Glehni kuju avamine.

Glehni kuju avamas

Mõistagi ei saanud meie vanamehed jääda kõrvale Nõmme asutaja Glehni kuju avamisest Nõmme keskuses. Vanamees Tiit läks sedavõrra väge täis, et korraldas suure sündmuse puhul välkkiirelt meie klubi lipu valmistamise. Nii oli meil võimalus seista väärikalt lipu all kuju avamise pidulikul hetkel ja marssida hiljem rongkäigus kuni Glehni lossini. Fotomeestele näis lipp meeldivat, sest ühtelugu paluti meil lipp täies pikkuses lahti venitada, et ta täies hiilguses pildi peale saada.

Selgus, et vanamees Johannes on sealkandis oma seiklusterohke lapsepõlve veetnud. Nõnda jätkus seiklusjutte maalt ja merelt kuni Glehni lossini välja.

Lossi juures künkal tervitas meid valgel hobusel vanahärra Nikolai von Glehn (Seaküla Simson) isiklikult, habe kahte lehte lehvimas. Tegime tiiru ümber värsket iluravi saanud Kalevipoja, krokodilli ja palmimaja. Sealsamas jäi meile jalgu vanamees Ott koos oma rõõmsameelse kaasa Sirjega. Nad elavad sealsamas lähedal, sestap võis järelpidu kohe ja sealsamas alata. Sirjelt saime teada, et ta on väga rahul, et ta vanamees meie klubisse tee leidis ja seal enesele mitmekülgsemat tegevust leiab.

Külas Kehtna klubil

1.novembril, pühakutepäeva õhtul, sõitsime läheneva isadepäeva sissejuhatuseks kaheksakesi Kehtnasse külla sealsele klubile, üld-, mitte meesteklubile. Kutsujaks klubi juhataja Kait Kaeval. Sõidu mõte oli ärgitada kohalikke vanemaid mehi asutama meesteklubi.
Meid võttis vastu klubijuhataja ja tema abiliste poolt kaetud kohvilaud ning kuus-seitse kohalikku meest. Kait luges meile runosid Kalevipojast, neid kohti, kus meestest juttu. Tuleb välja, et eesti mees on üks kõva mees juba vanast ajast saati. Tore kuulda, kuid enam pole meil ida poole metsamaterjali järele asja ja siilid ei õpeta, kuidas eurosortsidega kakelda. Aga kiviloopimises oleme ikka veel kõvad tegijad – saame läti kapsaaedadele pihta küll.
Et samas majas tegutseb Kehtna muusikakool, siis esinesid meile kaks imehästi klaverit mängivat tütarlast ja kolme mehise pasunapoisi+õpetaja ansambel. Tutvustasime seejärel rahvale meie klubi elu ja tegemisi ning tundub, et kohalikesse jäi idee meesteklubi asutada kenasti juurduma. Kutsusime neid kohe peale nende asutamiskoosolekut meile külla. Seejärel hakkas kusagilt kostma salapärast araabia muusikat ja ühtäkki hõljusid uksest sisse kaks blondi õrnalt läbikumavates haaremitantsijataride riietes neidu. Neiud esitasid oma tantsud nii veenvalt, et meie hakkasime end juba väikestviisi sultanitena tundma ja siis tuli oma tantsuga välja tüdrukute juhendaja. Nüüd pidime igaüks end maa peale tagasi mõtlema, muidu oleks me ehk kohe tormanud soojamaareisile pileteid ostma. Kehtna mehed korraldasid seejärel mälumängu, mille nad ise ka võitsid, aga meiegi tulemused olid täitsa korralikud. Saime Kehtnas endile ka ühe energilise abilise, kes asus kiiresti otsima turismitalu, kus talvel saaksime oma klubiga reesõidu, suusatamise, reiki ja saunatamisega väljasõidu korraldada. Seda võibolla selleks ajaks loodud Kehtna Meesteklubiga koos.
Võisime sõiduga rahule jääda, oli emotsioone ja oli asjalikku tulemust.

Urmas

Juhhuuduur!

Ehh, juhhuuduur e.reportaaž Juhani juhuduurilt.
On neljapäeva hommik. Ilm on sügiseselt karge aga ilus. Oktoobri viimase paari päeva kohta ei tohi nuriseda, sest taevaluugid on olnud enamus ajast suletud ja termomeeter ei ole oma näiduga miinusteni jõudnud. Tuleb meelde, et täna pidid vanamehed jalgratastega sõitma minema! Lubasin Kalevile naljaga pooleks sauna kütma minna. Peab netist vaatama, mis kell nad lähevad? „Koguneme kell 13 Kalevi juures.“ Kell on mõni minut 12 läbi. Peaks helistama? Jõuab ju minna autoga ka? Võtaks tüdruku ratta ja prooviks Kalevi juurde sõita vähemalt rattaga! Luba talt küsida ei saa, sest on kooli vaheaeg ja lapsed magavad oma unevõlga täis. Vaatan ,kas kummid on täis ja sadul parajal kõrgusel. Tundub, et kõik on korras. Kell on liikunud juba üle poole ühe ja ma ei saa lahti kiuslikust mõttest, panna end proovile ja meenutada seda tunnet, mis oli üle poole sajandi tagasi.
Kümna poisina tuli ette, et sõitsin rattaga koolivendade juurde, kes elasid laiali Laagrist Rahumäeni. Onult päranduseks saadud NSU oli suure ülekande tõttu tuntud, kui aeglase stardiga ratas, millega oli suhteliselt raske igast künkast üles vändata aga tasasel maal olin teistest kerge vaevaga ees.
Otsustan mööda Metsa tänavat Hiiu poole sõita, sest ma ei näe välja eriti sportlik ilma kiivri ja muu atribuutikata, mis tänapäeva rattal peavad küljes olema. Olen Metsa ja Pargi tänava ristmikul. Kell on 12.52. Mõtlen, kas loobuda ja minna tagasi, või sõita edasi? Minna, või mitte minna? Nagu Hamlet! Vabaka kaudu on otsem aga häirib suur liiklus. Põllu tänava kaudu on jälle väike ring ja teised võivad olla ära läinud kui mina ükskord sinna jõuan. Koos pulsi kiirenemisega tuleb igasugu mõtteid ja kõhklusi. Otsustan sõita läbi pargi, mille jalgrada tekitab minus juba unustatud aastatetaguse tunde, kui sõitsime poistega Glehni pargis mööda kitsaid rattaradu, mille ise olime „sisse sõitnud“. Vikerkaare ülekäigu juures panen nupust liikluse Vabaduse puiesteel seisma ja jalutan ratast lükates üle. Ise mõtlen, kuidas ma autojuhina kiruks, et näe vanamees rikkus mu rohelise laine ära.
Kui ma rattaga Kalevi juurde jõuan, on taatide näod päris pikad. Tunnistan ausalt, et see sõit kodust Kalevi juurde on juba mul higinäärmed tööle pannud ja adrenaliinilaks on oma töö teinud. Olen teiste rattameeste seas kõige vähemtreenitud aga ma mõtlen, et kui ei jõua teistega sammu pidada, eks siis pööran otsa ringi ja tulen koju tagasi.
Peale kaardil sihtkoha kindlakstegemist, mis on Männiku liivakarjäär, asume teele. Urmas ees ja mina rivi lõpus. Loen meid üle ja saan 7 uljast rattameest. Huvitav, kui palju neid uhhuuduuril oli? Praegu pole aega pikalt arutada, sest oleme jõudnud tiigi juurde, kus kaks naisterahvast lõpetavad partidele „lisasööda“ andmist. Pardid on suhteliselt julged ja näevad head välja. Venelannad on nõus koos vanameestega lausa klubi ajaloo tarbeks pildile jääma.
Enesetunne tundub hea olevat, ka pulss ja vererõhk on normis. Liigume edasi mööda kurikuulsat Helbe tänavat. Tempo tundub paras olevat, sest jõuan ümbrust jälgida ja üle aia kiigata kuidas keegi oma õue kujundanud on? Järgmine peatus on juba Männiku liivakarjääris, kus on küll nähtavasti palju liiva aga ka palju vett. Nii kaugele kui silm seletab on üks pikk Männiku järv. Päike on sügiseselt madalal männilatvade kohal ja tema kiired paitavad järvepinda, pannes selle lõbusalt särama. Üle järve on järsk liivane kallas, kuhu plaanib meie uus linnaosa vanem rajada kaasaegse supluskoha.
On otsustamiskoht! Kas minna paremale ja lühemat ringi mööda tagasi või sõita otse edasi sinna kaugele kus järve taga on metsapiir ja sealt paremale läbi metsa Männiku teele? Võib olla ma eksin aga küsimus tundus nagu oleks ta esitatud minule, sest mina olen see „roheline“ rattamees! Ikka otse! Otsustan sõita ees pannes ennast proovile. Seni ei andnud tunda midagi peale istmiku. Õnneks tuleb karjääri lõpus pehmes liivas ratast kõrval lükata, mis kulub sellele kehaosale puhkuseks ära. Edasi on ees uhiuus rattatee Männikuni. Tee on hea aga sõit tundub raskeks minevat. Edasi ülimõnusat rabadevahelist teed matka algpunktini, kus Urmas teatab, et läbitud on 25km! Minul +5 km. Kalevi armas abikaasa on meile sooja sauna kütnud ja head paremat lauale muretsenud. Saunast läbikäinud võin kinnitada, et sain juhhuuduuril hakkama ja tahaks veel!

Johannes K

Eesti Mereakadeemia külastus.

Eesti Mereakadeemias

Järjekordne huviretk viis Nõmme vanamehed Eesti Mereakadeemiasse. Elupõlise laevamehe Elvo vilunud juhendamisel saime näha ja kuulda, kuidas meil kõigi maade ja merede jaoks meremehi tekitatakse. Nimelt on siinne diplom tunnustatud kõigis maades, kellel merd on. Vaatasime jurakaid laevamootoreid ja muud laevandusse puutuvat. Erilist elevust tekitas kaasaegse laeva juhtimise simulaatori proovimine. Panoraamsel ekraanil laiuv meri, lained, äike ja torm olid nagu päris. Elamus oli sedavõrra täiuslik, et võttis põranda jalge all kõikuma, kuigi kõikus ju ainult laev ekraanil.
Veendusime, et meremeeste väljaõpe on tõesti tasemel, mis lubab neil töötada kõikjal. Samas jääb meremehe pere ikkagi siinse kalda peale, kuhu ta mõne aja pärast tagasi pöördub.

Kirjutas Rein K

Külaskäik Tartu vanameeste juurde!

Külas Tartu vanameestel
18.oktoobriks olime kutsutud Tartu Seeniormeesteklubi 10. aastapäevale. Pidu oli suurejooneline. Saalis umbes 50-60 inimest. Nende seas oma veerandi jagu naisi. Seda põhjusel, et ollakse linna pensionäride organisatsiooni „Kodukotus“ rüpes. Organisatsioonil on ligemale 1000 liiget, kes jagunevad kooridesse, tantsurühmadesse ja mitut sorti huviringidesse. Selline kooslus annab võimaluse teha pajusid üritusi koos. Samuti ühiselt, koos linnapoolse toetusega, majandada päratu suurt maja (endist haiglat).
Sealne meesteklubi oli alguse saanud paari vanamehe eestvedamisel ühe kesklinna maja keldris. Praeguseks on liikmete arv kasvanud 40ni. Vanim liige on 91 aastane, endine matusekorraldaja. Liikmete hulgas on ka kunagine Tartu linnapea Roland Ilp.
Sarnaselt meiega on ka nende klubi eesmärk pakkuda vanameestele mitmesugust tegevust. Ehk, piltlikult öeldes, meelitada nad ahju tagant välja. Tundub, et neil on meist rohkem tubaseid ettevõtmisi. Avarad ruumid pakuvad selleks ka soodsaid võimalusi. Piljard, lauatennis, koroona, veloergomeeter – see on sisustus, mida me lühikesel ringkäigul silmasime.
Oli igatpidi kasulik tutvuda teise samasuguse klubi tegevusega. Leida nii ühiseid jooni kui erisusi.
Kutse vastukülaskäigule võeti tänuga vastu. Kas see toimub veel sel aastal või soojemal ajal - eks seda otsusta vanamehed Tartus.
Rein K.

Ja jälle golf!

Disc golfi rajal!
Noorepoolne vanamees Paul on meie seas ainus, kes sel uudsel alal on end
arvestatavale tasemele upitanud. Sestap oli ta entusiastlikult valmis
meid oma uue harrastusega tuttavaks tegema. Nii asuski kümmekond
vanmeest Keila poole teele, et sealsele kunagisele tankide
harjutusväljakule tehtud mängumaal esmast kogemust saada.
Mäng ise seisneb plastketaste, mis meenutavad laste lendkettaid,
lennutamises kuni jõuad ihaldatud korvini. Raja iga lõik on mitusada
meetrit pikk, iga lõigu lõpus on korv ja võidab see, kes vähemate visete
arvuga ketta korvi poetab.
Teoorias lihtne, praktikas mitte nii lihtne. Seda enam, et rajad on
enamasti käänulised. Nõnda läksidki esimesed heited kas puu otsa või
raja kõrvale võssa. Õnneks leidsime kõik kettad ikkagi üles (neid
pidavat aeg-ajalt lausa kaotsi minema), nii et ponnistused võisid
jätkuda. Lõpupoole tekkisid isegi mõningad vilumuse alged, st kettaid
tuli harvem tihnikust otsida.
Võistuloopimise lõpetas äge rahehoog, andes end mänguhoogu unustanud
vanameestele märku, et on aeg minna aegsasti kütte pandud sauna end üles
soojendama.

Kirjutas
Rein K.

Abilinnapea külaskäik!

Tallinna abilinnapea Merike Martinson oli meie järjekordne külaline.
Kauaaegne ja teenekas lastearst. Hakatuseks kirjeldas ta värvikalt
Tallinna Lastehaigla loomise lugu oma riigi tuleku algusaegadel. Edasi
kandus jutt kaasaega, kus abilinnapea võimkonda kuulub pealinna
sotsiaalne elu. Selles vallas on paljugi tehtud. Samas kasvavad
vajadused veelgi kiiremini. Küll supiköökide, öömajade, sotsiaal- ja
munitsipaalmajade järele. Igaks juhuks uurisid meie vanamehed külaliselt
välja sellegi, kus asub kõige lähem supiköök.
Põhjalikumalt peatus meie külaline eakate hooldusel. Siin on appi tulnud
koguni uusim sidetehnika, mis on eriti sobiv üksi elavate eakate
julgestamisel.
Lahkumisel avaldas abilinnapea imetlust, et me Kivimäe jaamahoone
seestpoolt nii koduseks oleme muutnud.
Kirjutas Rein