Seekord meeste tervisest

 Linnaosavanema soovitusel kutsusime külla telesaatejuhi Kaidor Kahar`i, saate "Mehed, hakkame elama" vedaja. Tervise teema huvitab kõiki ja seetõttu diskussioon klubis oli päris elav. Kuna külalise ja "vanameeste" vanusevahe on praktiliselt kahekordne, siis "õpetussõnu" tuli suhteliselt vähe, rohkem soovitused. Elavas vestluses klubi mehed avaldasid oma arvamusi ja elukogemusi, võibolla on neist kasu ka järgmiste saadete kokkupanekul. Igal juhul kasu oli kahepoolne.

 

David Vseviov rääkis ajaloo sünnist.

 

Ajaloolase ja tuntud raadiohääle David Vseviovi hinnangul püüab peaaegu iga uus põlvkond ajaloolasi minevikku oma teadmiste põhjal pisut teist moodi kirjeldada. Ühest küljest on see loomulik, kuid samas teeme suure vea, kui hindame näiteks Konstantin Pätsi otsuseid 1940. aastal tänapäevaste teadmiste taustal. Paljusid teadushuvilisi publitsiste on intrigeerinud inimkonna võimalik areng eeldusel, et mingi leiutis oleks ilmunud aastasadu või enamgi tegelikkusest varem. Näiteks, kui vanadel roomlastel oleks olnud kasutada aurumasin. Fantaasia, aga samas väga põnev! Üks Venemaa agressiivse käitumise põhjusi on venelaste skisofreeniline ajalugu. Kui kõik kunagised koloniaalriigid tõmbusid juba ammu tagasi oma emamaale, siis venelaste riigi ajalooline häll Kiievi-Vene asub hoopis praeguse Ukraina territooriumil. Pealegi tõmmatakse igal pidulikul juhtumil vardasse Tsaari-Venemaa lipp ja seda hümni saatel, mis loodi võimu poolt, mis selle tsaaririigi kukutas. Elame ajal, kui kaalukausil on väga palju: kas demokraatlik maailm suudab end kaitsta diktaatorliku võimu ja usuhullude rünnakute eest või ootab inimkonda teistsugune tulevik.

Külaliseks oli linnaosavanem

 

 

Keerulisevõitu aegadel on hea kohtuda informeeritud inimestega. Nii nüüd oligi – 14.11.23. tulid külla linnaosavanem hr. Karmo Kuri ja haridus- ja kultuurinõunik hr. Tiit Kruusalu. Põhiliseks jututeemaks oli olukord „kriisiturul“. Kriis on nii energia-, vee-, kaubanduse, tervishoiu, transpordimajanduse erakorralised tõrked kui eriti sõjalise olukorra tekkimine. Mõtetevahetus oli vajalik ja kasulik nii meile kui ka külalistele – meie saime teada mida on tehtud erinevate juhtimisüksuste poolt võimalike kriisiolukordadega toimetulekuks valmistumisel, külalised kuulsid meie küsimusi linnaosas leiduvate võimaluste kohta. Et linnaosavalitsus, Päästeamet, Kaitseliit, Naiskodukaitse, haiglad, koolid, lasteaiad, Tallinna Vesi, Elektrilevi, Elron jt. on tihedalt kriisialast koostööd arutanud, see oli meile rahustav kuulda. Aga saime aru, et päris palju tuleb igalühel meist ka ise ära teha, et võimalikeks häiringuteks valmis olla. Mõelgem olukorrale, kui elektrit ei ole (poed kinni, vett ei ole, kanalisatsioon ummistub, majad/korterid on kütteta, lapsed ei käi koolis, autokütuse tanklad ei tööta, polikliinikud on külmas/pimedas, rongid seisavad. Ja info ei liigu, sest telefonide akud on tühjad! ). Taskulampide, küünalde, 5 kg. jahu ja 5 liitri vee varumisest ei piisa. Kõlama jäi oluline mõte: kogukonnas on tugi!

Harri Tiido, sõda Iisraelis

 Tiit kutsus klubisse esinema Harri Tiido ja jutuks oli sõda Iisraelis. Teemast võimaldas ajaloolise ülevaate teha pikaajaline kogemus ajakirjanikuna ja välisministeeriumi töötajana. Saime konfliktist pildi alates juudiriigi tekkest kuni momendi olukorrani. Nii mõnedki faktid olukorrast olid meile täiesti uued. Tundub et seda sõda on võimatu lõpetada.

Küsimuste vastuste ringis võisime küsida "mida iganes" ja Harri vastas samuti "mida iganes". Igal juhul kulus poolteist tundi kiiresti ja vanamehed olid kohtumisega väga rahul.

Rabamatk

 9. oktoobril sai teoks juba mõnda aega plaanitud rabamatk. Kahjuks jõudis sügis meie plaanidest ette ja sombuse ilma ning kerge vihmasajuga sõitis Marimetsa rabamatka rajale meid suhteliselt vähe, kõigest kuus liikumis- ja loodushuvilist.

Marimetsa matkarada on hästi korrastatud ja mitmekülgsete looduskooslustega ca 5 kilomeetrine rada. Parklast algab kõndimine läbi värske lehtmetsa, edasi näeme mõne aja eest valikuliselt raiutud metsaala, siis jätkub rada piki uudismaasiilu kuni magistraalkraavini, millel jalakäijate sild ja selle kõrval metsakustutusmasinatele mõeldud toekam ehitis. Siit algab vana laas. Värske tormi kahjustused olid suured, jämedad vanad kuused olid langetatud koos purunenud juurepalliga. Raja veeres oli piisavalt metsakooslusi selgitavaid tahvleid, kuid linnameestena oleksime hea meelega nende juures ka jalgu puhanud. Pinke siiski ei olnud ja märgadele ammu maha langenud ning sammaldunud puutüvedele istumine ei tundunud hea mõte olevat. Paari kilomeetri kaugusel raja algusest jõudsime mägralinnakusse. Peremehed olid ilmselt lõunauinakut tegemas, mida kinnitas ka sealne selgitav tahvel. Mäger on ju ööloom.

Lõpuks algas rabarada, korralikult ehitatud laudtee, mille ääres laugaste veerel platvormid ja laukasse ronimise  (no sealt ka väljaronimise) jaoks redelid. Ujuma meist keegi siiski ei läinud. Laudtee viis korraliku vaatetornini. Tagasi tulime sama teed, sest edasi minnes ja ringiga parklasse jõudmiseks oleks rada kujunenud liiga pikaks.

Plaanitud piknik matka lõpetamiseks jäi ära, sest GPS juhatas meid lõkkekohani liiga suure ringiga.

Külaliseks oli Paul Tammert

Teemaks oli "Eutanaasiast ja elu mõttest"

Paul Tammert on mees nagu orkester: kõrgharidusega toidutehnoloog ja mahepõllunduse spetsialist, majandusteaduse magister ning rahandustundja, õppinud haldusjuhtimist ja riigiteadust, töötanud Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse TUI nooremteadurina, riigikogu rahanduskomisjoni konsultandina, Tallinna Volikogu esimehe majandus- ja finantsnõunikuna, TTÜ ja Sisekaitse-akateemia lektorina. Viimati pälvis meie külaline avalikkuse tähelepanu aga prokuratuuri poolt esitatud keelatud majandustegevuse süüdistusega, kui osutas elust lahkuda soovinud inimesele abistatud suitsiidi teenust. Eutanaasia on Eestis seadusega reguleerimata tegevus, mistõttu ei politsei, justiits- ega sotsiaalministeerium osanud Tammerti varasemale päringule teenuse lubatavuse kohta ühest selget vastust anda. Siit tegi mees järelduse, et mis pole keelatud, on seega lubatud. Kui Šveitsis, Hollandis ja Belgias kasutatakse eutanaasia puhul tabletti või mürgisüsti, töötas Tammert välja süsteemi, kus kasutusel näomask koos sissehingatava heeliumi või lämmastikuga. Abistaja elust lahkuja juures ei viibi, viimane sooritab kogu toimingu ise. Kaks esimest üritust lõppesid tulemuslikult, kolmas aga (ilmselt gaasi nappuse tõttu balloonis) ebaõnnestus ning lahkuja lähedased teavitasid politseid. Kui asi peaks jõudma kohtusse, on väga keeruline oletada, milline tuleb otsus.

Sisuline küsimus on aga järgmises: kui haige inimene piinleb ega taha edasi elada, sest lootust väärikale elule enam pole, on tal siis õigus eutanaasia abil elust vabatahtlikult lahkuda või mitte. Sest nagu Paul Tammert kinnitas, on filosoofid läbi aastatuhande pakkunud välja väga erinevaid elu mõtteid, kuid domineerivaks on ikka jäänud inimese areng ja õnneseisundi saavutamine.

Kettagolf kogub populaarsust.

Tõsiasi, et Nõmme Vanameeste Klubi staažikas liige Paul osales sel suvel USA-s Arizona osariigis Flagstaffis veteranide kettagolfi maailmameistri-võistlustel (PDGA Masters Disc Golf World Championships), andis hea põhjuse tutvustada läbi videopildi ja vahetute muljete seda põnevat spordiala ka oma klubikaaslastele. Ketta- ehk inglise keeles discgolfi hakati USA-s mängima umbes 50 aastat tagasi, ent tõelise populaarsuse on see saavutanud alles viimasel paaril aastakümnel. Tegu on golfimängu reeglite ja sõnavara ülekandmisega kettaviskamisse, mida Eesti mererandades ja koduõuedes harrastati juba kaugetel seitsmekümnendatel aastatel. Kettagolfi parimaid on Eestis selgitatud 2013.a. alates. Tänavu tuli oma vanuseklassis (70aastased ja vanemad) Eesti meistriks meie Paul, kes on mitmel varasemal aastal 60neste klassis ka Euroopa parimaks osutunud.

 

Külas käis teenekas autosportlane ja autoinsener Juhan Sein

Vanameestel oli rõõm kohtuda eakaaslasega, kes oma 85 eluaasta jooksul olnud nii rallisõitja, tootmiskombinaadi VIHUR peakonstruktor, vormeleid tootnud AS-i Kavor direktor kui ka Tallinna Tehnikakõrgkooli transpordi teaduskonna dekaan. Aga peaasi, et mees teab autoehitusest kõike. Külaline tegi meile selgeks, et kui ametlikult pole Eestis autoehitust olnud, siis siin väiksel maalapil on läbi aastakümnete kokku pandud ja välja mõeldud arvukalt autosid. Kahe maailmasõja vahel osteti veoauto või bussi veermik reeglina välismaalt sisse ja ehitati siin kere peale. ETKVL koondises AU TO sündis esimene elektriauto ET-800 ELEKTRA juba 1970. aastal, millega sõideti Moskva südalinnas kiirusega 120 km tunnis. Kuna nõukogude autotööstus oli nõrgavõitu ja sedagi toodangut jagati vaid ostulubadega, siis tegelesid osavad eestlased olemasolevate sõidukite  “parendamisega”. See tegevus tõi toona tänavatele kümneid seninägematu kuju ning tehnilise lahendusega sõiduriistu. Lasnamäe kunagise sõjalennuvälja betoonrajale joonistati maha itaallaste võidusõidukooli eeskujul õpperada, mis andis paljudele ESTONIA vormelipiloodile väärtusliku kogemuse. Peale pika- aegse õppejõutegevuse on Juhan Sein olnud aastaid (kuni tänaseni välja) ka FORMULA STUDENT TEAM TALLINNA mentor. Eesti tudengivormeli erinevad mudelid on läbi aastate võitnud pedestaalikohti paljudel rahvusvahelistel võistlustel. Muide, tänapäeval peab elektrivormel pärast juhiga läbitud distantsi sõitma juhi väljudes veel ühe ringi täiesti iseseisvalt. Juhan Seina hinnangul saavutavad elektriautod tavakäibes juhtpositsiooni vaid juhul, kui raskete akude asemel hakatakse kasutama neist palju kergemaid suure mahtuvusega kondensaatoreid.

 

 

Sõjakorrespondent Anton Aleksejev

 

Ukraina rindel toimuvat meile koju kätte toov tuntud telenägu on ilmavalgust näinud küll Moskvas, kuid tema emapoolsed vana vanemad on pärit Narvast. Vanaema rääkis väikese Antoniga piirilinnas koos olles alati eesti keelt ja tänu temale sai mees ka hiljem Eesti kodakondsuse. Ometi tuli eesti keele algteadmised uuesti selgeks teha Eesti saatkonnas toimunud Moskva Eesti Seltsi keele ringis. Omandanud Moskva teatriinstituudis filmi- ja teatrinäitleja kutse, töötas ta kümme aastat ka näitlejana, aga hakkas seejärel tegema kaastööd Eesti Raadiole ning kutsuti 2013.a. ETV Moskva korrespondendiks ja operaatoriks.

