Viimasel ajal on meil üha rohkem hakatud rääkima riiklikest kriisivarudest, mis peaksid Eestit aitama üle elada olukorra, kui midagi igapäevastest vajaminevatest asjadest nagu näiteks kütus, toit või ravimid äkki nappima hakkaks. Vanameestele käis olukorda selgitamas 12 aastat Eesti Varude Keskuse ASis töötanud Priit Ploompuu. Varude kogumine sai alguse 2005. aastal, kui moodustati Eesti Vedelkütusevaru Agentuur, mille õigusjärglane praegune Varude Keskuse AS on. Viimane allub Majandus- ja Kommunikat siooniministeeriumile. Kõik kütusetarbijad maksavad aastas umbes 1% varumaksu ostetavalt kütusesummalt (sisaldub hinnas, keskmise läbisõiduga autoomanik maksab 7 eurot aastas), mis moodustab poole Keskuse käsutuses olevast 12 miljonist eurost aastas. Teise poole eraldab riik. Varude Keskusel endal ühtegi hoidlat ei ole, kõik diisli-, bensiini-, lennukikütuse- ja gaasivarud hoiustatakse kütusemüüjate hoidlates. Kütusevaru on arvestatud 90 päevaks. Kriisiperioodil saab varukütust tankida üle Eesti 60nes tanklas, mis varustatud elektrigeneraatoriga. Peale kütusevaru on riigil olemas veel toidu-, tervishoiu- ja toimepidevus- ja logistikavaru. Viimase moodustavad transpordivahendid, mis varud jagamispunktidesse toimetavad. Nagu kõik varud, on ka need lepingutega kaetud. Selle aasta lõpuks on üle Eesti 100 toiduainekauplust varustatud elektrigeneraatoritega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar