Just sellise pealkirja all tutvustas klubiliige Feliks Mihhail Šiskini essee- kogumikku SÕDA VÕI RAHU?, mis ilmunud Šveitsis 2019 ja eesti keeles Loomingu Raamatukogus 2022.a. Vene riikluse üheks loojaks peetakse Aleksandr Nevskit, kes mongoli-tatari ikke aegu Batu-khaani vastast üles tõusu maha surudes lasi Novgorodis tuhandetel inimestel nina peast lõigata ning silmad välja torgata. Üks tuntumaid ajaloolasi Nikolai Kostomarov (1817-1885) kirjutas mongolite valitsemise kohta: “Vabaduse, au, isikliku väärikuse tunne kadusid. Allaheitlikkus ülemuste suhtes, despootlikkus alamate vastu said vene hinge omadusteks.” Praegusel Venemaal hoitakse au sees nii Nikolai II-t kui ka Feliks Džeržinskit. Üks oli tsaar, võimu sümbol, seepärast väärib ta austust ja teda ei oleks tohtinud tappa. Teinegi teenis riigivõimu, kaitses seda vaenlaste eest, seepärast ei ole ta timukas ja mõrvar, vaid eeskujulik riigi alam. Endiselt pole enamikul Venemaa elanikest välispassi ja nad pole kunagi käinud välismaal. Neil pole ka raha, et kasvõi korra läände sõita. Venemaa enamus elab vaimselt keskajas, usub zombikasti (ehk televisiooni, mis teeb inimestest zombid), usub, et püha isamaa on vaenlastest ümbritsetud. Kord aastas tohivad rahvamassid, kellelt on röövitud kõik kodanikuõigused, tänavale minna ja end välja elada: “Me oleme võitjate rahvus!” - “Meie tegime kõigile ära!” - “Võime seda korrata!” - ”Me oleme kõige võimsamad ja meil on õigus!”. Uhkus venelane olemise üle tõuseb taevani. Sel ainsal päeval aastas pidutsevad võitjad, juba järgmisel päeval saavad neist kõigist jälle võidetud: liikluspolitseinik pressib välja pistist, arstid haiglas ütlevad õlgu kehitades: “Meil seda ravimit pole, muretsege see ise” ning sinu maja ette tekib jäätmehoidla ja sinu protestiga ei arvesta keegi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar