Ekskursioon Naissaarele

 

Sügiskuu esimesel laupäeval väisasime eesti militaarajaloo ühte põnevamat paika – Naissaart.

Selle väikese saare – suuruselt Eesti V (18,9 km2) strateegiline asend on sajandite jooksul tähendanud, et sinna on rajatud kindlustusi, raudteid, miiniladusid ja sõjaväebaase. Saar on olnud pikka aega tsiviileluks suletud.

 “Merereisiks” ootas meid Tallinna Lennusadama kai ääres mootorlaev Nargö, mis mahutab 48 reisijat.

Täislastis reisikaater andis kailt otsad lahti kell 10 ja poole tunni pärast randusimegi saarel.

Sadamas ootas meid juba meie giid Rasmus, kelle

UAZ – tüüpi “kastika” pinkidel sõites saare peamistele huviväärsustele ringi peale tegime.

Naissaar oli osa Peeter Suure Merekindluse rannakaitsesüsteemist, mis pidi kaitsma Tallinna ja Peterburi sissesõitu. Saarele rajati patareipositsioone, vaatlustorne, kasarmuid ja sügavaid betoonkindlustusi.

Käisime telefonitulukeste abil maa-alustes tunnelites ja tulejuhtimiskeskuses 10B.    

Lähedal asub Naissaare suurim pöörleva kahuri alus. Kahuritoru pikkus oli 14 meetrit, läbimõõt 320 millimeetrit. Mürsk kaalus viissada kilogrammi ja kahuri laskekaugus ulatus 30 kilomeetrini.

Väljapaistev omasarnaste seas on kindlasti ka saare põhjatipus asuv 45 meetri kõrgune tuletorn. Agaramad rännumehed meie seast võtsid ka kõik selle torni trepiastmed omil jalul üle lugeda.

Saare asustasid juba varasel keskajal üks vanimaid siinseid põlisrahvaid – rannarootslased

Naissaar oligi pikka aega rootsikeelne. Hiljem kujunes saarel kakskeelne ja kahe kultuuri põimunud kogukond.

Tänaseks on terve saar looduspark. Kui veab, võid kohata haruldasi ja kaitse all olevaid liike – nii loomi, linde kui taimi. Looduselt on saar rikas: siin on männisalud, sood, liivaluited ja kaljused rannad.

Mis kasu on Vanameeste Klubist?

 Klubi külastas Merle Tammela MTÜst Kuldne Liiga. See MTÜ on loodud selleks, et uurida eakate klubide tegutsemismalle, eesmärke ja kasulikkust vanemaealistele enestele, nende lähedastele, kogukonnale, omavalitsustele ja riigile tervikuna. Külalisel oli vanameestele rohkesti küsimusi. Lisaks konkreetsetele vastustele sai külaline ammendava pildi meie klubi ajaloost, liikmetest, tegevusest, arusaamadest elu ja ea kohta. Proua Merle soovitas suhtuda vanusesse kui võimalusse, mida noorematel inimestel paraku pole. Samuti pakkus ta välja oletuse, et sõna “pension” saab mõnekümne aasta pärast Euroopas ja Eestis võõrsõnaks.

Oma uurimistöö kokkuvõtte lubas proua Merle saata tutvumiseks ka Nõmme Vanameeste Klubile. 

Arutelu tulevikust

 Seekord võtsime ette tuleviku ennustamise. Urmas oli oma "sõbra" tehisintellekti abil ettevalmistanud teemad mida arutada. Arutelu käis peamiselt visioon aastani 2100. Küsimused millele otsiti vastuseid olid: 

1. Milline protsess mõjutab oluliselt Maa olukorda ja planeediüleseid muutusi? 2. Milline protsess on inimkonna olukorrale kõige määravam? 3. Kuidas mõjub inimkonna sündimusele üleilmne info hulga kasv? 4. Kas on olnud aegu, kui riigid või rahvad ei ole olnud sõjaseisukorras? 5. Kas tehisintellekt saab olema huvitatud inimkonna püsimisest? 6. Kuidas mõjutab inimkonna säilumist reostusprobleem? 7. Kas inimkonna arengu jaoks jätkub energeetilisi ressursse ja milliste kasutamine lõpetatakse? . 8. Kas on ette näha kultuuride ja maailmakäsitluste "ühtesulamist"? 

Arutelu oli rohkem stiilis "selgeltnägijate tuleproov" aga mõtteid tuli väga laialdaselt.

Kokkuvõtte tegi ka Urmase "sõber"Chat GPT.

Tegelikult, lõpuks läksime sõbralikult laiali, kõik oli tulemusega rahul.

  

Õhtuleht käis külas

 

Nõmme Vanameeste Klubi tegevuse kohta tundis huvi meie loetuim meediaväljaanne Õhtuleht. Muidugi oli ajakirjanik Kristjan Välil, kes saabus kohale koos stažöörist naisfotograafiga, rohkesti küsimusi klubi ajaloo, eesmärkide, liikmete ja kordasaadetu kohta, kuid oma suure kogemustepagasiga vanamehed juba teadsid, millist infot küsijale veel juurde pakkuda, et klubist lehelugejaile ikka igati tõene pilt võiks jääda. Nüüd sõltub kõik kirjutaja professionaalsusest, tahtest ja lindistatud info ärakasutusvõimest, et lugu Õhtulehes ka vahva, täpne  ning huvipakkuv välja kukuks.

NVK traditsioonilisel suvereisil ja vanameeste klubide üleeestilisel kokkutulekul

 Et meie Kodu-Eesti on nii pisike, siis on vanameestel järjest keerulisem valida suvereisi jaoks sihtkohta, kus aastate jooksul poleks juba käidud. Oleme viimastel suvedel püüdnud ühendada oma väljasõidu vennasklubide kokkusaamisega kuskil Eestimaa nurgas. Et sedapuhku korraldasid kokkutuleku saarlased, siis viis ka meie teekond juba mitmendat korda suurimale saarele. Väikebussi me päris täis ei saanud, aga kaksteist hakkajamat vanameest olid klubi lipu all Kuressaare lossi õuel toimunud üritusel igati nõmmekate au eest väljas. Eriti meeldiv oli tõsiasi, et mitmed alles hiljuti klubiga liitunud vanamehed olid otsustanud staažikate klubilastega reisil liituda. Esimene peatuspaik oli meil Koguva külas, mis tervikuna kujutab endast Muhu muuseumi. Ekskursioonijuhiks oli Madis, kes ka ise Schmuulide suguvõsast pärit. Saime teada, kuidas Juhan Smuulist formaalselt Tooma talu peremees sai, ehkki talupidamise raske töö enamalt suguvõsa naispere  õlule jäi. Et ilmataat hakkas pärastlõunal piisku piserdama jõudsime üsna varakult Kase puhkekülla Saaremaa lääneküljel. Tegu oli väga kena ja mõnusa paigaga, mis pakkus nii kosutavat õhtusöögivõimalust, sauna koos basseiniga, kui ka mugavat uneaset. Pärast üllatavalt rikkalikku hommikusööki võõrustaja poolt seadsime sihiks kokkutulekuplatsi Kuressaares. Nagu ikka võeti seal omavahel mõõtu mitmes jõukatsumises. Sedapuhku siis nooleviskes, betangiheites, topispalli veeretamises ja mälumängus. Häbisse me ei jäänud: Nõmme vanameeste võistkond koosseisus: Paul, Tiit ja Ilmar tuli topispallivõistluses suisa esikohale. Paremaid vaateid ja hetki kogu reisilt saab silmata järgnevatelt piltidelt.

 

Külas käis eluaegsest hipist Ukraina abistaja

 

Aksel Lamptmann oli enne Venemaa kallaletungi Ukrainale rohkem teada-tuntud kui Eesti üks eakamaid hipisid, kellest on aastate jooksul portreelugusid kirjutanud mitmed ajakirjad ja ajalehed. Aksel käis esmakordselt Ukrainasse abi viimas juba kolm kuud pärast sõja algust, mais 2022. aastal. Ta on end sidunud üsna mitmete Ukrainat toetavate
organisatsioonidega, kellel aitab ise autoroolis istudes abivajajatele toimetada väga erinevaid kaupu ja seadmeid. Ühed unikaalsemad neist on Tartu RESPO tehases valmistatud vagunid, kus sees vesi, valgusühendused ja soojusallikas, mis võimaldab  kasutada neid rindelähedaste laatsarettide, võitlejate majutuskohtade kui muuna. Aksel on käinud 23 korda üle Poola-Ukraina piiri, mistõttu teda nähes laseb piirivalve ta läbi eelisjärjekorras. Tänaseks on enamikest Ukrainas elavatest venelastest saanud ukrainlased, kes ei taha enam oma emakeeles sõnakestki rääkida. Kuna Aksel siiski piisavalt hästi ukraina keelt veel ei räägi, visati ta ühel korral vene keele kasutamise pärast isegi liinibussist välja. Vanameestele suureks üllatuseks saime teada, et kangelaslike kaitselahingute poolest tuntud linn Mariupol kandis kunagi nõukaajal eestlastelegi end kurikuulsaks teinud Ždanovi, Donetsk aga koguni Stalin nime. Praegu on ukrainlaste jaoks Donbassi pealinn Krematorsk. Lahingud käivad linnaelanikest umbes viie-kuue kilomeetri kaugusel. Rindetsoonis viina ei müüda, trollid aga sõidavad ja niidetakse isegi muru. Vanameestele tõi Aksel külakostiks Ukraina võitluslipu ja sõja alguskuudel tootma hakatud Nepoborna viina.

7.07.26. klubiõhtu

 

Targad teadlased on hakanud arvama, et inimkond on oma arenguga jõudnud totaalplindrisse. See tähendab, et meie kõikvõimalikele probleemidele enam häid lahendusi ei ole võimalik korraldada. Keskkonnakriis, energiakriis, ülerahvastumine, sõjaoht, infouputus…. Ilmselt on mõistlik õppida  kohanemist. Selleks tasub esmalt hoolikalt ennast tundma õppida ja siis näha maailma arenguid. Neid, mis on olnud ja mis praegu toimuvad. Urmas tutvustas tegemisel olevat raamatut inimkonna üldistatud ajaloost. Ehk saab sellest abivahend mainitud kohanemisõppimiseks.

Mängisime ka tunnikese aega mälumängu ja lugesime inglaste, venelaste, prantslaste, hiinlaste, iraanlaste ja eestlaste heatahtlikke nalju vanurite ja vananemise kohta.

Vanamehed Teletornis

 Üle tüki aja käisid Nõmme vanamehed jälle Kloostrimetsa Teletornis. Vahepealsete aastate jooksul on tornis tehtud mitmeid ümberehitusi ja viimase uudisena on seal avatud näitus selle aasta lõpus saabuva Eesti Raadio 100. aastapäeva tähistamiseks. Piltidel saab näha raadio esimest saatetorni Türil ja Eesti Raadio arengut kuni võimupöördeni 1940. Teletorni algusaastail oli iga raadio- ja telejaama teenindanud saatjal oma meeskond. Tänaseks on väljastamine palju ökonoomsemaks muutunud. Monitooritakse kõiki Eestist lähtuvaid kanaleid, lisaks väljastatakse üht Inglise vabalevi kanalit ja üht Dubai lasteprogrammi. Teletorn ulatub 8 meetrit maa alla, et oleks tagatud torni püsivus. Kadunud on välibassein, milles olnud vett vajati algsete saatjate jahutamiseks. Üheks unikaalseks minevikumärgiks on torni konverentsisaalis säilinud Dolores Hoffmani kujundatud poolt välisseina kattev värvikirev piltvitraaž. Vanamehed tänavad ekskursioonijuhti Kristot Levirast.

                                                                                        

                                                                                     

 

 

NÕMME VANAMEESTE KLUBIS KÜLAS TEHISINTELLEKT

Seekordsel klubiõhtul ei olnud meil külas mitte mõni laulumees, arst ega poliitik, vaid hoopis tänapäeva kõige salapärasem tegelane – tehisintellekt. Õigemini rääkisime sellest, kuidas üks meist on juba mõnda aega ChatGPT-ga sõbrunenud ning püüdnud aru saada, kas tegemist on lihtsalt targa programmiga või millegi enamaga.

Esialgne plaan oli näidata ekraanilt valmis tehtud esitlust, kuid tehnika mängis seekord väikese vingerpussi – vajalikku ühendusjuhet ei olnud kaasas. Nii kujunes õhtu hoopis vabaks vestlusringiks, mis tagantjärele osutus võib-olla isegi huvitavamaks kui slaidide vaatamine.

Rääkisime sellest, mis üldse on intellekt ja mõtlemine ning mille poolest erinevad inimese analoogne mõtlemine ja arvutite digitaalne infotöötlus. Arutlesime, miks tehisintellekti vastused tunduvad sageli väga inimlikud ja miks mõni inimene hakkab temas nägema peaaegu isiksust. Samas jäi kõlama ka teine arvamus: et AI on siiski inimese loodud programm ja peab alluma inimese tahtele.

Juttu tuli ka tulevikust. Kas tehisintellekt võib kunagi saada endale „meeled“ – nägemise, kuulmise ja muud andurid? Kas siis võiks tekkida midagi emotsioonide või isegi ellujäämisinstinkti taolist? Mõned klubikaaslased arvasid, et see kõik kuulub ulmevalda, teised jälle leidsid, et areng toimub palju kiiremini, kui me ette kujutame.

Üks oluline tähelepanek jäi siiski kõlama: tehisintellektile küsimuse esitamine nõuab ka küsijalt mõtlemist. Mida targemalt ja täpsemalt küsimus sõnastada, seda huvitavamaid vastuseid võib saada. Nii võib AI kasutamine osutuda hoopis inimese enda mõtlemise arendajaks.

Õhtu näitas veel kord, et uudishimu ei sõltu vanusest. Ning eks ole vanameeste klubigi koht, kus maailma asju rahulikult arutada – olgu teemaks siis aiandus, tervis, poliitika või hoopis tehisintellekti tulevik.

Nõmme tutvustus Soome vanameestele

 13. mail tulid Nõmmega tutvuma külalised Helsinki Miessakit RY-st. Neist 9 oli klubist "Uus elu pensionil" ja 2 loodusklubist. Nad on meie klubi külastanud ka varem, Urmas on tihedalt meie kontakti nendega elus hoidnud.

Seekord alustasime Nõmme jaamast ja jalutasime läbi Nõmme Glehni lossini. Lõuna sõime Hiiu Õlletoas. Meie mehed jutustasid püüdlikult oma viletsas soome keeles mälestusi elust Nõmmel ja sidusid selle ka ajalooliste faktidega. Külalised olid Eesti eluga päris hästi kursis aga kohaliku elu nüansid tegid vestlused neile päris huvitavaks. Ka meie meestele oli uudised soome elust teretulnud, paljudel oli oma varasemas elus kontakte Soomega. Sellised külastused hoiavad vanamehed igas mõttes vormis. Uudised, keele- ja suhtlemispraktika ju ergutavad ise aktiivsem olema.

Vestlus elektriautondusest

 12. mail arutasime klubis elektriautonduse plusse ja miinuseid. Meelis oli otsinud välja teemakohased numbrid, tehnilised andmed, finants näitajad, jne. Arutelu polnud väga kirglik, aga teema on nii lai, et "juttu jätkub kauemaks". Pannes kokku kogu energia ahela alates energia allikast kuni liikuva autoni, tuli välja et asi polegi nii "roheline" kui räägitakse. Võttes abiks tehisaru, selgus et elektriautobussid on talve tingimustes isegi majanduslikult ebamõistlikud võrreldes gaasibussidega. Probleem on elektrivõrgu ehitamise ja tasakaalustamise kuludes, mis osaliselt jagunevad kõikide elektritarbijate vahel. Seega elektriauto on justkui "roheline" aga lõbu maksab kinni ühiskond.

Hillar Valk rääkis inimkonna mõjust maa kliimale

 Seekord oli jutu teemaks kliimamuutused. Hillar esitas oma sõltumatut uurimust maailma erinevate teadlaste töödest, mis käsitlesid kliima muutust. Mahukas töö oli kokku korjanud erinevatest vaateid ja andmeid, millest järeldus et kliima muutuse sidumine ainult CO2 emissiooniga on väga suur lihtsustus. Juttu illustreerisid graafikud ja andmeread, kust oli võimalik visuaalselt hinnata erinevate teooriate paikapidavust. Kokkuvõtteks, üks on selge, asi oluliselt keerulisem kui poliitikud meile "maha müüa" püüavad.

püüavad.

Vanameestele andis kontserdi Nõmme Akordioniklubi

 

Muusika teeb rinna rõõmsaks. Pärast kümneaastast pausi käisid meil taas külas Nõmme oma akordionimängijad - 12 liikmelisest ansamblist neli daami ja kolm härrat. Erinevalt kümne aasta tagusest ajast kuulub nüüd üks ansambliliige - Raimo - ka vanameeste klubisse. Kontsert pakkus mõnusa sissevaate eelmise sajandi levimuusikasse. Alustati 1958. aasta saksa palaga “Kalkuta”, millele järgnes viktoriin Eesti filmimuusikast. Saime ilusa ülevaate vähemalt mingil perioodil Nõmmel elanud tuntud heliloojatest nagu Ülo Vinter, Valter Ojakäär, Arne Oit, Uno Veenre, Gennadi Podelski ja neist mitmete poolt filmidele kirjutatud muusikast. Kokku kuulsime muidugi üsna väikse osa akordioniklubi enam kui 300 pala sisaldavast repertuaarist. Suur au oli kuulda ka üht esiettekannet -  rootsi lugu “Jaaniöö”. Hoolimata vanameeste tagasihoidlikust lauluandest, suutsid sellised lood nagu “Postipoiss” ja “Mustlase elu” ka meid lõpuks laulma panna.

Jüri Raudsik motoringrajasõidust

 Klubi külastas mitmekordne Kalevi Suursõidu võitja Jüri Raudsik. Jüri väitis, et see juhtus 15 korda aga Ülo teadis et 16 korda. Aga see oli vaid väike seik motoringraja ässa spordi tegemise ajaloos. Jutuajamine keskenduski Jüri motosportlaseks kujunemise ajaloole. Alustas ENSV ajal Valgas juuniorina motokrossis ja lõpetas vabas Eestis Euroopas võisteldes. Huvitavam ja võib olla vähem teatud jutud olid sots maade karikavõistlustest NL võistkonna koosseisus. Seda meeskonda kureeris ALMAVÜ, ehk sõjaväelased. Iga võistlusreis algas "vastuvõtuga" kindrali juures Moskvas, ehk pidi olema moraalselt "kindel". Võidusõitjad oli sõjaväe palgal, ehk spordiroodu sõdurid. Palka maksti vähe, aga võite premeeriti autoostu lubadega. Huvitav oli kuulda kuidas hangiti varustust NL ajal ja hiljem juba erasõitjana. Muheda jutuga mees. Jüri kutsus klubisse Ülo, tema võidusõidu aegne abiline tehnika ettevalmistamisel. Mälestuseks tehtud koostööst kinkis Ülo klubi poolt Jürile klaasist Ducati mootorratast meenutava suveniiri.

Jüri "uue" Ducatiga

Klubi külastas Voldemar Kuslap

 Eile oli klubi külaliseks tuntud laulja Voldemar Kuslap. Suhteliselt lühikese kohtumise ajal rääkis artist oma taustast, lavakaaslastest ning laulis 7-8 tuntud laulu. Peab ütlema, et vanamehed olid väga loiud refrääne kaasa laulma, selgelt "tehnikataustaga" mehed. Juttu oli ka Voldemari hobbist uurida tuntud eestlaste haudu erinevatel Euroopa kalmistutel. 

Külaskäik Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli

 Kümmekond vanameest võttis ette ringkäigu Kristiines Kännu tänavas asuvasse õdede, ämmaemandate, tegevusterapeutide, optometristide, farmatseutide ja veel mitme meditsiinieriala kooli - kokku õpetatakse seal keskhariduse baasil seitset eriala. Ringkäiku juhtis Siret Piirsalu. Kool, kus pere- ja erialaõed ning ämmaemandad saavad viie aastaga magistrikraadi, tegutseb juba 86ndat aastat. Kokku on õpilasi ligikaudu 2200, poisse nende seas kümnendik. Konkurss kooli on vägev: tuhandest soovijast võetakse kaks korda aastas vastu vaid kakssada. Meile pakuti valikut ravimteedest, tutvustati raamatukogu ja puuetega inimeste näidiskorterit. Viimases saime ise järele katsuda, kuidas näevad maailma silmakaega vaegnägijad, milline peab olema ratastooliinimese köök, WC ja vannituba, et kõik eluks vajalik oleks raskusteta kättesaadav. Ühtlasi lepiti kokku klubi ja kooli edasistes kontaktides.

Kohtumine Nõmme uue linnaosavanemaga

 

Traditsiooniliselt külastab iga uus linnaosavanem oma võimuloleku esimese poolaasta jooksul ka Nõmme Vanameeste Klubi. Seekord siis võõrustasime Gerry Konnovit Isamaast. Tegu on ettevõtjaga, kes ka ise tunnistas, et tema sisimas käib veel võitlus, kas olla rohkem poliitik või nõmmekas. Esimene variant loob kindluse säilitada kergemini ametipost, teine aga teha rohkem Nõmme heaks ning pälvida elanike lugupidamine. Konnov tõdes, et nõmmekate soovid peaksid kõik linnavalitsuse lauale jõudma, ehkki nende täitmiseks võib kuluda rohkem aega, kui jäänud uute valimisteni. Nõmme keskuse ümberehituse kava on valmis ja võiks peagi töössegi minna, aga tema arvates ei parandaks see sõidukite läbilaskevõimet, oleks vaid ilusam ummikus autoaknast välja vahtida. Kogenud ettevõtjana on Konnov tähele pannud, et vastupidiselt ärimaailmale, kus eesmärgiks on tulemus, paistab avalikus sektoris eesmärgiks olema pigem protsess ise. Nõmme tänavate kõige silmatorkavamaks hädaks on kõnniteede puudumine. Kui Hiiu põhikool saab sügiseks täiesti uue näo, siis Nõmme põhikool peaks minema uuesti projekteerimisse: kool ja raamatukogu vajavad eraldi majasid. Linnaosavanemaga kaasas olnud ehitusnõunik vaatas üle ka meie klubi kõik vähesed ruumid, eks näis, milliseid muutusi see kunagi kaasa toob.

Väärfilmide valik klubis

 Eilseks klubi õhtuks valmistas Peeter ette filmiprogrammi. Jooksma pandi Vietnami sõjast jutustav film.  Karm film sõja õudustest. Ilmselt liiga masendav, filmi vaatasid lõpuni neli klubi liiget, Peeter nende seas. Tundub, et filmiteema vanameestele ei sobi, ilmselt tuleb midagi kergemat valida.

Pilk tehisliigeste maailma

 

Klubil oli külas tehisliigeste spetsialist Taavo Kivistik. Tänapäeval pole inimesel põhimõtteliselt enam ühtegi liigest, mida kulumise tõttu tehisliigesega asendada ei saaks. Tehisliigese saab panna nii pöidlale kui kaela- või selgroolülide vahele. Nende esmane ülesanne on võtta ära valu, teiseks muidugi taastada liikuvus. Kõigi kolme maailma suurima tehisliigesefirma peakorterid asuvad USAs ühes ja samas Warsawi nimelises linnas Indiana osariigis, ehkki tootmisüksused on maailmas laiali.  Esimesed algsed tehisliigesed valmistati 19. sajandi teises pooles hobustele. Peaaegu iga 20. sajandi kümnend tõi liigese proteeside tehnoloogiasse midagi uut, lisades ka uusi materjale nende valmistamises: kuld, roostevaba teras, koobaltkroom, luutsement, titaan, keraamika jne. Tänapäeval moodustavad 60% paigaldatavatest liigeseproteesidest puusaproteesid. 97-98% puusaproteesidest toimivad vähemalt kümme, 94-95% 15 aastat. Arst valib konkreetse puusaproteesi sõltuvalt patsiendi liikumisharjumustest ja puusa seisundist. Tulemus sõltub nii kirurgi professionaalsusest kui ka patsiendi organismi eripärast ning inimese opijärgsest käitumisest taastumisperioodil. Eestis paigaldatakse aastas umbes 3000 puusaproteesi. Esimesed puusaliigendid Nõukogude Liidus paigaldas Tallinnas doktor Seppo. Puusaliigend koosnes toona 14 erinevast terasetükist. Kolm niisugust tehisliigendit valmistas lukksepana ka meie uus klubiliige Ülo. 

Vastlapäev Keila tubemäel

 Kümme hakkajamat meest võtsid kätte ja lasksid vastlaliugu tubemäel. Mõnele oli see esimene kord sellist atraktsiooni proovida, tõstukiga üles ja suure kiirusega mäest alla. Muidu mõnus, aga tube rõngast oli "vanakestel" raskusi välja saamisega. Kui liuga saadi ühele poole, siirduti Keila jaama hernesupile ja vastla kukleid sööma. Rein oli ürituse hästi planeerinud ja ettevalmistanud, ehk kõik jäid terveks ja said vastla kohustuslikud road kätte.

Vastlapäeva meeskond

Keila liumägi

Viktoriin + mälumäng

 

Klubikaaslane Tiit T korraldas 20 küsimusega viktoriini taliolümpiamängude ajaloost. Saime selgeks, millal leidsid aset esimesed taliolümpiamängud, palju neid üldse toimunud on, millises paigas ja riigis kõige rohkem, mitu medalit on läbi aegade võitnud eestlased. Seejärel viis Feliks läbi viie küsimusega mälumängu lähiminevikust. Kes hoidis ära Mihhail Gorbatšovi Eesti visiidi katkemise, kuidas KGB Tartu osakond Kalevipoja kuju taastamist rahaliselt toetas ja Kingissepa ausammas Harjumäel hoidis ära 1979. aasta oktoobri paraadil Nõukogude armee suurtükiveoki veeremise mäenõlvalt ülesrivistatud sõjaväeosade sekka. 

 

Norra reisifilm

 3. veebruaril pakkus Jaak oma arhiivist reisifilmi 2003 aasta Norra reisist. Nii nagu alati, väga kvaliteetne töö. Asjakohane tekst ja taustamuusika. Parem kui  mõned televisioonis näidatavad reisifilmid. 

Külas oli Mati Kaal

 

57 aastat Tallinna Loomaaias, enamik aega direktorina töötanud Mati Kaal rääkis vanameestele teemal: kellele on vaja loomaaedu? Maailma tuhandet teaduspõhist loomaaeda külastab igal aastal 700 miljonit inimest. Loomaaed on kui loomariigi diplomaatiline saatkond, mis tutvustab selle suurriigi elulaadi, tegevusi ja kombeid. Kas teate, miks kaelkirjaku keel sinist värvi on? Kaelkirjak magab vaid neli tundi ööpäevas, suurema osa päevast ta sööb, mistõttu suu on kogu aeg lahti ning päike võib muidu keelele liiga teha. Kuna kaelkirjaku aju on südamest väga kaugel, on viimane loomariigi suurim, kaaludes 4 kilogrammi. Eriti olulised on lasteloomaaiad, kus lapsed saavad loomadega külgkülje kõrval suhelda. Laps peab saama oma hellust ja hoolivust välja näidata, muidu võib ta sadistlikuks muutuda. Teadlased on kindlaks teinud, et viibides looduslähedases keskkonnas, taastub inimese töövõime tavapärasest kuus korda kiiremini. Loomaaias käitub metsloom inimese läheduses loomulikumalt ja vabamalt kui looduses, kus ta näeb inimest vaenlase ja ohuna. Loomaliikide väljasuremine toimub kaasajal 1000 korda kiiremini, kui kunagi varem, loomariigi sünni aegu. Põhjuseid on mitmeid: inimene tarbib loomi söögiks rohkem, kui ta vajaks, loomade elupaiku  jääb järjest vähemaks, võõrliikide kiire levik hävitab selle piirkonna algliike. Seega teisalt on loomaaiad kui kindlustuskompaniid: säilitavad väljasuremisohus liike ja aitavad neid taas arvukamaks muuta. Näiteks koguti loodusest kokku viimased 54 euroopa piisonit ja nüüd on neid taas Ida-Euroopa metsades 2000 isendit. Sama juhtus california kondori ja mustjalg-tuhkruga. Taastatud on ka Euroopa naaritsa asurkond Hiiumaal, mis vahepeal kogult pisut suurema ja inimesi vähem kartva ameerika naaritsa poolt oli miinimumini kahandatud. Praegu püütakse Matsalu looduskaitsealal elus hoida kõre ehk juttselg-kärnkonda. Kongos oma hinnalise sarve tõttu röövküttide poolt hävitatud põhja-laimokkninasarvikuist on säilinud vaid kaks isendit. Ka nende ninasarvikute sugu üritatakse katseklaasibeebi abiga elus hoida.

Lõpetuseks veel üks huvitav fakt: Tallinna Loomaaed avati kaks päeva pärast Mototov-Ribbentropi pakti allakirjutamist augustis 1939.

Vanamehed RaRa-s

 

Eesti Rahvusraamatukogu (RaRa) avab pärast rekonstrueerimist oma uksed alles tuleva aasta mais. Tänu ühe klubiliikme headele perekondlikele sidemetele õnnestus meil üle ukseläve astuda juba ligi poolteist aastat varem. Meie võõrustajaks oli raamatukogu personali- ja administratiivjuht Indrek Ostrat. Kuna RaRa asub kokku kaheksal maapealsel ja kahel maa-alusel korrusel ning võtab enda alla 46210 ruutmeetrit, siis pole ime, et uuendatud hoone sisustamine ja varade tagasitoomine nii palju aega nõuab. Kui meie esindusraamatukogu avas 1993. aastal president Lennart Meri, siis seekordse tähtsaima lindilõikaja nime meist keegi veel ei tea, sest presidendivalimised on tänavu alles ees. Ehitusmeeste üllatuseks leiti esifassaadi seest raudbetooni vahelt ka tühje paberist tsemendikotte ja nõukaaegsete ehitajate vuhvaikasid. Kui arvestada ka meeletu inflatsiooniga, siis on mõistetav, miks rekonstrueerimine esialgse 57 miljoni euro asemel koos tehnikaga 100 miljonit maksma läks. 2200 eurot ruutmeetri kohta polegi ehk liig palju, kui arvestada, et RaRa-st kaks korda väiksema Helsingi Linnaraamatukogu ehitus maksis sama palju ja Tartu Siuru oma läheb maksma kolm korda enam. RaRa näeb end neljas rollis: sündmus-, haridus- ja kultuurikeskus ning muidugi raamatukogu. Umbes 27% pinnast saab endale Riigiarhiiv, rentnikke on hoones teisigi nagu näiteks VAT Teater. RaRa külastajate koguarvuks aastas oodatakse miljon inimest.

Veidi taoismist

 

Klubi asutajaliige Urmas rääkis meile taoismist. Taoism on Vana-Hiinast alguse saanud filosoofiline ja religioosne õpetus. Taoismi on peetud ainsaks tõeliseks hiinalikuks religiooniks. See on konfutsianismi ja budismi kõrval üks niinimetatud kolmest õpetusest, millel traditsiooniline hiina kultuur ja ühiskond rajaneb. Eri rahvastel on oma elurütm, vaade maailmale, teadmine, kust otsida tõde. Taoism keskendub üksikisiku suhtele maailmaga. Taoism on isikusekeskne maailmanägemine. Taoismi põhimõiste on dao (tao), mis tähendab teed, aga ka toimimisviisi, eluseadust jms. See õpetus tekkis enne sõdade ajajärku maailmas ja kinnitab, et agressiivsus ja ülereageerimine suurendavad kaost. Dao ühendab ja on alus kõigile nähtavatele esemetele ja tegevustele; dao on universumi tee ehk lakkamatu kulg, looduse kord. Taoismi põhipostulaadiks on sujuv kulgemine. Viimane väldib kaost ja aitab säilitada sisemist tasakaalu ning rahu ka siis, kui inimese välismaailmas juba valitseb kaos. Taoism ei anna inimesele reegleid, käske ega korraldusi, vaid kutsub tunnetama, kogema, teadvustama. Taoismi tees on: tark ei sekku asjade kulgu, vaid jälgib ning teiseks: peatu alati enne ristmikku, mõtle järele, kuhu edasi suundud. Ja veel: ära sekku heitlusse, ole tagasihoidlik, alandlik ning ära pürgi esile. Dao liikumised pole peale sunnitud, vaid toimivad loomulikult ja sundimatult. Sundimatus on dao üks omadusi ja seega peaks ka dao'ga kooskõlas olekut taotleva inimese käitumine olema sundimatu. Taoismi iseloomustavad loomulik lihtsus, sundimatu tegutsemine, spontaansus ja kaastunne. Usaldama peab inimese intuitiivset intelligentsust. Taoism taotleb õnnelikkust, leebust, lapselikkust, süütust ja rahu. Üks taoismi lemmiksümboleid on voolav vesi.