Õhtuleht käis külas

 

Nõmme Vanameeste Klubi tegevuse kohta tundis huvi meie loetuim meediaväljaanne Õhtuleht. Muidugi oli ajakirjanik Kristjan Välil, kes saabus kohale koos stažöörist naisfotograafiga, rohkesti küsimusi klubi ajaloo, eesmärkide, liikmete ja kordasaadetu kohta, kuid oma suure kogemustepagasiga vanamehed juba teadsid, millist infot küsijale veel juurde pakkuda, et klubist lehelugejaile ikka igati tõene pilt võiks jääda. Nüüd sõltub kõik kirjutaja professionaalsusest, tahtest ja lindistatud info ärakasutusvõimest, et lugu Õhtulehes ka vahva, täpne  ning huvipakkuv välja kukuks.

NVK traditsioonilisel suvereisil ja vanameeste klubide üleeestilisel kokkutulekul

 Et meie Kodu-Eesti on nii pisike, siis on vanameestel järjest keerulisem valida suvereisi jaoks sihtkohta, kus aastate jooksul poleks juba käidud. Oleme viimastel suvedel püüdnud ühendada oma väljasõidu vennasklubide kokkusaamisega kuskil Eestimaa nurgas. Et sedapuhku korraldasid kokkutuleku saarlased, siis viis ka meie teekond juba mitmendat korda suurimale saarele. Väikebussi me päris täis ei saanud, aga kaksteist hakkajamat vanameest olid klubi lipu all Kuressaare lossi õuel toimunud üritusel igati nõmmekate au eest väljas. Eriti meeldiv oli tõsiasi, et mitmed alles hiljuti klubiga liitunud vanamehed olid otsustanud staažikate klubilastega reisil liituda. Esimene peatuspaik oli meil Koguva külas, mis tervikuna kujutab endast Muhu muuseumi. Ekskursioonijuhiks oli Madis, kes ka ise Schmuulide suguvõsast pärit. Saime teada, kuidas Juhan Smuulist formaalselt Tooma talu peremees sai, ehkki talupidamise raske töö enamalt suguvõsa naispere  õlule jäi. Et ilmataat hakkas pärastlõunal piisku piserdama jõudsime üsna varakult Kase puhkekülla Saaremaa lääneküljel. Tegu oli väga kena ja mõnusa paigaga, mis pakkus nii kosutavat õhtusöögivõimalust, sauna koos basseiniga, kui ka mugavat uneaset. Pärast üllatavalt rikkalikku hommikusööki võõrustaja poolt seadsime sihiks kokkutulekuplatsi Kuressaares. Nagu ikka võeti seal omavahel mõõtu mitmes jõukatsumises. Sedapuhku siis nooleviskes, betangiheites, topispalli veeretamises ja mälumängus. Häbisse me ei jäänud: Nõmme vanameeste võistkond koosseisus: Paul, Tiit ja Ilmar tuli topispallivõistluses suisa esikohale. Paremaid vaateid ja hetki kogu reisilt saab silmata järgnevatelt piltidelt.

 

Külas käis eluaegsest hipist Ukraina abistaja

 

Aksel Lamptmann oli enne Venemaa kallaletungi Ukrainale rohkem teada-tuntud kui Eesti üks eakamaid hipisid, kellest on aastate jooksul portreelugusid kirjutanud mitmed ajakirjad ja ajalehed. Aksel käis esmakordselt Ukrainasse abi viimas juba kolm kuud pärast sõja algust, mais 2022. aastal. Ta on end sidunud üsna mitmete Ukrainat toetavate
organisatsioonidega, kellel aitab ise autoroolis istudes abivajajatele toimetada väga erinevaid kaupu ja seadmeid. Ühed unikaalsemad neist on Tartu RESPO tehases valmistatud vagunid, kus sees vesi, valgusühendused ja soojusallikas, mis võimaldab  kasutada neid rindelähedaste laatsarettide, võitlejate majutuskohtade kui muuna. Aksel on käinud 23 korda üle Poola-Ukraina piiri, mistõttu teda nähes laseb piirivalve ta läbi eelisjärjekorras. Tänaseks on enamikest Ukrainas elavatest venelastest saanud ukrainlased, kes ei taha enam oma emakeeles sõnakestki rääkida. Kuna Aksel siiski piisavalt hästi ukraina keelt veel ei räägi, visati ta ühel korral vene keele kasutamise pärast isegi liinibussist välja. Vanameestele suureks üllatuseks saime teada, et kangelaslike kaitselahingute poolest tuntud linn Mariupol kandis kunagi nõukaajal eestlastelegi end kurikuulsaks teinud Ždanovi, Donetsk aga koguni Stalin nime. Praegu on ukrainlaste jaoks Donbassi pealinn Krematorsk. Lahingud käivad linnaelanikest umbes viie-kuue kilomeetri kaugusel. Rindetsoonis viina ei müüda, trollid aga sõidavad ja niidetakse isegi muru. Vanameestele tõi Aksel külakostiks Ukraina võitluslipu ja sõja alguskuudel tootma hakatud Nepoborna viina.