NÕMME VANAMEESTE KLUBIS KÜLAS TEHISINTELLEKT

Seekordsel klubiõhtul ei olnud meil külas mitte mõni laulumees, arst ega poliitik, vaid hoopis tänapäeva kõige salapärasem tegelane – tehisintellekt. Õigemini rääkisime sellest, kuidas üks meist on juba mõnda aega ChatGPT-ga sõbrunenud ning püüdnud aru saada, kas tegemist on lihtsalt targa programmiga või millegi enamaga.

Esialgne plaan oli näidata ekraanilt valmis tehtud esitlust, kuid tehnika mängis seekord väikese vingerpussi – vajalikku ühendusjuhet ei olnud kaasas. Nii kujunes õhtu hoopis vabaks vestlusringiks, mis tagantjärele osutus võib-olla isegi huvitavamaks kui slaidide vaatamine.

Rääkisime sellest, mis üldse on intellekt ja mõtlemine ning mille poolest erinevad inimese analoogne mõtlemine ja arvutite digitaalne infotöötlus. Arutlesime, miks tehisintellekti vastused tunduvad sageli väga inimlikud ja miks mõni inimene hakkab temas nägema peaaegu isiksust. Samas jäi kõlama ka teine arvamus: et AI on siiski inimese loodud programm ja peab alluma inimese tahtele.

Juttu tuli ka tulevikust. Kas tehisintellekt võib kunagi saada endale „meeled“ – nägemise, kuulmise ja muud andurid? Kas siis võiks tekkida midagi emotsioonide või isegi ellujäämisinstinkti taolist? Mõned klubikaaslased arvasid, et see kõik kuulub ulmevalda, teised jälle leidsid, et areng toimub palju kiiremini, kui me ette kujutame.

Üks oluline tähelepanek jäi siiski kõlama: tehisintellektile küsimuse esitamine nõuab ka küsijalt mõtlemist. Mida targemalt ja täpsemalt küsimus sõnastada, seda huvitavamaid vastuseid võib saada. Nii võib AI kasutamine osutuda hoopis inimese enda mõtlemise arendajaks.

Õhtu näitas veel kord, et uudishimu ei sõltu vanusest. Ning eks ole vanameeste klubigi koht, kus maailma asju rahulikult arutada – olgu teemaks siis aiandus, tervis, poliitika või hoopis tehisintellekti tulevik.