Juba sügaval vene ajal alustas Norma arvukate muude asjade kõrval ohutusrihmade tootmist. Tookord olid need lihtsad rihmad, mis hoidsid sind põhiliselt selle eest, et sa õnnetuse korral auto aknast või uksest välja ei lendaks. Praegused rihmad on arendatud tunduvalt keerulisemaks, eriti need, mis suunduvad lääne turule. Avarii korral tõmbub rihm iseenese tarkusest esiteks pingule, et seejärel kasvava surve toimel veidi järele anda. Nii saab inimene märksa vähem viga kui nn lolli rihma puhul.
Nägime ööd ja päevad läbi töötavat vabrikut, sest tellimusi on praegu rohkem kui teha jõutakse. Võtaks inimesi juurde, aga polevat võtta, igaüht ka ei taha.
Töö käis hoogsalt. Saksamaalt toodud kogukad masinad sülitasid lademete kaupa välja mitmesuguse kujuga metallist kobakaid, millest meile ära tuntavad olid ainult ohutusrihmade detailid. Ülejäänud jubinad, mille osakaal järjekindlalt kasvab, lähevad samuti autotööstusele mitmesse ilmakaarde.
Panime tähele üht omapära. Suurte tarkade masinate juures askeldasid toimekalt mehed, vahel lihtsalt jälgisid, kuis värk toimib. Ohurihmade koostamisel vehklesid hullumeelses tempos aga naised. Meie usinal soovolinikul oleks siin arvatavasti midagi öelda.
Omaette põnev oli katsetuste labor. Seal tõmmatakse ohutusrihmu aeg-ajalt puruks, et vaadata, kas nad on ikka nii tugevad kui peab. Jälgimise all on kogu tootmine, sest kvaliteediga naljatada ei saa. Labori põnevaim stend on muidugi rööbastee, mille peal 50 km tunnikiirusega liikuva inimese moodi nukuga imiteeritakse ränka avariid.
Nägime hoolikat ja täpset tööd. Samas kipub Norma enamusosanik Autoliv arendustöö siiski enesele jätma, loovutades siia pelgalt tükkide tegemise ja ohutusrihmade kokkupaneku. Sellegi poolest loob Norma ööpäevläbi väärtust juurde, millest meile kõigile otsesemalt või kaudsemalt üht-teist pudeneb.
Kirjutas Rein
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar