Sügiskuu
esimesel laupäeval väisasime eesti militaarajaloo ühte põnevamat paika –
Naissaart.
Selle väikese saare –
suuruselt Eesti V (18,9 km2) strateegiline asend on sajandite jooksul
tähendanud, et sinna on rajatud kindlustusi, raudteid, miiniladusid ja
sõjaväebaase. Saar on olnud pikka aega tsiviileluks suletud.
“Merereisiks” ootas meid Tallinna Lennusadama
kai ääres mootorlaev Nargö, mis mahutab 48 reisijat.
Täislastis reisikaater andis kailt
otsad lahti kell 10 ja poole tunni pärast randusimegi saarel.
Sadamas ootas meid juba meie
giid Rasmus, kelle
UAZ – tüüpi “kastika” pinkidel
sõites saare peamistele huviväärsustele ringi peale tegime.
Naissaar oli osa Peeter Suure
Merekindluse rannakaitsesüsteemist, mis pidi kaitsma Tallinna ja Peterburi
sissesõitu. Saarele rajati patareipositsioone, vaatlustorne, kasarmuid ja
sügavaid betoonkindlustusi.
Käisime telefonitulukeste
abil maa-alustes tunnelites ja tulejuhtimiskeskuses 10B.
Lähedal asub Naissaare suurim
pöörleva kahuri alus. Kahuritoru pikkus oli 14 meetrit, läbimõõt 320
millimeetrit. Mürsk kaalus viissada kilogrammi ja kahuri laskekaugus ulatus 30
kilomeetrini.
Väljapaistev omasarnaste seas
on kindlasti ka saare põhjatipus asuv 45 meetri kõrgune tuletorn. Agaramad
rännumehed meie seast võtsid ka kõik selle torni trepiastmed omil jalul üle
lugeda.
Saare asustasid juba varasel
keskajal üks vanimaid siinseid põlisrahvaid – rannarootslased
Naissaar oligi pikka aega
rootsikeelne. Hiljem kujunes saarel kakskeelne ja kahe kultuuri põimunud
kogukond.
Tänaseks on terve saar
looduspark. Kui veab, võid kohata haruldasi ja kaitse all olevaid liike – nii
loomi, linde kui taimi. Looduselt on saar rikas: siin on männisalud, sood,
liivaluited ja kaljused rannad.
.jpg)








