Lennundusmuuseum

Eesti Lennundusmuuseum

oli Nõmme vanameeste järjekordse retke sihtmärk. Mõistagi lennumees Tõnu ladusal korraldamisel.

Tartust poolteistkümmend km lõna poole Haaslava valla väljadele on supermees Mati Meos kogunud üüratu hulga õhusõidukeid. See on näide puust ja punaseks, mida eraalgatuslikus korras on võimalik korda saata. Aeg ja olud ei võimaldanud Matil omal ajal lennukirge täiel määral välja arendada. Nüüd, vanemas eas, on ta kunagise puudujäägi omal moel ja suure kuhjaga tasa teinud.

Nägime mitmete riikide valdavalt sõjalise otstarbega lennumasinaid. Igaühe väljarääkimise ja kohaletoimetamise lugu on omaette peatükk, millest Mati värvikalt üht-teist meile pajatas.

Iseloomulik on kogu muuseumi rahastamise saaga. Lennuk maksab palju. Mida haruldasem, seda rohkem. Tema kohalevedamine samuti. Suur sõiduk tuleb tükkideks võtta, et ta üldse kuhugi treilerile ära mahuks. Pärast oskajate inimeste poolt jälle kokku panna, et teda täies hiilguses terviklikult näidata saaks. Mõned eksemplarid on küll ka ise kohale lennanud, kuid ka niisugune tühisõit maksab midagi. Eesti riik ei ole siiani mitte sentigi muuseumisse pannud. Panustab Mati Meos ise. Oma riigikogulase pensionist ja oma eraettevõtluse tuludest. Hull mees. Ent ka selliseid peab olema – siis juhtub midagi suurt. Muidugi on ta kasutanud lisaks Euroopa Liidu raha, mida teinekord pillutakse siia-sinna üsna küsitavatel eesmärkidel.

Tagasisõidul astusime sisse Põltsamaa lossi venikeldrisse. Kohalik veinitootja on siia ritta sättinud 13 erinevat markki rüübet. Mõned neist, sealhulgas kohalik šampus, said ära proovitud. Mõjus hästi. Sealtmaalt sujus tagasisõit hoopis meeleolukamalt. Eriti pärast seda, kui vanamees Hilmo lõõtsapilli kätte võttis ja seda pikemaks venitama hakkas.

Kirjutas Rein K.