Ehh, juhhuuduur e.reportaaž Juhani juhuduurilt.
On neljapäeva hommik. Ilm on sügiseselt karge aga ilus. Oktoobri viimase paari päeva kohta ei tohi nuriseda, sest taevaluugid on olnud enamus ajast suletud ja termomeeter ei ole oma näiduga miinusteni jõudnud. Tuleb meelde, et täna pidid vanamehed jalgratastega sõitma minema! Lubasin Kalevile naljaga pooleks sauna kütma minna. Peab netist vaatama, mis kell nad lähevad? „Koguneme kell 13 Kalevi juures.“ Kell on mõni minut 12 läbi. Peaks helistama? Jõuab ju minna autoga ka? Võtaks tüdruku ratta ja prooviks Kalevi juurde sõita vähemalt rattaga! Luba talt küsida ei saa, sest on kooli vaheaeg ja lapsed magavad oma unevõlga täis. Vaatan ,kas kummid on täis ja sadul parajal kõrgusel. Tundub, et kõik on korras. Kell on liikunud juba üle poole ühe ja ma ei saa lahti kiuslikust mõttest, panna end proovile ja meenutada seda tunnet, mis oli üle poole sajandi tagasi.
Kümna poisina tuli ette, et sõitsin rattaga koolivendade juurde, kes elasid laiali Laagrist Rahumäeni. Onult päranduseks saadud NSU oli suure ülekande tõttu tuntud, kui aeglase stardiga ratas, millega oli suhteliselt raske igast künkast üles vändata aga tasasel maal olin teistest kerge vaevaga ees.
Otsustan mööda Metsa tänavat Hiiu poole sõita, sest ma ei näe välja eriti sportlik ilma kiivri ja muu atribuutikata, mis tänapäeva rattal peavad küljes olema. Olen Metsa ja Pargi tänava ristmikul. Kell on 12.52. Mõtlen, kas loobuda ja minna tagasi, või sõita edasi? Minna, või mitte minna? Nagu Hamlet! Vabaka kaudu on otsem aga häirib suur liiklus. Põllu tänava kaudu on jälle väike ring ja teised võivad olla ära läinud kui mina ükskord sinna jõuan. Koos pulsi kiirenemisega tuleb igasugu mõtteid ja kõhklusi. Otsustan sõita läbi pargi, mille jalgrada tekitab minus juba unustatud aastatetaguse tunde, kui sõitsime poistega Glehni pargis mööda kitsaid rattaradu, mille ise olime „sisse sõitnud“. Vikerkaare ülekäigu juures panen nupust liikluse Vabaduse puiesteel seisma ja jalutan ratast lükates üle. Ise mõtlen, kuidas ma autojuhina kiruks, et näe vanamees rikkus mu rohelise laine ära.
Kui ma rattaga Kalevi juurde jõuan, on taatide näod päris pikad. Tunnistan ausalt, et see sõit kodust Kalevi juurde on juba mul higinäärmed tööle pannud ja adrenaliinilaks on oma töö teinud. Olen teiste rattameeste seas kõige vähemtreenitud aga ma mõtlen, et kui ei jõua teistega sammu pidada, eks siis pööran otsa ringi ja tulen koju tagasi.
Peale kaardil sihtkoha kindlakstegemist, mis on Männiku liivakarjäär, asume teele. Urmas ees ja mina rivi lõpus. Loen meid üle ja saan 7 uljast rattameest. Huvitav, kui palju neid uhhuuduuril oli? Praegu pole aega pikalt arutada, sest oleme jõudnud tiigi juurde, kus kaks naisterahvast lõpetavad partidele „lisasööda“ andmist. Pardid on suhteliselt julged ja näevad head välja. Venelannad on nõus koos vanameestega lausa klubi ajaloo tarbeks pildile jääma.
Enesetunne tundub hea olevat, ka pulss ja vererõhk on normis. Liigume edasi mööda kurikuulsat Helbe tänavat. Tempo tundub paras olevat, sest jõuan ümbrust jälgida ja üle aia kiigata kuidas keegi oma õue kujundanud on? Järgmine peatus on juba Männiku liivakarjääris, kus on küll nähtavasti palju liiva aga ka palju vett. Nii kaugele kui silm seletab on üks pikk Männiku järv. Päike on sügiseselt madalal männilatvade kohal ja tema kiired paitavad järvepinda, pannes selle lõbusalt särama. Üle järve on järsk liivane kallas, kuhu plaanib meie uus linnaosa vanem rajada kaasaegse supluskoha.
On otsustamiskoht! Kas minna paremale ja lühemat ringi mööda tagasi või sõita otse edasi sinna kaugele kus järve taga on metsapiir ja sealt paremale läbi metsa Männiku teele? Võib olla ma eksin aga küsimus tundus nagu oleks ta esitatud minule, sest mina olen see „roheline“ rattamees! Ikka otse! Otsustan sõita ees pannes ennast proovile. Seni ei andnud tunda midagi peale istmiku. Õnneks tuleb karjääri lõpus pehmes liivas ratast kõrval lükata, mis kulub sellele kehaosale puhkuseks ära. Edasi on ees uhiuus rattatee Männikuni. Tee on hea aga sõit tundub raskeks minevat. Edasi ülimõnusat rabadevahelist teed matka algpunktini, kus Urmas teatab, et läbitud on 25km! Minul +5 km. Kalevi armas abikaasa on meile sooja sauna kütnud ja head paremat lauale muretsenud. Saunast läbikäinud võin kinnitada, et sain juhhuuduuril hakkama ja tahaks veel!
On neljapäeva hommik. Ilm on sügiseselt karge aga ilus. Oktoobri viimase paari päeva kohta ei tohi nuriseda, sest taevaluugid on olnud enamus ajast suletud ja termomeeter ei ole oma näiduga miinusteni jõudnud. Tuleb meelde, et täna pidid vanamehed jalgratastega sõitma minema! Lubasin Kalevile naljaga pooleks sauna kütma minna. Peab netist vaatama, mis kell nad lähevad? „Koguneme kell 13 Kalevi juures.“ Kell on mõni minut 12 läbi. Peaks helistama? Jõuab ju minna autoga ka? Võtaks tüdruku ratta ja prooviks Kalevi juurde sõita vähemalt rattaga! Luba talt küsida ei saa, sest on kooli vaheaeg ja lapsed magavad oma unevõlga täis. Vaatan ,kas kummid on täis ja sadul parajal kõrgusel. Tundub, et kõik on korras. Kell on liikunud juba üle poole ühe ja ma ei saa lahti kiuslikust mõttest, panna end proovile ja meenutada seda tunnet, mis oli üle poole sajandi tagasi.
Kümna poisina tuli ette, et sõitsin rattaga koolivendade juurde, kes elasid laiali Laagrist Rahumäeni. Onult päranduseks saadud NSU oli suure ülekande tõttu tuntud, kui aeglase stardiga ratas, millega oli suhteliselt raske igast künkast üles vändata aga tasasel maal olin teistest kerge vaevaga ees.
Otsustan mööda Metsa tänavat Hiiu poole sõita, sest ma ei näe välja eriti sportlik ilma kiivri ja muu atribuutikata, mis tänapäeva rattal peavad küljes olema. Olen Metsa ja Pargi tänava ristmikul. Kell on 12.52. Mõtlen, kas loobuda ja minna tagasi, või sõita edasi? Minna, või mitte minna? Nagu Hamlet! Vabaka kaudu on otsem aga häirib suur liiklus. Põllu tänava kaudu on jälle väike ring ja teised võivad olla ära läinud kui mina ükskord sinna jõuan. Koos pulsi kiirenemisega tuleb igasugu mõtteid ja kõhklusi. Otsustan sõita läbi pargi, mille jalgrada tekitab minus juba unustatud aastatetaguse tunde, kui sõitsime poistega Glehni pargis mööda kitsaid rattaradu, mille ise olime „sisse sõitnud“. Vikerkaare ülekäigu juures panen nupust liikluse Vabaduse puiesteel seisma ja jalutan ratast lükates üle. Ise mõtlen, kuidas ma autojuhina kiruks, et näe vanamees rikkus mu rohelise laine ära.
Kui ma rattaga Kalevi juurde jõuan, on taatide näod päris pikad. Tunnistan ausalt, et see sõit kodust Kalevi juurde on juba mul higinäärmed tööle pannud ja adrenaliinilaks on oma töö teinud. Olen teiste rattameeste seas kõige vähemtreenitud aga ma mõtlen, et kui ei jõua teistega sammu pidada, eks siis pööran otsa ringi ja tulen koju tagasi.
Peale kaardil sihtkoha kindlakstegemist, mis on Männiku liivakarjäär, asume teele. Urmas ees ja mina rivi lõpus. Loen meid üle ja saan 7 uljast rattameest. Huvitav, kui palju neid uhhuuduuril oli? Praegu pole aega pikalt arutada, sest oleme jõudnud tiigi juurde, kus kaks naisterahvast lõpetavad partidele „lisasööda“ andmist. Pardid on suhteliselt julged ja näevad head välja. Venelannad on nõus koos vanameestega lausa klubi ajaloo tarbeks pildile jääma.
Enesetunne tundub hea olevat, ka pulss ja vererõhk on normis. Liigume edasi mööda kurikuulsat Helbe tänavat. Tempo tundub paras olevat, sest jõuan ümbrust jälgida ja üle aia kiigata kuidas keegi oma õue kujundanud on? Järgmine peatus on juba Männiku liivakarjääris, kus on küll nähtavasti palju liiva aga ka palju vett. Nii kaugele kui silm seletab on üks pikk Männiku järv. Päike on sügiseselt madalal männilatvade kohal ja tema kiired paitavad järvepinda, pannes selle lõbusalt särama. Üle järve on järsk liivane kallas, kuhu plaanib meie uus linnaosa vanem rajada kaasaegse supluskoha.
On otsustamiskoht! Kas minna paremale ja lühemat ringi mööda tagasi või sõita otse edasi sinna kaugele kus järve taga on metsapiir ja sealt paremale läbi metsa Männiku teele? Võib olla ma eksin aga küsimus tundus nagu oleks ta esitatud minule, sest mina olen see „roheline“ rattamees! Ikka otse! Otsustan sõita ees pannes ennast proovile. Seni ei andnud tunda midagi peale istmiku. Õnneks tuleb karjääri lõpus pehmes liivas ratast kõrval lükata, mis kulub sellele kehaosale puhkuseks ära. Edasi on ees uhiuus rattatee Männikuni. Tee on hea aga sõit tundub raskeks minevat. Edasi ülimõnusat rabadevahelist teed matka algpunktini, kus Urmas teatab, et läbitud on 25km! Minul +5 km. Kalevi armas abikaasa on meile sooja sauna kütnud ja head paremat lauale muretsenud. Saunast läbikäinud võin kinnitada, et sain juhhuuduuril hakkama ja tahaks veel!
Johannes K
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar