Aksel Lamptmann oli enne Venemaa kallaletungi Ukrainale
rohkem teada-tuntud kui Eesti üks eakamaid hipisid, kellest on aastate jooksul
portreelugusid kirjutanud mitmed ajakirjad ja ajalehed. Aksel käis esmakordselt
Ukrainasse abi viimas juba kolm kuud pärast sõja algust, mais 2022. aastal. Ta
on end sidunud üsna mitmete Ukrainat toetavate
organisatsioonidega, kellel
aitab ise autoroolis istudes abivajajatele toimetada väga erinevaid kaupu ja
seadmeid. Ühed unikaalsemad neist on Tartu RESPO tehases valmistatud vagunid,
kus sees vesi, valgusühendused ja soojusallikas, mis võimaldab kasutada neid rindelähedaste laatsarettide,
võitlejate majutuskohtade kui muuna. Aksel on käinud 23 korda üle Poola-Ukraina
piiri, mistõttu teda nähes laseb piirivalve ta läbi eelisjärjekorras. Tänaseks
on enamikest Ukrainas elavatest venelastest saanud ukrainlased, kes ei taha
enam oma emakeeles sõnakestki rääkida. Kuna Aksel siiski piisavalt hästi
ukraina keelt veel ei räägi, visati ta ühel korral vene keele kasutamise pärast
isegi liinibussist välja. Vanameestele suureks üllatuseks saime teada, et
kangelaslike kaitselahingute poolest tuntud linn Mariupol kandis kunagi
nõukaajal eestlastelegi end kurikuulsaks teinud Ždanovi, Donetsk aga koguni
Stalin nime. Praegu on ukrainlaste jaoks Donbassi pealinn Krematorsk. Lahingud
käivad linnaelanikest umbes viie-kuue kilomeetri kaugusel. Rindetsoonis viina
ei müüda, trollid aga sõidavad ja niidetakse isegi muru. Vanameestele tõi Aksel
külakostiks Ukraina võitluslipu ja sõja alguskuudel tootma hakatud Nepoborna
viina.
