Kuidas tekkis inimene

 

Külas käinud nõmmekas, Tallinna Ülikooli lektor Tõnu Ploompuu rääkis inimese põlvnemisest. 3-4 miljonit aastat tagasi tuli ahv puu otsast alla, olles õppinud nelja jäsemega haarama ja liigutusi koordineerima. Hakkas kahel jalal käima, et kaugemale näha. 2 miljonit aastat tagasi sai ahvist inimene. Kuna kaks jäset olid vabad, sai jahi- ja tööriistu valmistama hakata. Tule kasutuselevõtuga sai parasiidivaba liha süüa ja kiskjaid eemale peletada. Algas esimene väljaränne Aafrikast: denislane ehk denissi inimene Aasiasse ja neandertali inimene Euroopasse. 1 miljon aastat tagasi tekkisid seoses ühisjahiga esimesed häälitsused ehk keelealged, et üksteisele vajadusel märku anda. Inimese tegelikud eellased - kromanjoonlased rändasid Aafrikast Euroopasse üle 40 000 aasta tagasi, jääajal elasid selle piirist lõuna pool. Põllumajandus tekkis umbkaudu        30 000 aastat tagasi. Varajastel kromanjoonlastel oli sirge kehakuju, pikkus (meestel) üle 180 cm. Kuna nad oskasid keeleliselt paremini sõdides käsklusi jagada, tõrjusid nad jääajal neandertaallased välja. Aasiast Ameerika mandrile jõuti jääaja lõpul umbes 15 000 aastat tagasi. Meri oli siis 100 meetrit madalam ja Siberi kirdetipus ning Alaskal polnud jääd. 3 tuhande aastaga jõuti Alaskalt Lõuna-Ameerika alumise tipuni välja. Milline on inimkonna tulevik? Kuna enam pole tekkinud täiuslike aju- ja mäluproteeside, näiteks üha täiustuvate arvutite ja tehisintellekti tõttu vaja inimese enese aju ja mälu pingutada, hakkab inimese eluiga veel veidi jätkuva pikenemise järel aegamisi taas lühenema.

Stenbocki majas peaministril külas

 

20. jaanuaril käisid Nõmme vanamehed külaskäigul Stenbocki majas Toompeal. Vastu võttis meid peaminister Kaja Kallas isiklikult. Ekskursioon algas saalist, kus on üles riputatud Enn Põldroosi ja Jüri Arraku maalitud portreed Eesti riigi esimestest peaministritest. Valitsusjuhi töökabinetis jättis kõige eredama mulje ajalooline peaministri tool, mille nahast käetugedel proua Kallase sõnul “iga seal istunu küünejäljed meeleheitlikust soovist toolist mitte lahti lasta”. Nägime oma silmaga väljapanekut riigi teenetemärkidest, okupatsiooniaastatel Toompea keldrites peidus olnud hõbedast valitsusserviisist 75 isikule, samuti unikaalset riigipitsatit ning esimest, väikeste kirjamärgivigadega Tartu rahulepingu eksemp lari, mis seetõttu allkirjastamata jäi. Traditsiooniliselt istusime külaskäigu lõpul  valitsuskabineti ovaalse laua taga, kus meist igaüks end ühe ametis oleva minist rina tunda sai. Oli harukordne võimalus peaministrile hinge peal kripeldav Eesti elu või poliitika kohta käiv küsimus esitada.

Klubikaaslaste elutõed

 

Meelis on eluaegse autoinsenerina juhtinud Eesti esimest erafirmat, mis tegeles rahvusvaheliste kaubavedudega, märtsist 1992 aga esimest ühisettevõtet Balti Transport, mille üheks osapooleks oli Soome suurim ekspedeerimisfirma. Pärast mitmeid ostumüügitehinguid tuli tal asuda looma ettevõtet, millest sündis Saksamaa suurkontserni Schenker Eesti filiaal. Praegu juba Schenker AS. Meelise kogemus firmade liitmisel on jätnud järgmised elutõed: 1. Kahe firma liitmine on äärmiselt riskantne ettevõtmine, eriti kui omanikud on kaugel; 2. Töötajad ei pruugi olla uuele firmale lojaalsed, kartes mitte üle viidud saada; 3. Ära võta tööle sõpru ega sugulasi, keegi töötajaist ei tohi ülejäänuile isegi sellist muljet jätta; 4. Iga juhi korraldatud “käkk” maksab varem või hiljem kätte.

Teine klubi alustala Urmas rääkis omakorda kahest oma elutõest. Elu on nagu tänavavõrgustik linnas: igal ristmikul pead valima suuna, mis viib uuele ristmikule, mitte tupikusse. 9. klassi alguses tuli kooli imeilus noor inglise keele õpetaja, kellesse Urmas puberteetikuna ära armus. Aga oh häda, ingliskeelse sõna “sit” hääldus kostus noormehe suust pigem eestikeelse roppusena ja seetõttu oli selle keele õppimine ja eksami tegemine raske. Kaheksa aasta möödudes sattus mees TPI-s õppides  taas uue noore ja kena inglise keele õppejõuga kokku, kelle sedapuhku arvestuse saamiseks kohvikusse kutsus. Nüüd on see kena daam juba 53 aastat Urmase eluteed suunanud. Vot mida võõrkeelte õppimine kaasa võib tuua, elutee ristmikel sõltub saatus suuna valikust.

Teise elutõe omandas Urmas nooruses Tartu külje all Kükametsa kandis, kus kohalikke maavarasid uurida aitas. Ajutises elukohas leidsid noormehed ahju ja seina vahelt vööni ulatuva hunniku ammu kasutuselt kadunud paberraha, alates tsaariaegsetest ja nõukogude tšervoonetsitest kuni markade ja kroonideni välja.

Sealt omandas Urmas elutarkuse, et õnnelikuks ei tee mitte raha ahjutaha kogumine, vaid õigetel eesmärkidel selle ratsionaalne kulutamine.

Vene riigist ja vene hingest

 

Klubikaaslane Anti jagas fakte Mauno Koivisto raamatust “Vene idee” ja Samuel Huntingtoni teosest “Tsivilisatsioonide kokkupõrge”. Vene riigi alguseks võib lugeda aastat 862, kui Novgorodi kanti ilmusid viikingid ehk idaslaavlaste mõistes varjaagid. 882. aastal vallutas Novgorodi vürst Oleg varjaagide, soomlaste ja slaavlaste väega sõjakäigul Kiievi, mis sai edaspidi Kiievi-Vene riigi keskuseks. 988.a. võtsid venelased Bütsantsist üle õigeusu, millest kujunes vene hinge üks alustala. Moskoovia hakkas tähendust omama pärast mongolite vallutusi. Moskva suurvürstiriik sündis Kuldhordi khaani loal ja kogus viimasele annetusi. 1547.a. kuulutas Ivan IV (Ivan Julm) end Moskva tsaariks. Temast sai esimene tugeva võimuga Vene valitseja, kes oma julmuse ja vallutuskirega on olnud eeskujuks nii Stalinile kui Putinile. Siit teine vene hinge tugitala. Kui Lääne kristlastele on jumal karistaja, siis õigeusus on jumal andestaja. Paludes saab kõik patud andeks. Peeter I, kes lasi end keisriks pühitseda, pidas kõige tähtsamaks kõikide slaavlaste ühendamist üheks impeeriumiks. See on kolmas vene hinge eesmärk. USA politoloog Samuel Huntington lõi mõiste “veajoone konflikt”, mis eristab teineteisega piirnevat erinevat usku ja kultuuri, millede kooseksisteerimine ühes riigis pole võimalik. Huntington nimetab Ukrainat “kistud riigiks”, mis on määratud lagunema kaheks. Peagi peaks selguma, kas tal oli õigus.

Vegankokk Maru tutvustas taimetoitu

 

Klubiliikmetele, kelle keskmine vanus 79 aastat, tundub veganlus endast- mõistetavalt mõnevõrra võõrapärane. Aga uudishimu pole meist koos kõrge eaga kuhugi kadunud. Ja üllatus missugune: koka kaasa toodud tillivõide, imeõhukeste porgandiliistude ja punase sibula dekooriga ahjus küpsetatud leivakesed mitte ainult ei näinud välja, vaid ka maitsesid kui lõhemaitsega snäkid. Veganite loosungiks on mitte midagi ära visata, mistõttu Maru teeb külmkappi kogutud porgandi- ja kartulikoortest endale puljongit. Taimetoitlaste arv pidevalt kasvab, moodustades Eesti elanikkonnast 5-7%. Täisvega- neid, ehk neid, kes ei söö ka mune ega ühtegi piimatoodet, on aga poolteist protsenti. Kõik tüürib sinnapoole, et meist ülejärgmine põlvkond meie vanuses enam liha ei söö. Hea teada, õnneks näha pole vaja!

Õnnelik vananemine maailmas

 Tartu Ülikooli emeriitprofessor Ene-Margit Tiit tuli Tartust meile külla, ammu lubatud visiit ja tegi huvitava ettekande maailma erinevate riikide võrdlusest. ÜRO poolt 70 aastat kogutava statistika põhjal on erinevad maailma teadlased koostanud edetabelid, kus erinevate parameetrite võrdlemine annab pildi "maailma õnnetundest". Kokkuvõtlikult saime selgeks, et õnnelikum elu on Põhjamaades ja kristlikus kultuuriruumis.

Telemaailmast tehnilise poole pealt

 

Hea kui oma klubist asjatundjad võtta. Sedapuhku tutvustas Peeter oma teadmisi ja oskusi, kuidas isikliku, tehniliselt täiendatud ruuteri abil internetist teleriekraanile kõikvõimalikke telekanaleid “võluda”. Tuleb välja, et igal telekanalil on oma IP-aadress, mille tuvastamisel on võimalik ka tasulisi saatetootjaid ilma sentigi kulutamata piiramatult vaadata. Just selle tõttu vahetavad näiteks Kanal 2 ja TV3 oma IP-aadresse üle paari päeva. Peeter näitas meile valikut kõikvõi malikest pilditootjatest USA-st kuni Põhja-Koreani välja. Muide, parima telepildi annab 4K resolutsioon, millel Full HD-st neli korda rohkem piksleid. Kui poest on 4K pildi vaatamiseks telereid juba saada, siis maailma umbes 6000-st teletootjast pakub vaid 2% sel tasemel programmi. Alles mõni aasta tagasi läksid Eesti kommertskanalid üle Full HD-süsteemile, maailmas on sedasama teinud vaid veidi üle poole kõigist olemasolevatest telekanalitest. Nii et tehnilised ja majanduslikud võimalused ei käi elus sugugi käsikäes.