MEHED KOOS, ELU HOOS!

24 märts 2010

Vastuvõtt Toompeal

Ekskursioon Riigikokku ja peaministri vastuvõtt.

Mõne aja eest kirjutas ajakirjanik Sirje Niitra meie klubist väikese artikli „Postimehes“. Seda juhtus lugema sotsiaalministri nõunik Timo Vaarmann. Tubli noormees nägi meie tegevuse inimlikku mõõdet ning sotsiaalset sisu, esitas info hr. Pevkurile ja üks meie jaoks kena sündmus hakkas hargnema.
Saime sotsiaalminister hr. Hanno Pevkurilt kutse EV valitsuse maja külastamiseks. Sellega liideti võimalus kõndida ringi Toompea lossis, näha Riigikogu tööruume ja saada teada hoonetekompleksi ajaloolisi üksikasju.
23. märtsil kogunesimegi Riigikogu pääslasse, meid kureeris linnavolikogu liige pr. Õnne Pillak (ilmselt on ta ka Riigikogu juures mingis ametis, kas ehk RE-s?). Vastuvõtt oli soe ja infotihe. Riigikogu liige pr. Maripuu tutvustas Toompea linnuse, lossi ja Riigikogu hoonete ajalugu, juhatas meid läbi ajalooliste saalide istungisaali rõdule. Tegime, nagu traditsiooniks, grupipilte. Imetlesime 1920. aastatel tehtud (Riigikogu hoone ehitusaeg) julget sisekujundust, kiikasime reformikate fraktsiooni tööruumidesse. Üllatavalt lahedad töötingimused paistsid olevat, seda enam, et igal Riigikogu liikmel on oma kabinet ja abivägi. Sellega sai elementaarne ring Toompea lossis läbi. Meie klubivend Jaak oleks hea meelega vaadanud sisse kabinetti, kus tema isa mõne aastakümne eest oli töötanud, aga kahjuks oli ruum parajasti hõivatud. Koridoris kõndides nägime, kuidas ETV võttis intervjuud riigikogulastelt, sest täna algas erakondade juntimislahing pensioniea tõusu teemal. Paar kaamerat oli korraks suunatud ka meie „delegatsioonile“ ja õhtul AK-s võisime kümmekond sekundit meid ekraanil näha. Pr. Õnne Pillak jättis meiega hüvasti, pakkudes lahkelt võimalust igal vajalikul ajal tema kui Tallinna linnavolikogu ja Nõmme linnaosa halduskogu liikme poole pöördumiseks.
Nüüd asus meiega tegelema hr. Pevkur. Jalutasime Stenbocki majja, tõestasime turvaväravates veelkord rauasisalduse puudumist ja istusime maha valitsuse pressiruumi toolidele. Mängisime kordamööda ministreid, et peaministri assistendi fotoaparaat ja meie endigi omad saaksid jäädvustada meid tähtsatel toolidel. Saime teada, et harilikult juhatab pressikonverentsi peaminister ise, aga tema äraolekul haridusminister või kolmanda võimalusena valitsuse „kõige ilusam minister“. Meie ja vist ka sotsiaalministri suureks ja toredaks üllatuseks võttis meid nüüd „ette“ peaminister hr. Ansip. Ootamatult põhjaliku ja ligi tunnipikkuse vestluse (muidugi viisakalt peaministripoolse aktiivsusega) jooksul saime humoorika ülevaate Stenbocki maja ehitamisest ja ajaloost, riigieelarve tasakaalu küsimustest, erinevate valitsuste panusest meie Venemaa-ekspordi mahtude kõikumistesse, suhtlemisest välisriikide VIP-idega, Bushi ja Blairi külaskäikudest ja päris paljudest muudest valitsusasjadest. Vägagi huvitav oli! Hr. Ansip juhtis meid läbi e-valitsuse kabineti ja läbi „neljasilmavestluste“ toa kuulsale Stenbocki terrassile ja sealt oma töökabinetti. Kabinetis on ajaloohõnguline mööbel, esimese riigivanema töötool (väidetavasti toolist kinnihoidmise küünejälgi ei pidavat näha olema), vägev kappkell, mis tuletab valitsusjuhile meelde valitsusaja ajalikkust ja tähtis nahkne tugitool, millel Partsi kassi küünejäljed. Keegi meist teadis, et kassi nimi oli olnud Miisu, aga keegi ei tea seda, mis tast nüüd saanud on. Hr. Parts ise on majandusministrina igatahes omal kohal ja mine tea...
Tänasime hr. peaministrit väga huvitava vestluse eest ja hr. Pevkuri juhtimisel asutasime end lahkuma. Mulle jäi natuke hinge kriipima, et Hanno Pevkur, kes meile selle vägeva päeva korraldas, jäi natuke varju oma ülemuse kõrval, aga – tagasihoidlikkus kaunistab inimest. Saime lubaduse, et juhul kui vajame häid nõuandeid oma klubi rahastamise asjus, võime loota ministri toetusele. Vastastikuste heade soovidega jätsime ministriga Toompeal hüvasti ja omavahel tulevastest riigikoguvalimistest vesteldes kõndisime all-linna. Asjaolude soodsa kujunemise korral läheme suvel veelkord Toompeale ja seekord ronime 205 astet üles piki Pika Hermanni treppe, et ülal imetleda meie superilusat linna ja seista riigi kõige nähtavama lipu all.
kirjutas Urmas

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar