Kodumaa juubeli tähistamine!

Läinud teisipäeval kogunesime klubisse, et tähistada Eesti Vabariigi 95. aastapäeva. See tähtis sündmus oli selleks ajaks juba ajalugu ja kellel kuidas tähistatud. Kes käis kaitseväe paraadi vaatamas, kes veetis päeva lähedastega teleri ees, jälgides tähtsa päeva pidulikke ülekandeid Tallinnast. Muljeid küllaga ja nii oli paras aeg neid arutada omasuguste seltsis.
Pidulik koosviibimine algas hümni ühislaulmisega, mida toetasid meile küllatulnud Kristiine Gümnaasiumi 9. ja 12. klassi tütarlapsed ja poisid. Sellele järgnes meie Oti emotsionaalne päevakohane kõne, mis kruvis päeva pidulikkusele tuure juurde. Järgnes külaliste esinemine, kus noormeeste laulmine vaheldus tütarlaste vahelugemistega. Kava oli koostatud nii südantsoojendavalt, meie noorusaja lauludest, et pani mõnegi meie hulgast kaasa laulma.
Suur, suur tänu Teile, noored! Jätsite meile selle teadmise, et Eesti elab edasi ja noored pole sugugi hukas!
Peale külaliste ärasaatmist jätkus õhtu jututuba, kus sõna said kõik, kes pidupäeva teemal rääkida soovisid. Muljeid oli palju ja juttu jätkus kauemaks,kui tavaliselt.

Kirja pannud Johannes

Tähe pildistamisest

Et kõik ilusasti ära rääkida... Raivo Hein tuli meile külla, sest tema isa on üks meist. Ja mitte ainult sellepärast. Me oleme veel päris uudishimulikud, sellepärast ka.

Alustuseks tõi Raivo meile tervituse oma Rotary-klubilt. Palusime tal meie värsked tervitused vastu viia.

Raivo on mitu tugevat IT-põhist firmat ehitanud, käigus hoidnud ja maha müünud. Nüüd saab ta endale lubada hobi, mida aastaid on tasapisi arendanud – kosmose pildistamist. Sellest, oma observatooriumitest ja pildistamisreisidest ta meile pajataski. Päris paljud meist vangutasid pead, kui ta käigu pealt meile demonstreeris, kuidas tema Saaremaal asuv tähetorn Kivimäe jaamast juhituna teleskoobi ühele galaktikale suunas, selgema ilma korral torni katte avanud oleks ja kindla programmi järgi pildistama oleks asunud. Nii saab Raivo ükskõik millisest maailma punktist (seal internetiühenduse olemasolu korral) oma teleskoobiga meie ääretust ümbrusest objekte valida ja neist äärmiselt kauneid fotosid teha. Peale pildistamise tuleb küll mitmeid tunde toorpilte arvutis töödelda, et vabaneda valgusmürast ja aparaatide väikestest ebatäpsustest. Vägevaid tulemusi saame alati vaadata Raivo blogis http://spiid.blogspot.com/

Olime kuulnud Raivo kavatsusest võtta osa lähiaastatel Richard Bransoni korraldatavatest eraisikute kosmoselendudest. Ka selle kohta saime lisainfot. Soovime Raivole peatset tõusu 110 km kõrgusele ja edukat vabalangemist koduse Maa poole tagasi. Võibolla võime asjaolude normaalse sujumise järel siis ütelda, et oleme vestelnud Eesti esimese astronaudiga.

Kirjutas Urmas

KÜÜNLAPÄEVAST VASTLAPÄEVANI

"Idakaar lööb õhetama, päike pistab oma nina lumeteki alt välja. Tõuseb, ringutab ja hingab maale sooja hingust. Veel tunnike hiljem on kollane päikeseketas kerkinud õige veidi kõrgemale, enam kõrgemale ta praegu ei tõusegi. Just nii kõrgele, et paistab otse silma sisse hommikusele kõmpijale, poeb sisse maja aknast, äratab gripiviiruse käes vaevlevad lapsed ja kõneleb: „Pidage vastu, vastlapäevast lihavõteteni on vaid nelikümmend päeva ....“
Nii ilusasti kirjutab üks loodusenaine.
Jüst küünlapäev oli see viimnepäev ühele meie klubi liikmele. Lahkus RANDU TALI, kes alles septembris osales meie tegemistes. Ta oli mees, kes kunagi ei kurtnud oma tervise pärast. Tähelepanelik vaataja märkas, et alati särasilmse Randu silmis ei olnud seda sära, mis mõni aeg tagasi. Kahjuks on meil veel palju haigusi, mille vastu tänapäeva meditsiin on jõuetu. Käisime 8.02. ka Keila kirikus Randut saatmas ta viimsel teekonnal ja sellele järgnenud peiedel.
Vastlapäev langeb kokku alati meie klubi „tööpäevaga“ ! Tähistasime seda traditsiooniliselt liulaskmisega Mustamäe lumepargis ja sellele järgneval lõunal kohvikus Lepido. Seekord oli taadirivi üsna pikk, et kihutada meile võõrapärase nimega snowtubingu rajal. Meie vanamehed lasid mäest alla, saatmaks noorte daamide imestunud pilgud, kes olid oma kollektiiviga tulnud vastlaliugu tegema. Nemad koostasid pikad „rongid“ ja hirmu peletamiseks kiljusid kõvasti. Tund liumäel oli piisav, et tekitada söögiisu ja suundusimegi kohvikusse, kus sõime hernesuppi ja kohapeal küpsetatud vastlakukleid. Peale kehakinnitamist läksime kõik see mees klubisse, et mälestada Randot, kellega aasta eest koos liugu lastud sai.

Kirjutas Johannes

Kogu tõde kohvist

Meie, kohvijoojate, juures käis külas asjatundja, kes selle üleilmselt levinud joogi kohta palju uut ja huvitavat pajatas. Näiteks, et käibe poolest olevat kohvi nafta järel teisel kohal maailmas, ja et soomlased kui suurimad kohvijoojad larbivad endile sisse 12-13 kg kohvi inimese kohta aastas. Eestil oma 4 kg tarbega on siin tükk maad edenemise ruumi.
Kogu hullus sai alguse Etioopiast Kaffa külast, sealt siis ka kohvi nimi. Parim kohv pidavat pärinema Jamaicalt. Kuid, kes tahab kohvist kõik 900 maitsenüanssi kätte saada, peab üksjagu vaeva nägema. Võta head sorti oad, rösti need 900º C juures 20-30 minutit, siis jahvata parajalt  peeneks ja lõpuks vala 90º C veega üle. Arvatavasti pead veel mõned võlusõnad peale lugema.

Head kohvitamist!

Kirjutas Rein 

Imettegevad aparaadid

 

Ülikõrgsageduslikke vibratsioone genereerivad aparaadid – nii nimetati asjandusi, mida järjekordne külaline meie klubilistele näha ja käega katsuda tõi. Seadmed väljutavad sagedusi, mis jäävad taskutelefoni ja mikrolaine ahju sageduste vahele. Pidavat mõjuma hästi õige paljude hädade puhul.

Vanameestel hädadest puudu ei tule ja nõnda pakkus Madis end kohe katsejäneseks. Saigi ühe viguri mõneks ajaks enese kätte proovida. Kuid kui häda on pikalt kestnud, ei siis paukselt temast lahti saa.

Pakuti veel paarikümmet peale määritavat ravimit. Samuti lugematute vaevuste vastu. Kui hästi kõvasti uskuda, siis võib-olla aitavadki, sest usul on teadupärast väga suur jõud.

 Kirjutas Rein

 

Aastalõpu tähistamine.

Pidulik jõululõuna

 

toimus seekord von Glehni pubis. Kohal oli 23 vanameest, kõik ühispildi tegemise puhuks end pidulikuks vuntsinud. Vaevalt olid vanamehed jõudnud Urmase aastat kokku võtva kõne kinnituseks   mõned toostid välja hõigata kui Johannese järel sammusid püünele viis lauljat-pillimeest. Peo veel pidulikum osa võis alata. Peagi segunesid vanamehed ja külalised üheks, kus Priit tõmmati lauljate sekka ja Arvo algatas külaliste tantsitamise. Ühislaulu jagus pikemaks, kuigi aeg-ajalt kippus sõnadest puudu tulema. Puudu ei tulnud aga kinkidest mida väga Johannese moodi Jõuluvana kõikidele jagas. Korraliku koolilapse kombel luges Madis kõigi eest Jõuluvanale oma tehtud luuletuse, mis väärib ka siin esitlemist.

 

Kirjutas Rein

 

Kes seal tatsub lörtsi sees?

See on Nõmme vanamees.
Miks ta tatsub lörtsi sees?
Klubi tee on jalge ees.

 

Miks ta läheb klubisse,
aga mitte pubisse.
Pubis ainult baarimees,
aga klubis sõbrad ees.

 

Meenutada võib seal naisi,
oma tööd ja põllul maisi.
Kõike, mis on elus nähtud
seda ka, mis ise tehtud.

 

Räägi kuidas mäletad,
isegi , kui valetad!
Kõigil meil on vana pea,
meeles nagunii ei pea.

Kirjutas Madis

Külas Kuimetsa rahvamajas

18.12.12

.