Kasutasime oskuslikult ära kaks järjestikust vihmavaba päeva ja tegime Urmase poolt aegsasti planeeritud rattaretke teoks. Hakatuseks lasime elektrirongil endid sõidutada Vasalemma. Seal silmasime möödaminnes vanu karjäärijärvikuid, millest murtud paas (nn Vasalemma marmor) kunagi selle paiga alevikuks kasvatas. Siitsamast võetud paest on tehtud praegugi heas korras olev Vasalemma loss ja mõned teisedki ehitised meil ja mujalgi. Hilisem hiiglaslik karjäär, milles praegu laiub Rummu järv, on vangide uuristatud (sel ajal tegid vangid veel tööd). Asula kohal kõrgub paepulbrist kuhjatud ja sadevete poolt maaliliselt vöödiliseks voolitud kõrge valge mägi.
Sealt Padise poole rühkides kadus meie ees olev metsatee ühtäkki vee alla – üleujutus. Kuna meie liikurid polnud kohandatud veealuseks kulgemiseks, siis pidime valima teise raja. Peagi veendusime, et Padise klooster on endiselt omal kohal, kuigi korduvalt põletatud, jälle üles ehitatud ja jälle põletatud. Nüüd pöörasime oma rattad sisemaa poole, et metsade ja soode tagant üles otsida kunagise Lintsi raketibaasi ase. Lähenesime baasile kõige vesisemast küljest (siit oli otsem), hinges kahtlus, et kui juba Vasalemmas uputab, mis siis siinses soos veel ees ootab. Igaks juhuks helistas Jaak välja oma sugulasest siitkandi mehe, kes reipalt asus mingit rohtunud rada mööda, mida meie küll sihtpunkti viivaks teeks poleks osanud arvata, väntama, ise õhinal seletades, kuidas ta kadumaläinud lehmi otsides äkki ehitusjärgus raketibaasi alale venelaste keskele sattus. Praegu venelasi seal õnneks enam polnud, nendest jäänud pirakad angaarid üha enam mattumas pealetungiva tihniku varju. Tõdesime veel kord, et kui üks impeerium peab kokku vajuma, siis ta seda ka teeb, olgu tema toeks püsti pandud kuipalju tahes rakette.
Edasi keerutas tee meid üles ja alla, vasemale ja paremale Lääne-Eesti kaunimatel mõhnastikel, Rukkimägedel, enne kui Pindi talu peremees Johannes meid oma teeotsas tervitas ja teatavaks tegi, et saun on soojas, ja et sauna piletiks on teatud kogus puupakke peenemaks lõhestada. Vaatamata rasketele teeoludele oli vanameestes säilinud nii palju energiat, et see ülesanne mängleva kergusega ära täita. Järgnev etteaste oli proua Milvil, kes oli laua täis kuhjanud suuresti oma aiast pärit saadustega. Aed on neil vaatamisväärsus omaette, andes tunnistust pererahva usinusest põllunduse vallas. Õhtu nael oli mõistagi pidulik äramärkimine, et vanamees Johannes on oma väärikale aastate reale lisanud veel ühe tegusa aasta. Isegi mõned laulujupid said seks puhuks üles võetud.
Järgmine hommik oli plaanitud veeta vanamees Oti juures Ellamaal. Ka sealne perenaine Sirje laadis meid põhjalikult energiaga eelolevaks päevaks ja näitas meile oma ülimalt korda tehtud iluaeda. Lisaks tekitas nende ettevõtjast väimees sealsamas käigult lasketiiru, kus vanamehed said vahelduseks mängida relvadega vibust kuni päris tulirelvade moodi riistapuudeni.
Järgmine pikem peatus oli kokku lepitud ettevõttes AS Saidafarm. Farmer Juhan Särgava on kunagise sovhoosi tuumikust teinud Eesti suurima ja mõjukama mahetootja, kelle tooteid müüakse rohkem kui kolmekümnes Tallinna, Keila ja Haapsalu kauplustes. Saime aimu, millisest bürokraatia ja euronormide rägastikust peab üks mahetootja end läbi suruma.
Peale põgusat kokkupuudet maaelu tegelikkusega väntasime endid Nissi kiriku juurde, kus hakkajamad võisid end kiriku ümber kõndimisega mõnestki patust priiks saada. Nõnda oligi 64 km pikkune rattaring lõpule jõudnud ja elektrirong võis meid, väsinuid kuid rahulolevaid, Riisiperest suurde linna tagasi logistada.
Kirjutas Rein
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar