Sõjakorrespondent Anton Aleksejev

 

Ukraina rindel toimuvat meile koju kätte toov tuntud telenägu on ilmavalgust näinud küll Moskvas, kuid tema emapoolsed vana vanemad on pärit Narvast. Vanaema rääkis väikese Antoniga piirilinnas koos olles alati eesti keelt ja tänu temale sai mees ka hiljem Eesti kodakondsuse. Ometi tuli eesti keele algteadmised uuesti selgeks teha Eesti saatkonnas toimunud Moskva Eesti Seltsi keele ringis. Omandanud Moskva teatriinstituudis filmi- ja teatrinäitleja kutse, töötas ta kümme aastat ka näitlejana, aga hakkas seejärel tegema kaastööd Eesti Raadiole ning kutsuti 2013.a. ETV Moskva korrespondendiks ja operaatoriks.

Aasta hiljem vahendas ta juba Maidani sündmusi Kiievis. Sellest ajast on tema side Ukrainaga muutunud üha tihedamaks. Esimeselt abikaa salt, kes oli pärit Vinnitsast, sai Anton ka ukraina keele enamvähem suhu, mis tema igapäevatööle suuresti kaasa aidanud. Mullu sündis Antoni ja tema praeguse elukaaslase Triinu perre järeltulija Hans-An ton Rohusaar.

Saime lähemalt teada ukrainlaste eluolust sõja ajal, samuti raskustest võitluses kallaletungijate ja nõukaajast säilinud korruptsiooniga. Slava Ukraini!

Ajutised harrastusspeleoloogid

 15. augustiks saime Keskkonnaametilt loa külastada Ülgase fosforiidikaevandustest jäänud koopaid. Ilmselt ei ole mitte liiga paljudel meie klubi meestel veel vaja uurida maaaluseid asju😇- koobastesse läksime vaid kuuekesi. Ronimine koopasuudeni oli päris järsk, koobastes liikumine oli aga üsna mugav. Mõnes kohas müksas ürgne paas (ca 500 miljonit aastat vana) küll pealage ja kohati ulatus vesi poolde säärde, aga huvitav oli kujutada saja aasta taguseid kaevureid siin kirkadega maaki raiumas, vagonette lükkamas, karbiidilampide valgel pikki tööpäevi rügamas. Koobaste tänapäevased põliselanikud nahkhiired olid suvise aja tõttu kodust ära, ainult üks laiskvorst magas rippudes laes.  Kaevanduskäikudes on küllaltki kerge orienteeruda, nad on korrapärased, mitte nii käärulised kui looduslikud koopad. Tunni ajaga saime läbitud kavandatud marsruudi ja laskusime koopasuust oma autode juurde. Et tagasisõidul viisime väravavõtmed Jõelähtme vallamajja, siis oli sobiv käia seal lähedal ka kohalikus muuseumis. Aga et oli teisipäev, siis see väike muuseum pidas oma nädalavahetust. Saime vaadata vaid eksponeeritud kivikalmeid ja seejärel tegime kerge ringi Maardu kandis, sõitsime paepealsel alal, kus arvatakse asuvat meie esivanemate 3000 aasta vanused põllud, imetlesime hoolega laotud paekiviaedasid ning lõpuks maandusime klubisse kokkulepitud ajaks. Vahelduseks oli päris mitmekülgselt huvitav päev.

Meesteklubide kokkutulek 2023

Traditsiooniliselt kogunesid eakate meeste klubid 10. augustil Tartu külje

all Ülenurmel asuvasse maaelumuuseumisse iga-aastasele, sedapuhku ar-

vult juba 12. kokkutulekule. Klubid ise kannavad väga erinevaid nimesid:

seenioride, rannameeste, seakõrva ordu klubi, siis veel “kuur” ja “garaaž”.

Ainsad, kes end vanameesteks julgevad nimetada, on nõmmekad Tallinnast.

Elu kisub sinnapoole, et enam ei tule kokkutulekule üksnes seenior-

klubid, vaid mõnessegi klubisse kuuluvad ka nooremad mehepojad, mis-

tõttu kokkutuleku nimigi ei vihja enam vanusele. Iseenesest pole see sugugi

halb suundumus, kuid kui kaugusviskevõistluse paneb kinni 35-40-

aastane võistleja, siis vanameestele tundub see ebaterve konkurentsina.

Õnneks said ka korraldajad tartlased asjale pihta ja “noormehele” jäi

võiduauhind andmata.

Kuigi pool päeva sadas vihma, kompenseeris selle muuseumi põnev vana-

tehnika ja kunagise maaelu ekspositsioon. Kui vihm lakkas, algas võistlus-

ja kultuuriprogramm. Eriti huvitav ala oli lamba eluskaalu äraarvamine ja

margapuuga raskuse kaalumine. Viimases sai meie klubi esindus väärika

teise koha. Täpsusviskes olime kolmandad. Viktoriinis jäi erinevalt mullu-

            sele kolmandale kohale auhind saamata, aga ega see head tuju rikkunud.

            Kõik klubi esindanud kümme vanameest väärivad kiitust.