Läbi mitme ajastu

Kui tuleb üks lihtne ja teostatav
mõte, siis tuleb ta otsekohe teoks teha. Nõnda istuski punt vanamehi ühe pikema
linnaliini bussi peale ja lasi endid sõidutada nii kaugele kui see liin ulatub.
Nii sattusime Harku küla külje alla. See küla loeb oma algusaastaks 1241, on
säilitanud oma ilmes iidsete aegade hõngu, kuigi uued ja uueks tehtud majad
imbuvad ka sinna vähehaaval sisse.
Tagasi linna poole kõmpides
läbisime ehitushulluse ajastu. Uhked ja veel uhkemad majad, basseinidega ja
ilma saatsid meid kuni eespool ootava võpsikuni. Selle sees kükitasid tihedalt
üksteise kõrval kõikvõimalikest materjalidest (taaskasutus?) kokku pandud
datšad. Elu on hernes – näisid need romantiliselt väänkasvudesse mähkunud
hurtsikud üksteise võidu õhkavat.
Neljas ajastu ootas meid Astangu
tihnikutes. Siia otsustas tsaaririik rajada hulganisti tunneleid oma sõjamoona
paigutamiseks. Täielikult jõuti valmis teha ainult üks, siis sai see impeerium
otsa. Vaatasime tunneli mõlemast otsast sisse ja tõdesime, et miskit mõistlikku
rakendust sellele üüratule rajatisele ei
oska küll välja pakkuda. Las seisab edasi kui mälestusmärk mõtetule tööle.
Niisiis läbisime 6,5 km jooksul
neli erinevat ajastut. Ole ainult uudishimulik, vaata ja võrdle.

Kirjutas Rein

Kaks päeva ratastel

Kasutasime oskuslikult ära kaks järjestikust vihmavaba päeva ja tegime Urmase poolt aegsasti planeeritud rattaretke teoks. Hakatuseks lasime elektrirongil endid sõidutada Vasalemma. Seal silmasime möödaminnes vanu karjäärijärvikuid, millest murtud paas (nn Vasalemma marmor) kunagi selle paiga alevikuks kasvatas. Siitsamast võetud paest on tehtud praegugi heas korras olev Vasalemma loss ja mõned teisedki ehitised meil ja mujalgi. Hilisem hiiglaslik karjäär, milles praegu laiub Rummu järv, on vangide uuristatud (sel ajal tegid vangid veel tööd). Asula kohal kõrgub paepulbrist kuhjatud ja sadevete poolt maaliliselt vöödiliseks voolitud kõrge valge mägi.
Sealt Padise poole rühkides kadus meie ees olev metsatee ühtäkki vee alla – üleujutus. Kuna meie liikurid polnud kohandatud veealuseks kulgemiseks, siis pidime valima teise raja. Peagi veendusime, et Padise klooster on endiselt omal kohal, kuigi korduvalt põletatud, jälle üles ehitatud ja jälle põletatud. Nüüd pöörasime oma rattad sisemaa poole, et metsade ja soode tagant üles otsida kunagise Lintsi raketibaasi ase. Lähenesime baasile kõige vesisemast küljest (siit oli otsem), hinges kahtlus, et kui juba Vasalemmas uputab, mis siis siinses soos veel ees ootab. Igaks juhuks helistas Jaak välja oma sugulasest siitkandi mehe, kes reipalt asus mingit rohtunud rada mööda, mida meie küll sihtpunkti viivaks teeks poleks osanud arvata, väntama, ise õhinal seletades, kuidas ta kadumaläinud lehmi otsides äkki ehitusjärgus raketibaasi alale venelaste keskele sattus. Praegu venelasi seal õnneks enam polnud, nendest jäänud pirakad angaarid üha enam mattumas pealetungiva tihniku varju. Tõdesime veel kord, et kui üks impeerium peab kokku vajuma, siis ta seda ka teeb, olgu tema toeks püsti pandud kuipalju tahes rakette.
Edasi keerutas tee meid üles ja alla, vasemale ja paremale Lääne-Eesti kaunimatel mõhnastikel, Rukkimägedel, enne kui Pindi talu peremees Johannes meid oma teeotsas tervitas ja teatavaks tegi, et saun on soojas, ja et sauna piletiks on teatud kogus puupakke peenemaks lõhestada. Vaatamata rasketele teeoludele oli vanameestes säilinud nii palju energiat, et see ülesanne mängleva kergusega ära täita. Järgnev etteaste oli proua Milvil, kes oli laua täis kuhjanud suuresti oma aiast pärit saadustega. Aed on neil vaatamisväärsus omaette, andes tunnistust pererahva usinusest põllunduse vallas. Õhtu nael oli mõistagi pidulik äramärkimine, et vanamees Johannes on oma väärikale aastate reale lisanud veel ühe tegusa aasta. Isegi mõned laulujupid said seks puhuks üles võetud.
Järgmine hommik oli plaanitud veeta vanamees Oti juures Ellamaal. Ka sealne perenaine Sirje laadis meid põhjalikult energiaga eelolevaks päevaks ja näitas meile oma ülimalt korda tehtud iluaeda. Lisaks tekitas nende ettevõtjast väimees sealsamas käigult lasketiiru, kus vanamehed said vahelduseks mängida relvadega vibust kuni päris tulirelvade moodi riistapuudeni.
Järgmine pikem peatus oli kokku lepitud ettevõttes AS Saidafarm. Farmer Juhan Särgava on kunagise sovhoosi tuumikust teinud Eesti suurima ja mõjukama mahetootja, kelle tooteid müüakse rohkem kui kolmekümnes Tallinna, Keila ja Haapsalu kauplustes. Saime aimu, millisest bürokraatia ja euronormide rägastikust peab üks mahetootja end läbi suruma.
Peale põgusat kokkupuudet maaelu tegelikkusega väntasime endid Nissi kiriku juurde, kus hakkajamad võisid end kiriku ümber kõndimisega mõnestki patust priiks saada. Nõnda oligi 64 km pikkune rattaring lõpule jõudnud ja elektrirong võis meid, väsinuid kuid rahulolevaid, Riisiperest suurde linna tagasi logistada.

Kirjutas Rein

LOKSAL

14 vanameest käis Loksal. Esimene käik oli linnapea Värner Lootsmanni palge ette, kes end seks puhuks oli valmis pannud. Saime teada, et tal on 3000 inimest valitseda, nende seas maa tõugu rahvast 28%. Nõmme linnaosa kunagise vanemana tundis ta omakorda huvi meie käekäigu vastu: kuidas meie klubi tekkis, kus me asume ja kuidas meil läheb.
Linna kõrval oli meie põhihuvi mõistagi sealne Loksa Laevatehas. Laevu seal praegu ei tehtud. Koosseis on vähenenud 150 inimeseni ja kogu majapidamise kohal hõljub mahajäetuse hõng.
Tehakse mõningaid jämedast rauast kolakaid, mille täpsemat otstarvet ei tea tegijad isegi. On olnud paremaid aegu, millele viitavad jõude seisvad seadmedja tehase korrastatud väline väljanägemine.
Nägime ka jäänukit tellisetehasest, mille asutas ülemöödunud sajandi lõpul krahv Stenbock ja millest linn ja sadam ülepea alguse saidki.
Loodus on Loksat õnnistanud suurepärase rannaga. Kui siia liita linnapea unistustes mõlkuv jahisadam, siis võiks praegune tööstuslinn saada juurde hulga huvilisi turistide näol.
Täname klubi „noorliiget“ Arvot (aastaid Loksal elanud, töötanud, sinna majagi ehitanud), kes kogu korda läinud ettevõtmise algatas ja korraldas.

Kirjutas Rein

Eesti Vanatehnika Muuseum

Niisuguse muuseumi olemasolust ei teadnud meist senini keegi. Ise sattusin ta peale juhuslikult, internetis ringi kolades. Kuna muuseum asub siinsamas Nõmmel, siis pidi ta meie pooltkindalsti üle vaadatud saama.
Muuseumi juht Rene Levoll on kokku kuhjanud arvestatava koguse vanavara. Põhiliselt sõidukeid Eestis tehtud jalgratastest kuni kunagiste tähtsate ninade käes olnud esindusautodeni, lisaks vanematele meestele tuttav traktor „Fordson“. Isegi üks omatehtud moodsa joonega auto on teiste hulgas. Muuseumil on täiuslik kollektsioon aegade jooksul Eestis kasutusel olnud auto numbrimärkidest. Eksponaatide saamislood on omaette põnevad jutud.
Olgu siin edastatud üleskutse, etkui kellelgi vedeleb mõni väga vana ese mänguasjadest kuni autodeni, siis enne äraviskamist võtku igaks juhuks muuseumiga ühendust. Kontaktid leiab
internetist.

Kirjutas Rein

Vanamehed Neevalinnas

Mõte üks Peterburi reis teha hakkas idanema siis, kui vanamees Hilmo tõi korraks meie klubisse oma Peterburi tuttava pr Evi, kes meid lahkesti oma linna vaatama kutsus. Järgnes Urmase
põhjalik organiseerimistöö ja nii võisimegi romantilise nimega laeva Printsess Anastasia pardale astuda.
Esimese üllatuse tekitasid piiterlased laevaseltskonnale kohe maabumisel, mängides tervituseks Lili Marleeni. See oli esimene kuuldav-nähtav märk, et Venemaal on vahepeal tõesti üht-teist muutunud.
Vanaproua Evi ja tema kunstiasjatundjast tütar Ilona ootasid meid Iisaku katedraali trepil, nagu oli kokku lepitud. Katedraal oli mõistagi turiste pungil täis, kuid Ilona juhatas
meid tagauste kaudu sinna kuhu vaja, kaasa arvatud ringrõdule ümber kuppeltorni.
Graniiti, kulda, karda ja kunsti on siia katedraali kuhjatud röögatul hulgal.
Oli see ehitis ju Vene Impeeriumi kõige tähtsamate tseremooniate toimumise koht.
Ent tsaaririigi võimsa kirikliku ehitise kõrval huvitas meid ka üpris tagasihoidlikum kuid sealjuures oma Jaani kirik. Telefonikõne Ilonalt, ja ka selle kiriku uksed olid meie ees valla. Maja
kallal on tehtud korralik töö. Varemeist on tõusnud lihtne kuid hubane ehitis nii kogudusele kui Peterburi Eesti Seltsile.
Oma edasise kulgemise selles suures linnas jätsime juhuse hoolde. Peagi oligi meil jalus üks Neeva jõe väikesadam,laevuke ootamas järjekordset turistide portsu Peterburi ilu nautima. Jaak rääkis käigult hinna odavamaks ja nii olimegi pardal. Laevajuht keerutas osavalt kanalist kanalisse, pugedes ühtelugu arvukate sildade alt läbi, taustaks giidi jutt, mida on näha vasakul, paremal ja otse ees.
Edasi sattusime vääramatute jõudude meelevalda. Turistibuss, mis meid linna tõi ja pidi samamoodi meid ka sadamasse tagasi viima, oli kadunud. Õigupoolest polnudki tal kuhugi tulla,
sest aina paisuv suurlinlik ummik oli pilgeni täitnud kõik sõitmise ja seismise
kohad. Ent kus teised ei sõida, seal sõidavad taksod. Kohalik taksojuht
rallitas hoogsalt sõiduridade vahel, ise lakkamatult oma istmel keereldes ja
joviaalselt kohalikke kombeid lahti seletades. Näiteks, kui buss ummiku tõttu
sõiduplaanist niikuinii kinni pidada ei saa, siis ta lihtsalt ei sõida.
Kai ääres kannatlikult meid oodanud Printsess Anastasia võttis meid veel kord oma turjale, et
suunduda tagasi Soome lahele. Teel õnnestus küllaltki lähedalt silmata kunagist ülisalajast Kroonlinna. Lugematud kaikohad tühjad, ainult mõni üksik väsinud alus mahajäetuse keskel.
Asjalikult askeldav hommikune Helsingi pakkus kosutavat võrdlust tormleva Peterburiga. Aeg parajaks ja aidaa kodu poole.
Jääb tänada mõnusat ilma ja Urmase ladusat korralduslikku tööd.

Kirjutas Rein.

Vesilennukite angaaris

Olime juba varem otsustanud, et kui see suurejooneline ehitis ükskord renoveeritud ja sisustatud saab, siis me ta üle vaatame. Lasime avamissagina mööda ja nüüd rahulikumal ajal tegime oma
otsuse teoks.
Vaadata oli palju, mille juures aitas meid värskelt täiendkoolituse saanud giid Aasa Lepik. Sõidukeid vee peal ja vee all, jääl ja õhus liiklemiseks oli õige mitut sorti. Vanameeste erilise
huvi objektiks oli muidugi allveelaev „Lembit“, samuti vesilennuki elusuurune koopia. See viimane võiks olla küll vaadeldavama koha peal. Temasuguste jaoks on ju see angaar ülepea tehtudki.
Oli palju muid sõjanduslikke väljapanekuid, sh mundreid. Siin võisid edevamad vanamehed ehtida end korraks võõraste sulgedega ja siis endast uhke pildi teha lasta.
Tegime kaasa justkui veealuse reisi kollase allveelaevaga, mida juhtis ja mille juurde tarka juttu rääkis väga Peetr Volkonski moodi habemik mees.
Muuseum on uudne ja moodne. Sestap tahavad mõned asjad veel korrastamist. Sedasama korrastamist vajab ka kogu sealne kant, millega uus muuseum vanas ainulaadses majas on nüüd algust teinud.

Kirjutas Rein

Tartu vanamehed meil külas!

Kaua plaanitud Tartu Seeniormeesteklubi vastukülaskäik sai äsja teoks. Tuldi
neljateistkümne vanamehega. Omalt poolt vastasime toatäie siinsete vanameestega. Hakatuseks kiideti külalisi ja iseendid, siis jälle vastupidi. Vahetati meeneid ja häid soove. Peagi asendati tubane õhustik Keila männimetsaga Mängiti läbi mitmed sealsed ketasgolfirajad. Kaotatud energia korvamiseks suunduti TPIs käinutele hästituntud Hiiu õllekasse, millest praeguseks on saanud üpris tasemel söömaskoht. Söögi kõrvale peeti jälle kõnesid ja kiideti veelkord teineteist, kuni oli aeg minna Nikolai von Glehni poolt tehtud tegusid üle vaatama. See oli meie külaliste üks põhilisi soove vaadata selle hullult tegusa mehe jäetud jälgi.
Alustasime Glehni lossist. Lossi lahke perenaine Annika Kiisa oli lahti teinud kõikvõimalikud uksed, nõnda võisime keerulise hoone läbi kolada keldrist katuseni. Heitsime põgusa pilgu ka hakkaja aadlimehe teistele ehitistele, nagu palmimaja, krokodill ja Kalevipoja kuju.
Eriline huvi oli nii külalistel kui meil endil aga Glehni torni ehitatud tähetorni vastu. Entusiastlik taevaste asjade uurija Mario Mars näitas põhjalikult oma majapidamist vürtsitades oma esinemist asjasse puutuvate ja mitte puutuvate seikadega.
Väärika finaali kogu kohtumisele korraldasime Glehni kuju juures. Tehti ühispilti ja anti
mõista, et kohtumised peavad jätkuma. Kasvõi Eestimaa keskpaigas, kuhu meie ühisel ergutusel võiks tekkida järjekordne vanameeste klubi.

Kirjutas Rein

Proua Eha Kivi külaskäik

Teisipäeval 17.aprillil oli jälle
üks väga meeldiv ja kasulik klubiõhtu: nimelt
külastas meid Nõmme LV sotsiaalhoolekande osakonna
juhataja asetäitja
proua Eha Kivi. Saime korralikud teadasaamised sotsiaalhoolekande väga tõsisest ja raskest päevatööst, kus tuleb sageli teha tegemist
narkomaanide, joomarite, tööst eemalhoidjate, kuid muidugi põhiliselt inimestega, kes
ei ole ise suutelised siin Eesti Vabariigis toime tulema. Nende jaoks on väljatöötatud toetuste taotlemise piirmäärad, ühekordsed toetused ja toimetuleku toetused. Kuna klubilised on oma ea- ja ka majandusliku olukorra poolest potensiaalsed sotsiaalteenuste vajajad, siis oli neil hulgaliselt küsimusi sotsiaaltoetuste ja -teenuste saamise kohta Nõmme linnaosas ja vabariigis üldse, milledele nad said ka väga korralikud vastused. Teemad haarasid nii seadusandlust,
hooldekodude- ja pansionaatide olukorda, pensioneid, koduhooldust, töötute töötahtet jne.
Üldise nadi olukorra teeb positiivseks suure armastuse ja südemega oma alasse suhtuvad töötajad nagu seda on proua Evi Kivi. Nõmme Vanameeste Klubi poolt selle töö eest talle suur, suur tänu!
Uudishimulikud vanamehed said ka vaadata- katsuda sotsiaaltöötaja sõidukit –kiidetud&kirutud elektriautot.

Kirjutas Jaak

Vanamehed videos!

Kaamerate ees oleme ennegi olnud.
Kuid nüüd topiti meid mingisse kitsasse keldrisse. Puistati puudrit nina peale ja kästi teha mitmesuguseid nägusid. Saateks laulule, mida kümneid kordi järjest esitas meile Chalice (Jarek Kasar) Laulus kordusid refräänina sõnad vanameeste silmadest, kus olevat mingi süsteem. Küllap selle süsteemi pärast meid, vanamehi, sinna kutsutigi. Filmiti suures ja väikses plaanis, näo ja kukla poolt, rütmis kõpsuvaid kingi isegi põranda tasandilt. Ikka selleks, et valmiks vinge plaat. Mai lõpus pidavat telekas esitlus olema. Tänutäheks lubati klubile ka plaat.
Niisiis oleme ühe kogemuse võrra jälle rikkamad. Nägime päris lähedalt, kuidas ühe video tegemine käib. Kuidas mõneminutilise loo korralikuks jäädvustamiseks peab mitmekesi askeldama mitmeid tunde järjest.

Nüüd on siia lisatud selle video link! Vaadake, vaadake!

http://www.youtube.com/watch?v=CmsxBefoh3k

Kirjutas Rein

Maa, kosmos ja salapärased jõud

Need olid teemad meie
järjekordsel klubiõhtul. Segaste asjade selgitajaks maailma näinud ja mitmel
pool õppimas käinud sensitiiv Viigi Saksakulm. Töövahenditeks pendel, traadist
vitsad ja omaenda tundlik meel. Mängleva kergusega määras ta ära, näiteks,
veesooned meie klubi põranda all. Tegi meie peal mitmed inimkatsed selgitamaks,
kuidas tuleb õnnelikult elada ja olla. Õpetas ära kasutama maa ja kosmose
energiat ning vältima negatiivse energia voogudesse sattumast. Asjasse võib
suhtuda nii- või naapidi, kuid prouast enesest õhkus ääretut positiivsust,
millega nakatas ka meie kõige skeptilisemad vanamehed. Põhilised õpetussõnad
olid sellised, et ütle enesele igal hommikul ärgates, et oled kõbus ja tegus,
ja siis sa seda kogu päeva oledki.

kirjutas Rein

Vanamehed raha keskel

Vanameeste uudistamisobjektiks
oli seekord Eesti Panga muuseum. Nägime uhket ja huvitavat hoonet seestpoolt.Ehitatud möödunud sajandi alguses Eestimaa Aadlike Krediidiühingu tarbeks.
Hakatuseks näidati meile nupumeeste poolt tehtud arhailise moega „Raha paneb rattad käima“ masinat. Paned euro sisse ja masin hakkabki ragisema ning omi rattaid pööritama kuni kolksatab välja muuseumi märgi.
Muuseum on moodne. Iga nurga taga mingi ekraan, kust saad ise huvipakkuvat infot ette kerida või ettevalmistatud videot jälgida. Kõike seda jälgimas elusuurused vahakujud. Tehtud Eesti kroonil kujutatud inimestest ja möödunud aegade pangategelastest.
Raha on muuseumis palju. Alates iidamast-aadamast pärit veeringutest kuni praeguste eurodeni välja. Kõiksuguste tähtpäeva- ja meenemüntise lasu ajas silmad lausa kirjuks.
Lahtiste uste päev oli ka varakambris. Tõsi, praegu konutas sealses vitriinis ainult üksik kullakang.Seegi mitte päris, nagu giid mulle vargsi mainis.
Muuseumis asub ka see ainus koht,kus Eesti kroone veel eurodeks vahetada saab. Teistpidine vahetamine siiski kõne alla ei tulevat.
Meie taskutes leiduva raha vastu muuseum huvi ei tunne. Sestap on selle maja külastamine kõigile tasuta.

Loodusmehe külaskäik

Fred Jüssi, metsapoole-mees nagu ta end ise tutvustab, tuli omaealistele külla suurelt osalt uudishimust. Et kuidas need vanamehed elavad? Pole ju enam palju kontakte endiste koolikaaslastega ja aktiivselt elatud elu kaasteelistega, sest paljud on läinud kes teispoolsusesse, kes olematusse, kes avaldumatusse. Fred rääkis meile oma nö. mittestandardsest elust – lapsepõlvest, kooliajast, lühikest aega õpetajaks olemisest ja pikka aega vabakutselise loodusmehena tegutsemisest. Mees on kogu elu püsinud selgete põhimõtete juures: tee seda, millesse usud, püsi valitud rajal, ole põhjalik ja järjekindel. Tema tegusid juhtiv veendumus on üsnagi taoistlik – loodusseadused on ülimad inimeste kirjutatud seaduste ees. Kahetunnise vestluse lõpetuseks kuulasime Fredi CD-delt loodushääli, mida mitte igaüks pole siin linnaelus elades kuulnud. Oleks küll hea, kui Fred Jüssi ise ja teised temataolised eakad mehed ühineks vananemist aktiivseks eluks muutvate klubidega. Sellest oleks abi paljudele ja ehk ka rõõmu neile endile.

Meie klubiõhtu lõpetuseks tegime pool tunnikest kehalist tööd. Vanamees Ott oli heast tahtest tänavaliiklust mitte segada sõitnud parkima otse jäisesse lumevalli ja tema truu veoelukas ei tahtnud sealt enam välja tulla. Tõmbasime, lükkasime, tõstsime, õõtsutasime, kaevasime tema kõhu alt jääd ja lund ära, aga auto isegi ei liigahtanud. Lõpuks ohverdas Tiit oma üsna uue sõiduki neitsilikkuse, keeras sellele veokonksu saba külge ja vedas Oti pahareti hangest välja.

Lasketiir ja "Pealtnägija"

Eile oli adrenaliinipäev. Käisime seitsmekesi Tondi lasketiirus. Prõmmisime Clockist, Berettast, sileraudsest 16-kaliibrilisest ja punatäppsihikuga karabiinist kõik märklauad sõelapõhjaks. Vanamehed on ikka veel militaarsed! Ja nagu sellest veel vähe oleks toimusid ka "Pealtnägija" saate jaoks salvestused. Piret Järvis oskas meilt igasuguseid salaasju välja küsida. Loodetavasti lõikavad saatetegijad liigsed jutud, köhatused ja eeeee-tamised välja ja kas 22. või 29. veebruari õhtul kutsume ETV-s kõiki Eesti vanamehi üles klubitegevusele - väärikatel daamidel on üle maa sadasid pitsikudumis-, kokkamis- ja jalakeerutusklubisid, ega`s me neist igavamalt elada ei taha.