Fred Jüssi, metsapoole-mees nagu ta end ise tutvustab, tuli omaealistele külla suurelt osalt uudishimust. Et kuidas need vanamehed elavad? Pole ju enam palju kontakte endiste koolikaaslastega ja aktiivselt elatud elu kaasteelistega, sest paljud on läinud kes teispoolsusesse, kes olematusse, kes avaldumatusse. Fred rääkis meile oma nö. mittestandardsest elust – lapsepõlvest, kooliajast, lühikest aega õpetajaks olemisest ja pikka aega vabakutselise loodusmehena tegutsemisest. Mees on kogu elu püsinud selgete põhimõtete juures: tee seda, millesse usud, püsi valitud rajal, ole põhjalik ja järjekindel. Tema tegusid juhtiv veendumus on üsnagi taoistlik – loodusseadused on ülimad inimeste kirjutatud seaduste ees. Kahetunnise vestluse lõpetuseks kuulasime Fredi CD-delt loodushääli, mida mitte igaüks pole siin linnaelus elades kuulnud. Oleks küll hea, kui Fred Jüssi ise ja teised temataolised eakad mehed ühineks vananemist aktiivseks eluks muutvate klubidega. Sellest oleks abi paljudele ja ehk ka rõõmu neile endile.
Meie klubiõhtu lõpetuseks tegime pool tunnikest kehalist tööd. Vanamees Ott oli heast tahtest tänavaliiklust mitte segada sõitnud parkima otse jäisesse lumevalli ja tema truu veoelukas ei tahtnud sealt enam välja tulla. Tõmbasime, lükkasime, tõstsime, õõtsutasime, kaevasime tema kõhu alt jääd ja lund ära, aga auto isegi ei liigahtanud. Lõpuks ohverdas Tiit oma üsna uue sõiduki neitsilikkuse, keeras sellele veokonksu saba külge ja vedas Oti pahareti hangest välja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar