Johannes tsiteeris alustuseks Tiina Laanemit: “Eesti keel on
muutumas salakeeleks”. Tiit tutvustas meie vanima, 97-aastase keelemehe Uno
Liivaku artiklit “Tõlkimise raudreeglitest”, mis tõestab inglise keele domineerimist emakeele
üle. Kui juba Tartu Ülikooli keeleteaduse doktorant arvab, et sõna “liiderdaja”
tähendab “liidriks olemist” ja “osavõtlik” “osalemist”, siis on eesti keel
tõesti varsti vaid “haldjate keel” (Urmase toodud väljend). Anti meenutas, et
kohtas oma nooruses 1960aastate keskel Vao sovhoosis “kosmonaute”, kelleks
toona kutsuti Tallinnast 101. kilomeetrile väljasaadetuid. Sealt sai alguse
Anti saatus olla äkksurmade “põhjustaja”. Nimelt tilgutasid Vao poisid teise
korruse räästast maja ees pingil istunud vanamehele vett kaela, kes ilmselt
arvates, et tegu on hoopis “pähe pissimisega”, kohe püsti kargas, 10 sekundit
rusikat viibutas ja siis surnuna maha langes. Teine juhtum leidis aset 1992.a.
Vasalemma kandis, kus Anti aitas vasttaastatud Kaitseliidu Kloostri malevkonda
relvadega varustada. Mehed otsustasid takistada venelastel Ämarist metalli
välja smugeldada ja blokeerisid sealse kohaliku maantee. Kuna relvakoolitust
polnud läbitud, jäeti üks Anti muretsetud pumppüssidest kuuliga rauas nurka
seisma. Kuidagi juhtus nii, et paar kohalikku joodikut tulid seda näppima ning
üks neist hukkus kuulist pähe. Anti kolmas surmalähedane seik oli pisut
õnnelikuma lõpuga. Sõber Haims oli leidnud roostes püstoli, millel “kelk” ei
liikunud. Keegi ei osanud arvata, et Haims relva korda teha suutis. Istutud
siis ühel päeval kolmekesi autosse, Haims juhi kõrvale, tema poeg rooli ja Anti
tagaistmele. Hakanud siis Anti püstoliga igatsorti liigutusi tegema, teadmata,
et sellest kohe ka pauk tulla võib. Õnneks läks! Ka Anti enda elu on “paelaga
kaelas olnud”. Õnne puudumisel oleks ta võinud Hiina piiri ääres Vene sõjaväes
teenides raudtee ešeloni all ronides elekrikaablilt surmava löögi saada või
siis 10 sekundit varem sauna jõudes keriseplahvatuses surma saada. Selline
õnneseen see meie Anti kord juba on!