Aasta hiljem vahendas ta juba Maidani sündmusi Kiievis. Sellest ajast on tema side Ukrainaga muutunud üha tihedamaks. Esimeselt abikaa salt, kes oli pärit Vinnitsast, sai Anton ka ukraina keele enamvähem suhu, mis tema igapäevatööle suuresti kaasa aidanud. Mullu sündis Antoni ja tema praeguse elukaaslase Triinu perre järeltulija Hans-An ton Rohusaar.

Saime lähemalt teada ukrainlaste eluolust sõja ajal, samuti raskustest võitluses kallaletungijate ja nõukaajast säilinud korruptsiooniga. Slava Ukraini!

Ajutised harrastusspeleoloogid

 15. augustiks saime Keskkonnaametilt loa külastada Ülgase fosforiidikaevandustest jäänud koopaid. Ilmselt ei ole mitte liiga paljudel meie klubi meestel veel vaja uurida maaaluseid asju😇- koobastesse läksime vaid kuuekesi. Ronimine koopasuudeni oli päris järsk, koobastes liikumine oli aga üsna mugav. Mõnes kohas müksas ürgne paas (ca 500 miljonit aastat vana) küll pealage ja kohati ulatus vesi poolde säärde, aga huvitav oli kujutada saja aasta taguseid kaevureid siin kirkadega maaki raiumas, vagonette lükkamas, karbiidilampide valgel pikki tööpäevi rügamas. Koobaste tänapäevased põliselanikud nahkhiired olid suvise aja tõttu kodust ära, ainult üks laiskvorst magas rippudes laes.  Kaevanduskäikudes on küllaltki kerge orienteeruda, nad on korrapärased, mitte nii käärulised kui looduslikud koopad. Tunni ajaga saime läbitud kavandatud marsruudi ja laskusime koopasuust oma autode juurde. Et tagasisõidul viisime väravavõtmed Jõelähtme vallamajja, siis oli sobiv käia seal lähedal ka kohalikus muuseumis. Aga et oli teisipäev, siis see väike muuseum pidas oma nädalavahetust. Saime vaadata vaid eksponeeritud kivikalmeid ja seejärel tegime kerge ringi Maardu kandis, sõitsime paepealsel alal, kus arvatakse asuvat meie esivanemate 3000 aasta vanused põllud, imetlesime hoolega laotud paekiviaedasid ning lõpuks maandusime klubisse kokkulepitud ajaks. Vahelduseks oli päris mitmekülgselt huvitav päev.

Meesteklubide kokkutulek 2023

Traditsiooniliselt kogunesid eakate meeste klubid 10. augustil Tartu külje

all Ülenurmel asuvasse maaelumuuseumisse iga-aastasele, sedapuhku ar-

vult juba 12. kokkutulekule. Klubid ise kannavad väga erinevaid nimesid:

seenioride, rannameeste, seakõrva ordu klubi, siis veel “kuur” ja “garaaž”.

Ainsad, kes end vanameesteks julgevad nimetada, on nõmmekad Tallinnast.

Elu kisub sinnapoole, et enam ei tule kokkutulekule üksnes seenior-

klubid, vaid mõnessegi klubisse kuuluvad ka nooremad mehepojad, mis-

tõttu kokkutuleku nimigi ei vihja enam vanusele. Iseenesest pole see sugugi

halb suundumus, kuid kui kaugusviskevõistluse paneb kinni 35-40-

aastane võistleja, siis vanameestele tundub see ebaterve konkurentsina.

Õnneks said ka korraldajad tartlased asjale pihta ja “noormehele” jäi

võiduauhind andmata.

Kuigi pool päeva sadas vihma, kompenseeris selle muuseumi põnev vana-

tehnika ja kunagise maaelu ekspositsioon. Kui vihm lakkas, algas võistlus-

ja kultuuriprogramm. Eriti huvitav ala oli lamba eluskaalu äraarvamine ja

margapuuga raskuse kaalumine. Viimases sai meie klubi esindus väärika

teise koha. Täpsusviskes olime kolmandad. Viktoriinis jäi erinevalt mullu-

            sele kolmandale kohale auhind saamata, aga ega see head tuju rikkunud.

            Kõik klubi esindanud kümme vanameest väärivad kiitust.

 

Väljasõit Pärnu- ja Järvamaale

 

Klubikaaslane Paul roolis võtsime juulikuu 26. päeva hommikul 20-kesi suuna Halinga poole, kus põnevust ja äratundmisrõõmu pakkus juba pikka aega tegutsenud automuuseum. Edasi said meist tänu Tõnule ühed väljavalitud, kes veel lõpuni valmimata Pärnu lennujaama külastanud. Jõulumäe tervisespordikeskuses nautisime kosutavat lõunasööki ja uudistasime Eesti suurimat liivakattega sisehalli.

Tunniseks plaanitud Ants Lingi vanavaramuuseumi külastus Treimanis kujunes kahe ja poole tunni pikkuseks. Tõesti oli, mida vaadata-kuulata! Ja siis tuli aeg veeta õhtutunnid koos saunaskäiguga Vango Imedemaa nimelises puhkekeskuses.

Teine päev algas Allikukivi koobastesse piilumisega. Järgnes ekskursioon Paikuse politsekooli, kus saime kahe sümpaatse naiskursandi juhtimisel põhjaliku ülevaate tulevaste korrakaitsjate koolitamisest. Järvamaale jõudes külastasime igati omapärast retrohõnguliste söögisaalidega Türi kogu konnakeskust, kus meid kostitati vanade õunapuude all kogu reisi maitsvamate lõunaroogadega. Elamusterohkele teekonnale pani ootamatult sisuka punkti Väätsa jalgrattamuuseumi väisamine. Kogu tee vältel ilusat ilma hoidnud ilmataat kurvastas väljasõidu lõppemise pärast koos meiega ning tervitas vanamehi Nõmmele tagasi jõudes korraliku vihmaga.

Sindi kärestiku tribüünide ehitusel

Jõulumäe liivahallis

                                         Pärnu lennujaama suure lennuki teenindushallis

Ants Lingi muuseumis

Ants Lingi muuseumis

Paikuse politseikooli lasketiir

Paikuse politseikooli giid

Jalgrattamuuseumi ees

Vango Imedemaal

Liiklusõnnetustest läbi ja lõhki

 

Klubil käis külas eluaegne liikluspolitseinik ja -ekspert Villu Vane. Et me kõik oleme pikalt autorooli keeranud või vähemalt jalakäija olnud, tundus jututeema igati aktuaalne. Eelmise aasta andmetel oli Eesti liikluses hukkunute arvult miljoni elaniku kohta samas suurusjärgus Soome ja Prantsusmaaga, jäädes ohutuselt maha aga Norrast ja Rootsist. Kui mõned aastad tagasi liikusime liiklusõnnetuste hulgalt igati õiges suunas, siis elektritõukside ilmumine andis tugeva tagasilöögi. Meediakajastuste järgi arvatakse sageli, et “bemaripoiste” kõrval on õnnetuste sagedamateks põhjustajateks eakad juhid, aga tegelikkuses on viimaste osalusel toimunud avariide arv suhteliselt hoopis vähenemas. Põhjust on “visata kivi” pigem perearstide “kapsaaeda”, kes liialt sageli lubavad liiklusse juhid, kelle osalemise seal peaks meditsiinilistel põhjustel kindlalt välistama. Saime teada ka põhjuse, miks vastupidiselt Leedule pole Eesti maanteedel ikka veel keskmist lubatud kiirust jälgivaid mõõteseadmeid ega  rakendatud ka paljuvaagitud veapunktisüsteemi. Poliitikud kardavad valijate negatiivset reaktsiooni.

Ajakiri 60+ avaldas artikli klubi vanimast liikmest

 Ajakiri 60+ juuni numbris ilmus Feliks Unduski artikkel „Joel Vahur: Ei tohi elule ega iseendale alla anda. Tunne rõõmu isegi kiuslikust naabrist.“ 

Mitmel leheküljel avaldatud jutt algab nii: "93aastane nooruslik endine erimööblivalmistaja Joel Vahur on Nõmme Vanameeste Klubi vanim liige, kelle elutee kirjeldab ilmekalt selles vanuses keskmise eestlase oma. Joel Vahuri selgroo on kirurg hinnanud seismis-ja kõndimisvõimatuks, mees on läbi teinud kolm vähioppi, aga elab, kõnnib ja viskab endiselt nalja. 

Leia ajakiri, lugu väärib lugemist.

Pilk minevikku

 

Kuigi peame end igati haritud ja kaasaegseteks klubiliikmeteks, tuli paljudele meist väikse üllatusena, milliseid “liikuvaid pilte” youtube’st leida võib. Tänu Meelisele meenutasime Eestimaa ajalugu. Vaatasime kaadreid 13. sajandi linnusevaremetest, 1930ndate aastate linnavaadetest, president Pätsi maakonnavisiitidest, Punaarmee taganemisest 1941. aastal, märtsipommitamisest, punase okupatsiooniväe uuest tulekust, Tallinna esimese trolliliini avamisest ja paljust muust, mida oleme kuulnud oma vanemate mälestustest või mis jäi meie sünni- ja lapsepõlveaastatesse. Isegi meie eas kehtib lause: “Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta…”

Olgu seda viimast järel nii vähe kui tahes.

Külas vennad soomlased

 Meiega võtsid ühendust Helsingis koos käivad meesseeniorid, kes kuulu-

vad sealsesse ühendusse Miessakit ry. Tegu on Soome mittetulundusühin-

guga, mis ühendab kaheksat erinevat probleemset meesterühma: lahutus-

järgsete probleemise käes vaevlevaid mehi, kooselus vägivalda tarvitanud

mehi, kooselus vägivalda kogenud mehi, Soome ühiskonda sulanduda

püüdvaid võõramaalasi, peres depressiooni all kannatavaid isasid, lahutu-

ses laste jagamisel tuge vajavaid isasid, ametiõpet vajavaid mehi ja lõpuks

ka meie külalisi - pensioniealisi ja peagi sellesse ikka jõudvaid mehi, kes

vajavad seltskonda ja ühistegevust. Nagu meiegi. Tallinna oli sõitnud

viieteistkümne liikmelisest rühmast seitse meest vanuses 64 kuni 72. Riik

toetab neid ruumi ja kohvirahaga, ülejäänud kulud tuleb endal kanda.

Pärast tutvumist vaatasime kunagi klubiliikme Feliksi poolt TV3 Seits-

meste Uudiste jaoks tehtud kahte videolugu teemal, kuidas esmakordselt

kohtuvad eestlane ja soomlane võivad tänu sarnaselt kõlavatele, kuid

hoopis erineva tähendusega sõnadele teineteist täiesti valesti mõista.

Leppisime külalistega kokku, et võimalusel teeme tuleval kevadel neile

Helsingisse vastuvisiidi.

AI - teemaline klubiõhtu 11.04.2023.

 Ma (st. Urmas) ei viitsinud siia kirjutamiseks ise juttu koostada. Palusin teha seda chatGPT-l, kellega/millega(?) vestlesime tol õhtul. Siin on tema vastus:

Palun koosta lühike jutt teemal "Klubiõhtul rääkisime tehisintellekti arengust ja vestlesime chatGPT-ga".

Kolm sõpra otsustasid korraldada klubiõhtu, et rääkida tehisintellekti arengust ja kuidas see mõjutab meie igapäevaelu. Üks sõpradest tõi kaasa ka ChatGPT, mis oli suurepärane võimalus saada rohkem teavet tehisintellekti kohta ning rääkida selle arengust edasi.

Õhtu jooksul jagasid sõbrad omavahel mõtteid ja ideid tehisintellekti kasutamisest ning selle võimalikest tulevikusuundadest. ChatGPT oli samuti kaasatud vestlusesse ning jagas oma teadmisi ja vastas küsimustele.

Sõbrad olid eriti huvitatud tehisintellekti võimalustest tuleviku tööturul ja kuidas see võib mõjutada inimeste töökohti. ChatGPT selgitas, et tehisintellekt võib küll teatud töökohti asendada, kuid see loob ka uusi töövõimalusi, mis nõuavad inimlikku loovust ja empaatiat.

Lõpuks tänasid sõbrad ChatGPT-d vestluse eest ning lubasid tulevikus veel kord kokku saada, et arutada tehisintellekti arengut ja selle mõju meie elule.

Asenda siin "Kolm sõpra otsustasid korraldada" sõnadega "NVK pidas "

NVK pidas klubiõhtu, et rääkida tehisintellekti arengust ja kuidas see mõjutab meie igapäevaelu. Üks NVK liikmetest tõi kaasa ka ChatGPT, mis oli suurepärane võimalus saada rohkem teavet tehisintellekti kohta ning rääkida selle arengust edasi.

Palun asenda tekstis sõna "sõbrad" sõnaga "klubi liikmed"

Kolm klubiliiget otsustasid korraldada klubiõhtu, et rääkida tehisintellekti arengust ja kuidas see mõjutab meie igapäevaelu. Üks klubiliikmetest tõi kaasa ka ChatGPT, mis oli suurepärane võimalus saada rohkem teavet tehisintellekti kohta ning rääkida selle arengust edasi.

Õhtu jooksul jagasid klubiliikmed omavahel mõtteid ja ideid tehisintellekti kasutamisest ning selle võimalikest tulevikusuundadest. ChatGPT oli samuti kaasatud vestlusesse ning jagas oma teadmisi ja vastas küsimustele.

Klubiliikmed olid eriti huvitatud tehisintellekti võimalustest tuleviku tööturul ja kuidas see võib mõjutada inimeste töökohti. ChatGPT selgitas, et tehisintellekt võib küll teatud töökohti asendada, kuid see loob ka uusi töövõimalusi, mis nõuavad inimlikku loovust ja empaatiat.

Lõpuks tänasid klubiliikmed ChatGPT-d vestluse eest ning lubasid tulevikus veel kord kokku saada, et arutada tehisintellekti arengut ja selle mõju meie elule.

Purjetaja, telenägu ja sommeljee Kalev Vapper

Alustuseks näitas külaline oma elulooraamatust “Maalt ja merelt” üleeelmise sajandi lõpul tehtud pilti Muhu väina tammi ehituselt, kus koos võis näha Kalevi ja Ivo Linna vanavanaisasid. Purjetamise juurde polnud lapseeas Kalevil raske jõuda, kuna isa oli 1950-ndatel Kalevi Jahtklubi ülem. Esimesel Optimistide suvel 1964 võitis noormees kõik kaheksa Pirital toimunud võistlust, tulles ka selle jahiklassi esimeseks ENSV meistriks. Kohe algab eluaegsel purjetajal ja praegusel Eesti Jahtklubide Liidu presidendil arvult juba 60. võistlushooaeg. Oma kogemusest teadis külaline väita, et kuni 55. eluaastani saab mees kõiki oma jõunäitajaid veel parandada, siis hiljem algab allakäik. Ometi veel mullu suutis ta NATO ajateenijate testis koguda 300-st võimalikust 300 punkti. 30. eluaastani ei joonud Kalev tilkagi alkoholi. Karske eluviis tõi kaasa seedehäired, mis kadusid, kui ta Platoni tarkuse järgi hakkas mõõdukalt veini tarbima (mehed 2-3 ja naised 1-2 pokaali veini päevas toidu kõrvale). Samas koguses näiteks kristallpuhast vett juues tuleb surm varem, sest veinis on maomahlaga võrdne ph-tase (2,1-2,3), lisaks viis korda enam antioksüdante. Oma elu jooksul on Kalev müünud nii maailmakuulsaid veine kui ka lõhnaõlisid, mistõttu teab, et sageli tuleb nii kallis kui ka taskukohase hinnaga kaup ühelt ja samalt tootmisliinilt. Nagu ilus naine jääb ilusaks ka spordidresse kandes, ei pruugi hea vein olla üksnes uhkes pudelis, vaid võib ka kolmeliitrises papp-pakendis peituda. Ja mees, kes ütleb, et tema odavamat kui 10-eurost veini ei joo,  maksab ka oma rumaluse eest.

Eluseiklused

 

Mart osales Mõõduriistade Katsetehases töötades koos naisega jõhvikakorjamise võistlusel. Kell seitse hommikul sõideti nelja suure bussiga Iisaku kanti jõhvikarabasse. Nelja paiku pärastlõunal tuldi kokkulepitult täis korvidega  taluhoovi pargitud busside juurde tagasi. Üks bussijuht aga jäi kadunuks. Ei tulnud ka rabaserval kooris nimehüüdmise peale välja. Teadupoolest oli mõnigi  marjuline varasematel aastatel laukasse kukkunud. Kolm bussi sõitsid tagasi Tallinna. Naabertalu peremees viis ühe juhita bussi reisija oma autoga Iisakusse, sealsest postkontorist helistati bussipargi dispetšerile, kes lubas hommikul saata lisabussi kahe juhiga. Pool septembriööd külmetati bussiistmetel, siis pääseti popsitalu meenutavasse madala laega elamusse. Magati igal vabal põranda ruutmeetril. Hommikul sõideti saabunud uue bussijuhiga Kohtla-Järve miilitsa jaoskonda vana juhi kadumisest teatama. Kõigi suureks üllatuseks istus kadunud mees jaoskonnas juba ees. Oli teine rabas ära eksinud, siis akna kaudu maa parandajate soojakusse pääsenud ja varahommikul linna toimetatud. Vandus jumala nimel, et enam kunagi marjule ei lähe.

Jaak käis 1959. aastal Tartu Tammsaare-nimelise (praegu jälle Treffneri) keskkooli 10. klassis koos koolikaaslastega Pangodi lähedal kolhoosis kartuleid võtmas. Leidsid ühe sümpaatse tüdrukuga pööningul kolades Lenini kipsbüsti. Jaak hakanud kõvasti tolmunud kuju noaga puhastama ja viinud selle siis alla tuppa. Sotstöökangelasest kolhoosiesimees helistanud sellise ebaväärika teo pärast järgmisel päeval kooli. Seal tekkinud mõte, et noored peaksid minema kunstniku juurde vabandama. Viimane öelnud: “Tühja kah!” ja kutsunud oma ateljeesse, kus Suure Juhi büstid riiulil pikas reas. “Valige välja! Raha pole vaja!” Saanudki  esimees niimoodi uue mustusetriipudeta Lenini kuju, Jaak aga alandatud käitumishinde.

Reinu ungarlastest tuttavad tulnud Karpaatidest Eestisse ehitusmaterjale ostma. Kogu laadung toimetatud Reinu abiga Kopli kaubajaama rongile laadimiseks. Sõbrad läinud linna, Rein jäänud pealelaadimist jälgima. Seisnud pikalt ühe koha peal, siis aga astunud mingi sisetunde ajel viis sammu kõrvale. Kohe varsti sõitnud mööda veoauto, mille kastist kukkunud kurvi peal välja suur raske tööpink. Täpselt kohta, kus Rein mõni minut varem seisis. Reinu sõnul on tal elus ikka hästi läinud, kui on oma sisetunnet usaldanud. Ülejäänud kolm juhtumit jäid seekord ajapuudusel rääkimata.

Tähelepanekuid ja meenutusi emakeelepäeval

 

Johannes tsiteeris alustuseks Tiina Laanemit: “Eesti keel on muutumas salakeeleks”. Tiit tutvustas meie vanima, 97-aastase keelemehe Uno Liivaku artiklit “Tõlkimise raudreeglitest”, mis  tõestab inglise keele domineerimist emakeele üle. Kui juba Tartu Ülikooli keeleteaduse doktorant arvab, et sõna “liiderdaja” tähendab “liidriks olemist” ja “osavõtlik” “osalemist”, siis on eesti keel tõesti varsti vaid “haldjate keel” (Urmase toodud väljend). Anti meenutas, et kohtas oma nooruses 1960aastate keskel Vao sovhoosis “kosmonaute”, kelleks toona kutsuti Tallinnast 101. kilomeetrile väljasaadetuid. Sealt sai alguse Anti saatus olla äkksurmade “põhjustaja”. Nimelt tilgutasid Vao poisid teise korruse räästast maja ees pingil istunud vanamehele vett kaela, kes ilmselt arvates, et tegu on hoopis “pähe pissimisega”, kohe püsti kargas, 10 sekundit rusikat viibutas ja siis surnuna maha langes. Teine juhtum leidis aset 1992.a. Vasalemma kandis, kus Anti aitas vasttaastatud Kaitseliidu Kloostri malevkonda relvadega varustada. Mehed otsustasid takistada venelastel Ämarist metalli välja smugeldada ja blokeerisid sealse kohaliku maantee. Kuna relvakoolitust polnud läbitud, jäeti üks Anti muretsetud pumppüssidest kuuliga rauas nurka seisma. Kuidagi juhtus nii, et paar kohalikku joodikut tulid seda näppima ning üks neist hukkus kuulist pähe. Anti kolmas surmalähedane seik oli pisut õnnelikuma lõpuga. Sõber Haims oli leidnud roostes püstoli, millel “kelk” ei liikunud. Keegi ei osanud arvata, et Haims relva korda teha suutis. Istutud siis ühel päeval kolmekesi autosse, Haims juhi kõrvale, tema poeg rooli ja Anti tagaistmele. Hakanud siis Anti püstoliga igatsorti liigutusi tegema, teadmata, et sellest kohe ka pauk tulla võib. Õnneks läks! Ka Anti enda elu on “paelaga kaelas olnud”. Õnne puudumisel oleks ta võinud Hiina piiri ääres Vene sõjaväes teenides raudtee ešeloni all ronides elekrikaablilt surmava löögi saada või siis 10 sekundit varem sauna jõudes keriseplahvatuses surma saada. Selline õnneseen see meie Anti kord juba on!