Hiiumaa movie

 

Hea, et peaaegu iga asja jaoks on klubis oma professionaal võtta. Jaak on küll põhiosa elust leiutiste vormistamisega tegelenud, kuid samahästi oleks ta võinud elatise teenimiseks ka reisifilme teha. Ja ongi teinud. Kõik vanameeste reiside liikuvad pildid on tema jäädvustatud. Ikka nii vaikselt ehk profilt, et ülesvõetavad seda reeglina märganudki pole. Kuigi ta on korduvalt tahtnud “ameti” maha panna, pole klubikaaslased nõusolekut andnud. Nii vaatasime jällekord oma “nooruslikke nägusid”, sedapuhku hiiu kastmes. Sellest tähtsam on muidugi tõdeda, et kino-kroonika on klubi tegevuse fikseerimisel kirjapildist kordades elusam ja ilmekam. Et aga Hiiumaa reis veel tugevamalt mälusoppidesse talletuks, tegi samal saarel ilmavalgust näinud Feliks pärast filmiesitlust klubikaaslastele Hiiu-teemalise viktoriini.

 Vanalinnaekskursioon

Vanamehi tõmbab kõik vana. Seetõttu võtsidki klubiliikmed meeleldi vastu Urmase ettepaneku minna tema abikaasa ja kutselise ekskursioonijuhi proua Aasa juhtimisel ühiselt vanalinna tuurile. On seal ju jalutatud sadu kordi, kuid sedapuhku olid sihiks vanalinna kummitused. Ja neid me polnud varem kohanud. Selgus, et oma kummitus oli keskajal peaaegu igas tänavas. Ei säästnud nad isegi raehärrade pereliikmeid. Põnevamaid kujutluspilte tekitasid Rataskaevu tänavale tõldadega saabunud ja sõrajälgi jätnud öised pillerkaaritajad ning Taani kuninga aeda alles tänapäeval valvama pandud neli kapuutsiga, kuid peata munka. Toompea vaateplatvormil selgus, et Ukraina sõjapõgenikke võib kohata isegi pealinna turiste teenindamas. Oma silmaga me ühtki kummitust siiski ei näinud, aga nende olemasolusse vanalinnas hakkasime siiski rohkem uskuma.

Külas käis Jaan Männik

 

Pere esimesel pagulasaastal 1945 Rootsis sündinud ja pärast Eesti iseseisvuse taastamist juba kolm aastakümmet Eestis elanud ning siinset Telekomi ja Eesti Panga nõukogu juhtinud Jaan Männik oskab Eesti asjadele vaadata meist paljudest palju terasemalt, justkui läbi binokli. Külaline valis avateemaks rahvusküsimuse. Saades 1992.a. Eesti Telefoni Tallinna piirkonna juhiks, olid pooled tema alluvad venekeelsed. Oskamata peaaegu sõnakestki vene keelt, suutis ta ka nende poolehoiu võita. Ehkki venelaste massiline sisseränne okupeeritud Eestisse algas varem, tõi Männik eeskujuks just meist palju suurema Rootsi ühiskonna võõrtööliste poliitika tagajärjed. Ei ole nii, et pakud oma riigi plusse ja kõrget elatustaset, ning võõrad heldivad ja võtavad uue emamaa kombed ja kultuuri ilusti omaks. Inimene on palju keerulisem olend, kelle puhul valitsev usk, emapiimaga omandatud kultuur ja suhtumine ümbritsevasse mängivad palju suuremat rolli. Tuleb mõista hädasolijat, teda aidata, kuid ei tohi unustada ka meie riigi väiksust. Hoopis teine asi oleks siis, kui Eesti ei tahaks enam olla rahvusriik, vaid lihtsalt eesrindlik, võrdõiguslikkusele ja inglise keelele toetuv Euroopa väikeriik Läänemere kaldal.

Klubi sünnipäevalisi austas linnaosavanem

 

Juubilar Vello (80) ja temast vaid paar aastat noorema Urmase sünni- päevapidu aitasid sisustada vastne Nõmme linnaosavanem Karmo Kuri ja Nõmme Vaba Aja Keskuse direktor Külli Tatter. Esmakordselt on Nõmme saanud juhi, kes on läbinud karjääriredeli spetsialisti ametikohalt tippu välja. Tegu polnud pelgalt viisakusvisiidiga. Asjalikku ja mõnusat juttu linnaosavanemaga jagus õhtu lõpuni. Sünnipäeva puhul tõid kunstilist külakosti üle kahe põlvkonna Kristiine Gümnaasiumi õpilased Elisabeth ja Marietta, kes lugesid luuletusi ja mängisid pilli.