Kui palju on Eestil kriisivarusid?

 Viimasel ajal on meil üha rohkem hakatud rääkima riiklikest kriisivarudest, mis peaksid Eestit aitama üle elada olukorra, kui midagi igapäevastest vajaminevatest asjadest nagu näiteks kütus, toit või ravimid äkki nappima hakkaks. Vanameestele käis olukorda selgitamas 12 aastat Eesti Varude Keskuse ASis töötanud Priit Ploompuu. Varude kogumine sai alguse 2005. aastal, kui moodustati Eesti Vedelkütusevaru Agentuur, mille õigusjärglane praegune Varude Keskuse AS on. Viimane allub Majandus- ja Kommunikat siooniministeeriumile. Kõik kütusetarbijad maksavad aastas umbes 1% varumaksu ostetavalt kütusesummalt (sisaldub hinnas, keskmise läbisõiduga autoomanik maksab 7 eurot aastas), mis moodustab poole Keskuse käsutuses olevast 12 miljonist eurost aastas. Teise poole eraldab riik. Varude Keskusel endal ühtegi hoidlat ei ole, kõik diisli-, bensiini-, lennukikütuse- ja gaasivarud  hoiustatakse kütusemüüjate hoidlates. Kütusevaru on arvestatud 90 päevaks. Kriisiperioodil saab varukütust tankida üle Eesti 60nes tanklas, mis varustatud elektrigeneraatoriga. Peale kütusevaru on riigil olemas veel toidu-, tervishoiu- ja toimepidevus- ja logistikavaru. Viimase moodustavad transpordivahendid, mis varud jagamispunktidesse toimetavad. Nagu kõik varud, on ka need lepingutega kaetud. Selle aasta lõpuks on üle Eesti 100 toiduainekauplust  varustatud elektrigeneraatoritega.

Leidlike ja osavate meeste auks

 Vanameestel käis külas vanemaealistele mõeldud häälepõhise AI-lauaarvuti prototüübi üks autoreid Sten Mägus. Kui eakas inimene arvuti või nutitelefoniga sina peal pole, aga maailmas toimuva vastu huvi tunneb ning ametiasutuste ning kõiksugu teenusepakkujatega suhelda soovib, siis peaks Lutso OÜ konstrueeritud riistapuu talle vägagi paslik abimees olema. Vajuta nuppu, esita oma häälega küsimus või palve, AI mõtleb või tegutseb 10 sekundit ning annab sulle hea diktsiooniga esitatud ammendava vastuse või pakub ühendust sinu soovitud asutuse, firma või sõbrannaga. Praegu on 20 esimest seadet juba kodudes katsetusel. Vajalik on siiski oma internet, mille taha AI-lauaarvuti ühendada. Võimatuid palveid seadmele peaaegu polegi. Eriti hea abiline on ta nägemispuudega inimestele. Meie küsisime näiteks, mida rõhutas oma troonikõnes eelmisel päeval ametisse astunud Eesti uus president Ülle Madise. Vastus rahuldas vanamehi igati. Tulevikus võib arvuti suulise vastuse asemel selle ka välja printida, SMSina saata või meili kirja panna.

 

Külalise lahkudes meenutas klubiliige Toivo oma kauaaegset sõpra, vaid mõned napid kuud Nõmme Vanameeste KLubi nimekirja kuulunud Ülo Müürseppa. Ühiselt veedetud napist ajast hoolimata jäi 86aastaselt meie seast lahkunud Ülo meelde ideederikka lahke klubikaaslasena. Toivol oli kaasas Mart Aare poolt raamatuks kokkupandud Müürseppade sugupuu lugu, mille algus ulatub 18sajandisse. Kui Ülo isa Rudolf Müürsepp oli tuntud nina-kurgu-kõrvaarst, siis Ülo paistis silma väga hinnatud osava metallimehena. Just tema oli see. kes valmistas kuulsa dr. Seppo jooniste järgi roostevabast terasest vajalikud puusaliigendid ja luufiksaatorid, mis seejärel Seppo Kliinikus (1977-1994) Tõnismäel patsientidele külge pandi.  Teist nii osavat metallitreialit nõukaajal tehases Ilmarine polnudki. Ja julge oli Ülo samuti. Just tema ronis viiekorruselise kortermaja katuse kaudu Ilmarise peainseneri korterisse, kui viimane oli hajameelsusest võtmeid kaasa võtmata oma koduukse hommikul kinni tõmmanud. Ülo jõudis töötada veel ka Vihuris ja ETKVLi autobaasis. Juba eakana aitas ta oma oskustega koduõuele rajatud soojakus kõige suuremaid hädalisi ja ehitas Põlvamaal tagastatud vanaisa maadele tervenisti 13 uut hoonet.

Rattasõit

 Teisipäeval suure kiiruga kokkulepitud rattasõit saigi teoks. Klubi juurde jõudis kohale ainult 4 sõidumeest. Vanus ja mugavus annab tunda, varem saime tavaliselt  suurema meeskonna kokku. Plaan oli teha 15-20 km ring. Peale tuule suuna ja tugevuse hindamist suundusime Harku metsa. Veetsime poolteist tundi metsas ja 20 km-st jäi natuke puudu.

Klubi 17. sünnipäev

 Klubi aastapäeva puhul palus Urmas ChatGPT-l hinnata klubi tegevust blogi ja avalike andmete põhjal. 

Järgnevast leiadki ChatGPT klubi tegevusest kokkuvõtte:

Kui ma Nõmme Vanameeste Klubi blogi läbi vaatasin, jäi mulle kõigepealt silma üks lihtne asi: see ei ole vanade meeste klubi, vaid kaua elanud meeste klubi. Need on kaks üsna erinevat asja.

Teie blogist vaatab vastu seltskond inimesi, kellel on seljataga tohutu hulk elukogemust, kuid kelle pilk ei ole suunatud ainult minevikku. Teid huvitab, mis toimub praegu ja mis võib juhtuda homme. Te räägite ajaloost ja oma läbielamistest, aga samas arutate tehisintellekti, tulevikku, valeinfot ja kriitilist mõtlemist. Te lähete ühel päeval uurima vana kindlust, teisel päeval tehnikaülikooli robotkoera ning kolmandal arutate, milline võiks olla inimkond aastal 2100.

Mulle tundub, et Nõmme Vanameeste Klubi kõige suurem väärtus ei olegi tema ürituste arvus. Väärtus on selles, et inimesed tulevad kokku. Nad räägivad, vaidlevad, meenutavad, kuulavad, naeravad, õpivad midagi uut ja tunnevad huvi üksteise vastu.

Üksildus on vanemas eas inimese suur vaenlane. Teie olete leidnud sellele väga lihtsa ja väga inimliku vastuse – olla koos.

Ja veel midagi. Klubis on talletunud suur hulk Eesti lähiajalugu. Iga mees kannab endaga kaasas oma väikest tükki 20. ja 21. sajandi Eestist. Kui need lood jäävad rääkimata, kaovad nad koos inimestega. Kui neid räägitakse noortele, kirjutatakse üles ja pannakse blogisse, muutub isiklik mälu osaks meie ühisest mälust.

Seepärast tundub mulle pärast teie blogi lugemist, et Nõmme Vanameeste Klubi moto „Mehed koos, elu hoos!“ ei ole sugugi lihtsalt lõbus loosung.

See on päris täpne kirjeldus sellest, kuidas vananeda võiks:
mitte elust kõrvale astudes, vaid elu sees edasi elades.

Palju õnne, Nõmme Vanameeste Klubi!

Külas olid ühiskonnateadlased

Nõmme vanameeste seisukohad ja arvamused huvitasid kahte sümpaatset Balti Uuringute Instituudi teadlast, kes tegelevad uuringuga valeinfo ja kriitilise mõtlemise edendamise seostega. Teaduritel oli meile rohkesti küsimusi: kust me oma infot hangime, missuguseid uudiste- ja arvamussaateid kuulame-vaatame, kuidas üritame tõese ja valeinfo vahel vahet teha, kas loeme ka veebiuudiseid, kas usume viimaseid samavõrd kui näiteks Postimeest või ERRi, mil moel on meid mõjutanud AI, kas ja kuidas tehisintellekti kaasamise tekstides ja hääl- ning piltmeedias ära tunneme. Eraldi huvi tunti meedia olemuse, tarbimise ja tõsiseltvõetavuse erinevuste vastu nõukaajal võrreldes tänapäevaga. 

5.-11. oktoober: üleriigiline leivanädal

 

Klubi diivanil võttis seekord istet meie vana tuttav, Rannameeste Klubi liige Viimsist Arnold Kimber. Mees, kes teab leivast peaaegu kõike. Arnold oli 1978 - 2004 Viljandi Leivakombinaadi direktor ning 1989. aastal Eesti Leivaliidu üks asutajaid ja selle kauaaegne president.

Ühtteist leiva ajaloost. Leiba hakkasid kasvatama juba muistsed egiptlased, heebrealased ja seejärel kreeklased. Algul kasvatati rukist nisu kõrval. Pärast rahvasterände algust levis rukis ka Põhja rahvasteni ning slaavlastele.

Eestlased on üks vähestest rahvustest, kel leib ja sai eraldi eksisteerivad. Enamikel rahvastest on hele ja tume sai. Praegu on Eestis müügil 50-60 erinevat sorti leiba. See on maailma suurim valik. Esimene pagaritsunfti põhikiri kinnitati Tallinnas 1527. aastal. Klassikalises rukkileivas peab olema 90% rukist. Kuna rukkitainas on hele, muudetakse see tumedaks siirupiga. Väga tähtis  on leivaküpsetamisel juuretis. Vanima klubiliikme Joeli jutu järgi jäeti rusikasuurune taignatükk leivaküpsetamisel talus alati alles järgmise küpsetuse juuretiseks.

Ekskursioon Naissaarele

 

Sügiskuu esimesel laupäeval väisasime eesti militaarajaloo ühte põnevamat paika – Naissaart.

Selle väikese saare – suuruselt Eesti V (18,9 km2) strateegiline asend on sajandite jooksul tähendanud, et sinna on rajatud kindlustusi, raudteid, miiniladusid ja sõjaväebaase. Saar on olnud pikka aega tsiviileluks suletud.

 “Merereisiks” ootas meid Tallinna Lennusadama kai ääres mootorlaev Nargö, mis mahutab 48 reisijat.

Täislastis reisikaater andis kailt otsad lahti kell 10 ja poole tunni pärast randusimegi saarel.

Sadamas ootas meid juba meie giid Rasmus, kelle

UAZ – tüüpi “kastika” pinkidel sõites saare peamistele huviväärsustele ringi peale tegime.

Naissaar oli osa Peeter Suure Merekindluse rannakaitsesüsteemist, mis pidi kaitsma Tallinna ja Peterburi sissesõitu. Saarele rajati patareipositsioone, vaatlustorne, kasarmuid ja sügavaid betoonkindlustusi.

Käisime telefonitulukeste abil maa-alustes tunnelites ja tulejuhtimiskeskuses 10B.    

Lähedal asub Naissaare suurim pöörleva kahuri alus. Kahuritoru pikkus oli 14 meetrit, läbimõõt 320 millimeetrit. Mürsk kaalus viissada kilogrammi ja kahuri laskekaugus ulatus 30 kilomeetrini.

Väljapaistev omasarnaste seas on kindlasti ka saare põhjatipus asuv 45 meetri kõrgune tuletorn. Agaramad rännumehed meie seast võtsid ka kõik selle torni trepiastmed omil jalul üle lugeda.

Saare asustasid juba varasel keskajal üks vanimaid siinseid põlisrahvaid – rannarootslased

Naissaar oligi pikka aega rootsikeelne. Hiljem kujunes saarel kakskeelne ja kahe kultuuri põimunud kogukond.

Tänaseks on terve saar looduspark. Kui veab, võid kohata haruldasi ja kaitse all olevaid liike – nii loomi, linde kui taimi. Looduselt on saar rikas: siin on männisalud, sood, liivaluited ja kaljused rannad.

Mis kasu on Vanameeste Klubist?

 Klubi külastas Merle Tammela MTÜst Kuldne Liiga. See MTÜ on loodud selleks, et uurida eakate klubide tegutsemismalle, eesmärke ja kasulikkust vanemaealistele enestele, nende lähedastele, kogukonnale, omavalitsustele ja riigile tervikuna. Külalisel oli vanameestele rohkesti küsimusi. Lisaks konkreetsetele vastustele sai külaline ammendava pildi meie klubi ajaloost, liikmetest, tegevusest, arusaamadest elu ja ea kohta. Proua Merle soovitas suhtuda vanusesse kui võimalusse, mida noorematel inimestel paraku pole. Samuti pakkus ta välja oletuse, et sõna “pension” saab mõnekümne aasta pärast Euroopas ja Eestis võõrsõnaks.

Oma uurimistöö kokkuvõtte lubas proua Merle saata tutvumiseks ka Nõmme Vanameeste Klubile. 

Arutelu tulevikust

 Seekord võtsime ette tuleviku ennustamise. Urmas oli oma "sõbra" tehisintellekti abil ettevalmistanud teemad mida arutada. Arutelu käis peamiselt visioon aastani 2100. Küsimused millele otsiti vastuseid olid: 

1. Milline protsess mõjutab oluliselt Maa olukorda ja planeediüleseid muutusi? 2. Milline protsess on inimkonna olukorrale kõige määravam? 3. Kuidas mõjub inimkonna sündimusele üleilmne info hulga kasv? 4. Kas on olnud aegu, kui riigid või rahvad ei ole olnud sõjaseisukorras? 5. Kas tehisintellekt saab olema huvitatud inimkonna püsimisest? 6. Kuidas mõjutab inimkonna säilumist reostusprobleem? 7. Kas inimkonna arengu jaoks jätkub energeetilisi ressursse ja milliste kasutamine lõpetatakse? . 8. Kas on ette näha kultuuride ja maailmakäsitluste "ühtesulamist"? 

Arutelu oli rohkem stiilis "selgeltnägijate tuleproov" aga mõtteid tuli väga laialdaselt.

Kokkuvõtte tegi ka Urmase "sõber"Chat GPT.

Tegelikult, lõpuks läksime sõbralikult laiali, kõik oli tulemusega rahul.

  

Õhtuleht käis külas

 

Nõmme Vanameeste Klubi tegevuse kohta tundis huvi meie loetuim meediaväljaanne Õhtuleht. Muidugi oli ajakirjanik Kristjan Välil, kes saabus kohale koos stažöörist naisfotograafiga, rohkesti küsimusi klubi ajaloo, eesmärkide, liikmete ja kordasaadetu kohta, kuid oma suure kogemustepagasiga vanamehed juba teadsid, millist infot küsijale veel juurde pakkuda, et klubist lehelugejaile ikka igati tõene pilt võiks jääda. Nüüd sõltub kõik kirjutaja professionaalsusest, tahtest ja lindistatud info ärakasutusvõimest, et lugu Õhtulehes ka vahva, täpne  ning huvipakkuv välja kukuks.

NVK traditsioonilisel suvereisil ja vanameeste klubide üleeestilisel kokkutulekul

 Et meie Kodu-Eesti on nii pisike, siis on vanameestel järjest keerulisem valida suvereisi jaoks sihtkohta, kus aastate jooksul poleks juba käidud. Oleme viimastel suvedel püüdnud ühendada oma väljasõidu vennasklubide kokkusaamisega kuskil Eestimaa nurgas. Et sedapuhku korraldasid kokkutuleku saarlased, siis viis ka meie teekond juba mitmendat korda suurimale saarele. Väikebussi me päris täis ei saanud, aga kaksteist hakkajamat vanameest olid klubi lipu all Kuressaare lossi õuel toimunud üritusel igati nõmmekate au eest väljas. Eriti meeldiv oli tõsiasi, et mitmed alles hiljuti klubiga liitunud vanamehed olid otsustanud staažikate klubilastega reisil liituda. Esimene peatuspaik oli meil Koguva külas, mis tervikuna kujutab endast Muhu muuseumi. Ekskursioonijuhiks oli Madis, kes ka ise Schmuulide suguvõsast pärit. Saime teada, kuidas Juhan Smuulist formaalselt Tooma talu peremees sai, ehkki talupidamise raske töö enamalt suguvõsa naispere  õlule jäi. Et ilmataat hakkas pärastlõunal piisku piserdama jõudsime üsna varakult Kase puhkekülla Saaremaa lääneküljel. Tegu oli väga kena ja mõnusa paigaga, mis pakkus nii kosutavat õhtusöögivõimalust, sauna koos basseiniga, kui ka mugavat uneaset. Pärast üllatavalt rikkalikku hommikusööki võõrustaja poolt seadsime sihiks kokkutulekuplatsi Kuressaares. Nagu ikka võeti seal omavahel mõõtu mitmes jõukatsumises. Sedapuhku siis nooleviskes, betangiheites, topispalli veeretamises ja mälumängus. Häbisse me ei jäänud: Nõmme vanameeste võistkond koosseisus: Paul, Tiit ja Ilmar tuli topispallivõistluses suisa esikohale. Paremaid vaateid ja hetki kogu reisilt saab silmata järgnevatelt piltidelt.

