Vastlad!

Hõissa meil olid vastlad!
Tänavu juhtus see liikuv püha, mida nimetatakse ka naistepühaks, täpselt samale päevale
rahvusvaheliselt tuntud naistepäevaga. Kõik meediakanalid ei osanud kumbagi eelistada ja lasid
eetrisse jupikese vastlatest ja siis jupikese naistepäevast. Ega sest polegi midagi halba, saimegi mälu värskendada ja teada, et naistepäeval 100 aastat vanust juba. Meie vastlapäev on kindlasti vanem.
Arvestades eeltoodut otsustasime vanameestega vastlapäeva praktikas järele proovida lausa vabaõhumuuseumis. Kolu kõrtsis oli rahvusvahelist seltskonda ja naistepüha tähistama tulnuid suhteliselt arvukalt. Meie klubi maskuliinne seltskond erines teistest suuresti. Lasime endale serveerida päevakohaselt hernesuppi ja kui kõht täis sammusime külavahele otsima seda kohta kus see liulaskmine toimub. Eemalt kostis kilkeid ja hõikeid, mis tõestas, et olime läinud õiges suunas. Vahepeal astusime sisse Kuijõe koolituppa kus noored rahvariides näitsikud vastlavurrisid meisterdasid. Saime seal neid siis proovida, nii et üks meile lausa kingituseks kaasa anti. Klassitoas olid koolipingid nagu meie kooliajal. Kohe meenusid iridinoidsuled mida tuli kasta tindipotti ja mis kippusid tegema ka tindiplekke vihikusse, kui nendega ebakindlalt ringi käia.
Peagi jõudsime liumäele kus avastasime, et see on meieealistele liiga kõrge, selleks et püksitagumikul alla lasta. Muid abivahendeid liulaskmiseks kohapeal ei pakutud. Oli küll suur regi, millega oleks allasõitmiseks meeskonna kohe kokku saanud aga tingimus oli seatud karm. Regi tuli üles tuua lausa aja peale. Vaikimine meie seltskonnas andis tunnistust, et seekord elu ja tervisega ei riskiks. Järgmine eesmärk oli külastada Sepa talu, kus pidid naised laulma ja punast viina pruukima. Talu leidsime peagi üles. mis tundus kahtlaselt tilluke. Korraks käis peast läbi mõte, et kas me oma klubiga sinna sisse ka ära mahume? Mahtusime ja nägime, et lahke
pererahvas sai hakkama nii sakslastest külaliste kui ka Nõmme vanahärradega. Lahkudes lõime sepapoiste laulugi lahti.
Pärast kõike seda mõtles igaüks omaette end tagasi noorusmaale, kus igaühel meist olid oma
mälestused ja need said värskendatud.

8. märtsil 2011. kirja pannud Johannes.