Naissaar oligi pikka aega
rootsikeelne. Hiljem kujunes saarel kakskeelne ja kahe kultuuri põimunud
kogukond.
Tänaseks on terve saar
looduspark. Kui veab, võid kohata haruldasi ja kaitse all olevaid liike – nii
loomi, linde kui taimi. Looduselt on saar rikas: siin on männisalud, sood,
liivaluited ja kaljused rannad.
.jpg)
Klubi külastas Merle Tammela MTÜst Kuldne Liiga. See MTÜ on
loodud selleks, et uurida eakate klubide tegutsemismalle, eesmärke ja
kasulikkust vanemaealistele enestele, nende lähedastele, kogukonnale,
omavalitsustele ja riigile tervikuna. Külalisel oli vanameestele rohkesti
küsimusi. Lisaks konkreetsetele vastustele sai külaline ammendava pildi meie
klubi ajaloost, liikmetest, tegevusest, arusaamadest elu ja ea kohta. Proua
Merle soovitas suhtuda vanusesse kui võimalusse, mida noorematel inimestel
paraku pole. Samuti pakkus ta välja oletuse, et sõna “pension” saab mõnekümne
aasta pärast Euroopas ja Eestis võõrsõnaks.
Oma uurimistöö kokkuvõtte lubas proua Merle saata tutvumiseks ka Nõmme Vanameeste Klubile.
Seekord võtsime ette tuleviku ennustamise. Urmas oli oma "sõbra" tehisintellekti abil ettevalmistanud teemad mida arutada. Arutelu käis peamiselt visioon aastani 2100. Küsimused millele otsiti vastuseid olid:
1. Milline protsess mõjutab oluliselt Maa olukorda ja planeediüleseid muutusi? 2. Milline protsess on inimkonna olukorrale kõige määravam? 3. Kuidas mõjub inimkonna sündimusele üleilmne info hulga kasv? 4. Kas on olnud aegu, kui riigid või rahvad ei ole olnud sõjaseisukorras? 5. Kas tehisintellekt saab olema huvitatud inimkonna püsimisest? 6. Kuidas mõjutab inimkonna säilumist reostusprobleem? 7. Kas inimkonna arengu jaoks jätkub energeetilisi ressursse ja milliste kasutamine lõpetatakse? . 8. Kas on ette näha kultuuride ja maailmakäsitluste "ühtesulamist"?
Arutelu oli rohkem stiilis "selgeltnägijate tuleproov" aga mõtteid tuli väga laialdaselt.
Kokkuvõtte tegi ka Urmase "sõber"Chat GPT.
Tegelikult, lõpuks läksime sõbralikult laiali, kõik oli tulemusega rahul.