 

Külas käis eluaegsest hipist Ukraina abistaja

 

Aksel Lamptmann oli enne Venemaa kallaletungi Ukrainale rohkem teada-tuntud kui Eesti üks eakamaid hipisid, kellest on aastate jooksul portreelugusid kirjutanud mitmed ajakirjad ja ajalehed. Aksel käis esmakordselt Ukrainasse abi viimas juba kolm kuud pärast sõja algust, mais 2022. aastal. Ta on end sidunud üsna mitmete Ukrainat toetavate
organisatsioonidega, kellel aitab ise autoroolis istudes abivajajatele toimetada väga erinevaid kaupu ja seadmeid. Ühed unikaalsemad neist on Tartu RESPO tehases valmistatud vagunid, kus sees vesi, valgusühendused ja soojusallikas, mis võimaldab  kasutada neid rindelähedaste laatsarettide, võitlejate majutuskohtade kui muuna. Aksel on käinud 23 korda üle Poola-Ukraina piiri, mistõttu teda nähes laseb piirivalve ta läbi eelisjärjekorras. Tänaseks on enamikest Ukrainas elavatest venelastest saanud ukrainlased, kes ei taha enam oma emakeeles sõnakestki rääkida. Kuna Aksel siiski piisavalt hästi ukraina keelt veel ei räägi, visati ta ühel korral vene keele kasutamise pärast isegi liinibussist välja. Vanameestele suureks üllatuseks saime teada, et kangelaslike kaitselahingute poolest tuntud linn Mariupol kandis kunagi nõukaajal eestlastelegi end kurikuulsaks teinud Ždanovi, Donetsk aga koguni Stalin nime. Praegu on ukrainlaste jaoks Donbassi pealinn Krematorsk. Lahingud käivad linnaelanikest umbes viie-kuue kilomeetri kaugusel. Rindetsoonis viina ei müüda, trollid aga sõidavad ja niidetakse isegi muru. Vanameestele tõi Aksel külakostiks Ukraina võitluslipu ja sõja alguskuudel tootma hakatud Nepoborna viina.

7.07.26. klubiõhtu

 

Targad teadlased on hakanud arvama, et inimkond on oma arenguga jõudnud totaalplindrisse. See tähendab, et meie kõikvõimalikele probleemidele enam häid lahendusi ei ole võimalik korraldada. Keskkonnakriis, energiakriis, ülerahvastumine, sõjaoht, infouputus…. Ilmselt on mõistlik õppida  kohanemist. Selleks tasub esmalt hoolikalt ennast tundma õppida ja siis näha maailma arenguid. Neid, mis on olnud ja mis praegu toimuvad. Urmas tutvustas tegemisel olevat raamatut inimkonna üldistatud ajaloost. Ehk saab sellest abivahend mainitud kohanemisõppimiseks.

Mängisime ka tunnikese aega mälumängu ja lugesime inglaste, venelaste, prantslaste, hiinlaste, iraanlaste ja eestlaste heatahtlikke nalju vanurite ja vananemise kohta.

Vanamehed Teletornis

 Üle tüki aja käisid Nõmme vanamehed jälle Kloostrimetsa Teletornis. Vahepealsete aastate jooksul on tornis tehtud mitmeid ümberehitusi ja viimase uudisena on seal avatud näitus selle aasta lõpus saabuva Eesti Raadio 100. aastapäeva tähistamiseks. Piltidel saab näha raadio esimest saatetorni Türil ja Eesti Raadio arengut kuni võimupöördeni 1940. Teletorni algusaastail oli iga raadio- ja telejaama teenindanud saatjal oma meeskond. Tänaseks on väljastamine palju ökonoomsemaks muutunud. Monitooritakse kõiki Eestist lähtuvaid kanaleid, lisaks väljastatakse üht Inglise vabalevi kanalit ja üht Dubai lasteprogrammi. Teletorn ulatub 8 meetrit maa alla, et oleks tagatud torni püsivus. Kadunud on välibassein, milles olnud vett vajati algsete saatjate jahutamiseks. Üheks unikaalseks minevikumärgiks on torni konverentsisaalis säilinud Dolores Hoffmani kujundatud poolt välisseina kattev värvikirev piltvitraaž. Vanamehed tänavad ekskursioonijuhti Kristot Levirast.

                                                                                        

                                                                                     

 

 

NÕMME VANAMEESTE KLUBIS KÜLAS TEHISINTELLEKT

Seekordsel klubiõhtul ei olnud meil külas mitte mõni laulumees, arst ega poliitik, vaid hoopis tänapäeva kõige salapärasem tegelane – tehisintellekt. Õigemini rääkisime sellest, kuidas üks meist on juba mõnda aega ChatGPT-ga sõbrunenud ning püüdnud aru saada, kas tegemist on lihtsalt targa programmiga või millegi enamaga.

Esialgne plaan oli näidata ekraanilt valmis tehtud esitlust, kuid tehnika mängis seekord väikese vingerpussi – vajalikku ühendusjuhet ei olnud kaasas. Nii kujunes õhtu hoopis vabaks vestlusringiks, mis tagantjärele osutus võib-olla isegi huvitavamaks kui slaidide vaatamine.

Rääkisime sellest, mis üldse on intellekt ja mõtlemine ning mille poolest erinevad inimese analoogne mõtlemine ja arvutite digitaalne infotöötlus. Arutlesime, miks tehisintellekti vastused tunduvad sageli väga inimlikud ja miks mõni inimene hakkab temas nägema peaaegu isiksust. Samas jäi kõlama ka teine arvamus: et AI on siiski inimese loodud programm ja peab alluma inimese tahtele.

Juttu tuli ka tulevikust. Kas tehisintellekt võib kunagi saada endale „meeled“ – nägemise, kuulmise ja muud andurid? Kas siis võiks tekkida midagi emotsioonide või isegi ellujäämisinstinkti taolist? Mõned klubikaaslased arvasid, et see kõik kuulub ulmevalda, teised jälle leidsid, et areng toimub palju kiiremini, kui me ette kujutame.

Üks oluline tähelepanek jäi siiski kõlama: tehisintellektile küsimuse esitamine nõuab ka küsijalt mõtlemist. Mida targemalt ja täpsemalt küsimus sõnastada, seda huvitavamaid vastuseid võib saada. Nii võib AI kasutamine osutuda hoopis inimese enda mõtlemise arendajaks.

Õhtu näitas veel kord, et uudishimu ei sõltu vanusest. Ning eks ole vanameeste klubigi koht, kus maailma asju rahulikult arutada – olgu teemaks siis aiandus, tervis, poliitika või hoopis tehisintellekti tulevik.

Nõmme tutvustus Soome vanameestele

 13. mail tulid Nõmmega tutvuma külalised Helsinki Miessakit RY-st. Neist 9 oli klubist "Uus elu pensionil" ja 2 loodusklubist. Nad on meie klubi külastanud ka varem, Urmas on tihedalt meie kontakti nendega elus hoidnud.

Seekord alustasime Nõmme jaamast ja jalutasime läbi Nõmme Glehni lossini. Lõuna sõime Hiiu Õlletoas. Meie mehed jutustasid püüdlikult oma viletsas soome keeles mälestusi elust Nõmmel ja sidusid selle ka ajalooliste faktidega. Külalised olid Eesti eluga päris hästi kursis aga kohaliku elu nüansid tegid vestlused neile päris huvitavaks. Ka meie meestele oli uudised soome elust teretulnud, paljudel oli oma varasemas elus kontakte Soomega. Sellised külastused hoiavad vanamehed igas mõttes vormis. Uudised, keele- ja suhtlemispraktika ju ergutavad ise aktiivsem olema.

Vestlus elektriautondusest

 12. mail arutasime klubis elektriautonduse plusse ja miinuseid. Meelis oli otsinud välja teemakohased numbrid, tehnilised andmed, finants näitajad, jne. Arutelu polnud väga kirglik, aga teema on nii lai, et "juttu jätkub kauemaks". Pannes kokku kogu energia ahela alates energia allikast kuni liikuva autoni, tuli välja et asi polegi nii "roheline" kui räägitakse. Võttes abiks tehisaru, selgus et elektriautobussid on talve tingimustes isegi majanduslikult ebamõistlikud võrreldes gaasibussidega. Probleem on elektrivõrgu ehitamise ja tasakaalustamise kuludes, mis osaliselt jagunevad kõikide elektritarbijate vahel. Seega elektriauto on justkui "roheline" aga lõbu maksab kinni ühiskond.

Hillar Valk rääkis inimkonna mõjust maa kliimale

 Seekord oli jutu teemaks kliimamuutused. Hillar esitas oma sõltumatut uurimust maailma erinevate teadlaste töödest, mis käsitlesid kliima muutust. Mahukas töö oli kokku korjanud erinevatest vaateid ja andmeid, millest järeldus et kliima muutuse sidumine ainult CO2 emissiooniga on väga suur lihtsustus. Juttu illustreerisid graafikud ja andmeread, kust oli võimalik visuaalselt hinnata erinevate teooriate paikapidavust. Kokkuvõtteks, üks on selge, asi oluliselt keerulisem kui poliitikud meile "maha müüa" püüavad.

püüavad.

Vanameestele andis kontserdi Nõmme Akordioniklubi

 

Muusika teeb rinna rõõmsaks. Pärast kümneaastast pausi käisid meil taas külas Nõmme oma akordionimängijad - 12 liikmelisest ansamblist neli daami ja kolm härrat. Erinevalt kümne aasta tagusest ajast kuulub nüüd üks ansambliliige - Raimo - ka vanameeste klubisse. Kontsert pakkus mõnusa sissevaate eelmise sajandi levimuusikasse. Alustati 1958. aasta saksa palaga “Kalkuta”, millele järgnes viktoriin Eesti filmimuusikast. Saime ilusa ülevaate vähemalt mingil perioodil Nõmmel elanud tuntud heliloojatest nagu Ülo Vinter, Valter Ojakäär, Arne Oit, Uno Veenre, Gennadi Podelski ja neist mitmete poolt filmidele kirjutatud muusikast. Kokku kuulsime muidugi üsna väikse osa akordioniklubi enam kui 300 pala sisaldavast repertuaarist. Suur au oli kuulda ka üht esiettekannet -  rootsi lugu “Jaaniöö”. Hoolimata vanameeste tagasihoidlikust lauluandest, suutsid sellised lood nagu “Postipoiss” ja “Mustlase elu” ka meid lõpuks laulma panna.

Jüri Raudsik motoringrajasõidust

 Klubi külastas mitmekordne Kalevi Suursõidu võitja Jüri Raudsik. Jüri väitis, et see juhtus 15 korda aga Ülo teadis et 16 korda. Aga see oli vaid väike seik motoringraja ässa spordi tegemise ajaloos. Jutuajamine keskenduski Jüri motosportlaseks kujunemise ajaloole. Alustas ENSV ajal Valgas juuniorina motokrossis ja lõpetas vabas Eestis Euroopas võisteldes. Huvitavam ja võib olla vähem teatud jutud olid sots maade karikavõistlustest NL võistkonna koosseisus. Seda meeskonda kureeris ALMAVÜ, ehk sõjaväelased. Iga võistlusreis algas "vastuvõtuga" kindrali juures Moskvas, ehk pidi olema moraalselt "kindel". Võidusõitjad oli sõjaväe palgal, ehk spordiroodu sõdurid. Palka maksti vähe, aga võite premeeriti autoostu lubadega. Huvitav oli kuulda kuidas hangiti varustust NL ajal ja hiljem juba erasõitjana. Muheda jutuga mees. Jüri kutsus klubisse Ülo, tema võidusõidu aegne abiline tehnika ettevalmistamisel. Mälestuseks tehtud koostööst kinkis Ülo klubi poolt Jürile klaasist Ducati mootorratast meenutava suveniiri.

Jüri "uue" Ducatiga