Varakult, juba kevadsuvel saime kutse Juula küla toimekalt külavanemalt Eneli Kaasikult. Et olime lubanud osa võtta ka rahvusvahelisest noortelaagrist „The story of my life“, mis toimus samal ajal, siis suutsime oma klubi poolt messil esineda pealtvaatajatena, mitte osalejatena. Sõitsime Juula külla ainult neljakesi – Ülo, Rein, Urmas ja Ott. Kasutasime pikemat sõitu ka teelejääva Jääaja muuseumi külastamiseks. Mammuti ja tarva nägemine kulus ära – mõtted riivasid inimliku väiksuse ja väljasuremise teemasid. Ka sai selgemaks Maa habras soojusbilanss ning see, kui õnnelikul ajal oleme juhtunud homo sapiensideks hakkama (võimalik, et miljoni aasta pärast peaksime mammutikarva selga kasvatama).
Juula küla leidsime Jõgevamaa voorte vahelt üles. Külaplatsil tegutses paarkümmend osalejate boksi, milles tutvustati naaber- ja kaugemaidki külasid, müüdi usinate käte tehtud käsitöid ja selgitati siseturismi võimalusi. Meie leppisime Maarja Magdaleena küla rahvaga tulevases kohtumises kokku, siis istusime ilusas külamajas Penskarite Teetoa laua taha ja võtsime osa ajurünnakust teemadel „Mida tahan veel õppida“ ja „Millisena näevad vanavanemad oma rolli noore pere elus“, juttudes kumamas aastamõte, et vananeda tuleb aktiivsena (mitte aktiivselt!). Enne kui jõudsime laadida autosse messilt ostetud lõhnavad ürdivihad, mõned südamesoojusega tehtud käsitööasjakesed, peotäie ilusaid elamusi ja korraldajate lahked hüvastijätusõnad kutsus Illuka valla kultuurijuht Ene meid Illuka mõisa Vanavanemate päeva tähistamisele. Võtame kutse tänuga vastu. Eks lõpuks asusime tagasiteele. Ajurünnakute tulemused on kokku võetud messi memorandumis siin: http://www.juula.ee/monusate-motete-memorandum .
Kirjutas Urmas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar