Külas käis teenekas autosportlane ja autoinsener Juhan Sein

Vanameestel oli rõõm kohtuda eakaaslasega, kes oma 85 eluaasta jooksul olnud nii rallisõitja, tootmiskombinaadi VIHUR peakonstruktor, vormeleid tootnud AS-i Kavor direktor kui ka Tallinna Tehnikakõrgkooli transpordi teaduskonna dekaan. Aga peaasi, et mees teab autoehitusest kõike. Külaline tegi meile selgeks, et kui ametlikult pole Eestis autoehitust olnud, siis siin väiksel maalapil on läbi aastakümnete kokku pandud ja välja mõeldud arvukalt autosid. Kahe maailmasõja vahel osteti veoauto või bussi veermik reeglina välismaalt sisse ja ehitati siin kere peale. ETKVL koondises AU TO sündis esimene elektriauto ET-800 ELEKTRA juba 1970. aastal, millega sõideti Moskva südalinnas kiirusega 120 km tunnis. Kuna nõukogude autotööstus oli nõrgavõitu ja sedagi toodangut jagati vaid ostulubadega, siis tegelesid osavad eestlased olemasolevate sõidukite  “parendamisega”. See tegevus tõi toona tänavatele kümneid seninägematu kuju ning tehnilise lahendusega sõiduriistu. Lasnamäe kunagise sõjalennuvälja betoonrajale joonistati maha itaallaste võidusõidukooli eeskujul õpperada, mis andis paljudele ESTONIA vormelipiloodile väärtusliku kogemuse. Peale pika- aegse õppejõutegevuse on Juhan Sein olnud aastaid (kuni tänaseni välja) ka FORMULA STUDENT TEAM TALLINNA mentor. Eesti tudengivormeli erinevad mudelid on läbi aastate võitnud pedestaalikohti paljudel rahvusvahelistel võistlustel. Muide, tänapäeval peab elektrivormel pärast juhiga läbitud distantsi sõitma juhi väljudes veel ühe ringi täiesti iseseisvalt. Juhan Seina hinnangul saavutavad elektriautod tavakäibes juhtpositsiooni vaid juhul, kui raskete akude asemel hakatakse kasutama neist palju kergemaid suure mahtuvusega kondensaatoreid.

 

 

Sõjakorrespondent Anton Aleksejev

 

Ukraina rindel toimuvat meile koju kätte toov tuntud telenägu on ilmavalgust näinud küll Moskvas, kuid tema emapoolsed vana vanemad on pärit Narvast. Vanaema rääkis väikese Antoniga piirilinnas koos olles alati eesti keelt ja tänu temale sai mees ka hiljem Eesti kodakondsuse. Ometi tuli eesti keele algteadmised uuesti selgeks teha Eesti saatkonnas toimunud Moskva Eesti Seltsi keele ringis. Omandanud Moskva teatriinstituudis filmi- ja teatrinäitleja kutse, töötas ta kümme aastat ka näitlejana, aga hakkas seejärel tegema kaastööd Eesti Raadiole ning kutsuti 2013.a. ETV Moskva korrespondendiks ja operaatoriks.

Aasta hiljem vahendas ta juba Maidani sündmusi Kiievis. Sellest ajast on tema side Ukrainaga muutunud üha tihedamaks. Esimeselt abikaa salt, kes oli pärit Vinnitsast, sai Anton ka ukraina keele enamvähem suhu, mis tema igapäevatööle suuresti kaasa aidanud. Mullu sündis Antoni ja tema praeguse elukaaslase Triinu perre järeltulija Hans-An ton Rohusaar.

Saime lähemalt teada ukrainlaste eluolust sõja ajal, samuti raskustest võitluses kallaletungijate ja nõukaajast säilinud korruptsiooniga. Slava Ukraini!

Ajutised harrastusspeleoloogid

 15. augustiks saime Keskkonnaametilt loa külastada Ülgase fosforiidikaevandustest jäänud koopaid. Ilmselt ei ole mitte liiga paljudel meie klubi meestel veel vaja uurida maaaluseid asju😇- koobastesse läksime vaid kuuekesi. Ronimine koopasuudeni oli päris järsk, koobastes liikumine oli aga üsna mugav. Mõnes kohas müksas ürgne paas (ca 500 miljonit aastat vana) küll pealage ja kohati ulatus vesi poolde säärde, aga huvitav oli kujutada saja aasta taguseid kaevureid siin kirkadega maaki raiumas, vagonette lükkamas, karbiidilampide valgel pikki tööpäevi rügamas. Koobaste tänapäevased põliselanikud nahkhiired olid suvise aja tõttu kodust ära, ainult üks laiskvorst magas rippudes laes.  Kaevanduskäikudes on küllaltki kerge orienteeruda, nad on korrapärased, mitte nii käärulised kui looduslikud koopad. Tunni ajaga saime läbitud kavandatud marsruudi ja laskusime koopasuust oma autode juurde. Et tagasisõidul viisime väravavõtmed Jõelähtme vallamajja, siis oli sobiv käia seal lähedal ka kohalikus muuseumis. Aga et oli teisipäev, siis see väike muuseum pidas oma nädalavahetust. Saime vaadata vaid eksponeeritud kivikalmeid ja seejärel tegime kerge ringi Maardu kandis, sõitsime paepealsel alal, kus arvatakse asuvat meie esivanemate 3000 aasta vanused põllud, imetlesime hoolega laotud paekiviaedasid ning lõpuks maandusime klubisse kokkulepitud ajaks. Vahelduseks oli päris mitmekülgselt huvitav päev.

Meesteklubide kokkutulek 2023

Traditsiooniliselt kogunesid eakate meeste klubid 10. augustil Tartu külje

all Ülenurmel asuvasse maaelumuuseumisse iga-aastasele, sedapuhku ar-

vult juba 12. kokkutulekule. Klubid ise kannavad väga erinevaid nimesid:

seenioride, rannameeste, seakõrva ordu klubi, siis veel “kuur” ja “garaaž”.

Ainsad, kes end vanameesteks julgevad nimetada, on nõmmekad Tallinnast.

Elu kisub sinnapoole, et enam ei tule kokkutulekule üksnes seenior-

klubid, vaid mõnessegi klubisse kuuluvad ka nooremad mehepojad, mis-

tõttu kokkutuleku nimigi ei vihja enam vanusele. Iseenesest pole see sugugi

halb suundumus, kuid kui kaugusviskevõistluse paneb kinni 35-40-

aastane võistleja, siis vanameestele tundub see ebaterve konkurentsina.

Õnneks said ka korraldajad tartlased asjale pihta ja “noormehele” jäi

võiduauhind andmata.

Kuigi pool päeva sadas vihma, kompenseeris selle muuseumi põnev vana-

tehnika ja kunagise maaelu ekspositsioon. Kui vihm lakkas, algas võistlus-

ja kultuuriprogramm. Eriti huvitav ala oli lamba eluskaalu äraarvamine ja

margapuuga raskuse kaalumine. Viimases sai meie klubi esindus väärika

teise koha. Täpsusviskes olime kolmandad. Viktoriinis jäi erinevalt mullu-

            sele kolmandale kohale auhind saamata, aga ega see head tuju rikkunud.

            Kõik klubi esindanud kümme vanameest väärivad kiitust.

 

Väljasõit Pärnu- ja Järvamaale

 

Klubikaaslane Paul roolis võtsime juulikuu 26. päeva hommikul 20-kesi suuna Halinga poole, kus põnevust ja äratundmisrõõmu pakkus juba pikka aega tegutsenud automuuseum. Edasi said meist tänu Tõnule ühed väljavalitud, kes veel lõpuni valmimata Pärnu lennujaama külastanud. Jõulumäe tervisespordikeskuses nautisime kosutavat lõunasööki ja uudistasime Eesti suurimat liivakattega sisehalli.

Tunniseks plaanitud Ants Lingi vanavaramuuseumi külastus Treimanis kujunes kahe ja poole tunni pikkuseks. Tõesti oli, mida vaadata-kuulata! Ja siis tuli aeg veeta õhtutunnid koos saunaskäiguga Vango Imedemaa nimelises puhkekeskuses.

Teine päev algas Allikukivi koobastesse piilumisega. Järgnes ekskursioon Paikuse politsekooli, kus saime kahe sümpaatse naiskursandi juhtimisel põhjaliku ülevaate tulevaste korrakaitsjate koolitamisest. Järvamaale jõudes külastasime igati omapärast retrohõnguliste söögisaalidega Türi kogu konnakeskust, kus meid kostitati vanade õunapuude all kogu reisi maitsvamate lõunaroogadega. Elamusterohkele teekonnale pani ootamatult sisuka punkti Väätsa jalgrattamuuseumi väisamine. Kogu tee vältel ilusat ilma hoidnud ilmataat kurvastas väljasõidu lõppemise pärast koos meiega ning tervitas vanamehi Nõmmele tagasi jõudes korraliku vihmaga.

Sindi kärestiku tribüünide ehitusel

Jõulumäe liivahallis

                                         Pärnu lennujaama suure lennuki teenindushallis

Ants Lingi muuseumis

Ants Lingi muuseumis

Paikuse politseikooli lasketiir

Paikuse politseikooli giid

Jalgrattamuuseumi ees

Vango Imedemaal

Liiklusõnnetustest läbi ja lõhki

 

Klubil käis külas eluaegne liikluspolitseinik ja -ekspert Villu Vane. Et me kõik oleme pikalt autorooli keeranud või vähemalt jalakäija olnud, tundus jututeema igati aktuaalne. Eelmise aasta andmetel oli Eesti liikluses hukkunute arvult miljoni elaniku kohta samas suurusjärgus Soome ja Prantsusmaaga, jäädes ohutuselt maha aga Norrast ja Rootsist. Kui mõned aastad tagasi liikusime liiklusõnnetuste hulgalt igati õiges suunas, siis elektritõukside ilmumine andis tugeva tagasilöögi. Meediakajastuste järgi arvatakse sageli, et “bemaripoiste” kõrval on õnnetuste sagedamateks põhjustajateks eakad juhid, aga tegelikkuses on viimaste osalusel toimunud avariide arv suhteliselt hoopis vähenemas. Põhjust on “visata kivi” pigem perearstide “kapsaaeda”, kes liialt sageli lubavad liiklusse juhid, kelle osalemise seal peaks meditsiinilistel põhjustel kindlalt välistama. Saime teada ka põhjuse, miks vastupidiselt Leedule pole Eesti maanteedel ikka veel keskmist lubatud kiirust jälgivaid mõõteseadmeid ega  rakendatud ka paljuvaagitud veapunktisüsteemi. Poliitikud kardavad valijate negatiivset reaktsiooni.

Ajakiri 60+ avaldas artikli klubi vanimast liikmest

 Ajakiri 60+ juuni numbris ilmus Feliks Unduski artikkel „Joel Vahur: Ei tohi elule ega iseendale alla anda. Tunne rõõmu isegi kiuslikust naabrist.“ 

Mitmel leheküljel avaldatud jutt algab nii: "93aastane nooruslik endine erimööblivalmistaja Joel Vahur on Nõmme Vanameeste Klubi vanim liige, kelle elutee kirjeldab ilmekalt selles vanuses keskmise eestlase oma. Joel Vahuri selgroo on kirurg hinnanud seismis-ja kõndimisvõimatuks, mees on läbi teinud kolm vähioppi, aga elab, kõnnib ja viskab endiselt nalja. 

Leia ajakiri, lugu väärib lugemist.