Rabamatk

 9. oktoobril sai teoks juba mõnda aega plaanitud rabamatk. Kahjuks jõudis sügis meie plaanidest ette ja sombuse ilma ning kerge vihmasajuga sõitis Marimetsa rabamatka rajale meid suhteliselt vähe, kõigest kuus liikumis- ja loodushuvilist.

Marimetsa matkarada on hästi korrastatud ja mitmekülgsete looduskooslustega ca 5 kilomeetrine rada. Parklast algab kõndimine läbi värske lehtmetsa, edasi näeme mõne aja eest valikuliselt raiutud metsaala, siis jätkub rada piki uudismaasiilu kuni magistraalkraavini, millel jalakäijate sild ja selle kõrval metsakustutusmasinatele mõeldud toekam ehitis. Siit algab vana laas. Värske tormi kahjustused olid suured, jämedad vanad kuused olid langetatud koos purunenud juurepalliga. Raja veeres oli piisavalt metsakooslusi selgitavaid tahvleid, kuid linnameestena oleksime hea meelega nende juures ka jalgu puhanud. Pinke siiski ei olnud ja märgadele ammu maha langenud ning sammaldunud puutüvedele istumine ei tundunud hea mõte olevat. Paari kilomeetri kaugusel raja algusest jõudsime mägralinnakusse. Peremehed olid ilmselt lõunauinakut tegemas, mida kinnitas ka sealne selgitav tahvel. Mäger on ju ööloom.

Lõpuks algas rabarada, korralikult ehitatud laudtee, mille ääres laugaste veerel platvormid ja laukasse ronimise  (no sealt ka väljaronimise) jaoks redelid. Ujuma meist keegi siiski ei läinud. Laudtee viis korraliku vaatetornini. Tagasi tulime sama teed, sest edasi minnes ja ringiga parklasse jõudmiseks oleks rada kujunenud liiga pikaks.

Plaanitud piknik matka lõpetamiseks jäi ära, sest GPS juhatas meid lõkkekohani liiga suure ringiga.

Külaliseks oli Paul Tammert

Teemaks oli "Eutanaasiast ja elu mõttest"

Paul Tammert on mees nagu orkester: kõrgharidusega toidutehnoloog ja mahepõllunduse spetsialist, majandusteaduse magister ning rahandustundja, õppinud haldusjuhtimist ja riigiteadust, töötanud Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse TUI nooremteadurina, riigikogu rahanduskomisjoni konsultandina, Tallinna Volikogu esimehe majandus- ja finantsnõunikuna, TTÜ ja Sisekaitse-akateemia lektorina. Viimati pälvis meie külaline avalikkuse tähelepanu aga prokuratuuri poolt esitatud keelatud majandustegevuse süüdistusega, kui osutas elust lahkuda soovinud inimesele abistatud suitsiidi teenust. Eutanaasia on Eestis seadusega reguleerimata tegevus, mistõttu ei politsei, justiits- ega sotsiaalministeerium osanud Tammerti varasemale päringule teenuse lubatavuse kohta ühest selget vastust anda. Siit tegi mees järelduse, et mis pole keelatud, on seega lubatud. Kui Šveitsis, Hollandis ja Belgias kasutatakse eutanaasia puhul tabletti või mürgisüsti, töötas Tammert välja süsteemi, kus kasutusel näomask koos sissehingatava heeliumi või lämmastikuga. Abistaja elust lahkuja juures ei viibi, viimane sooritab kogu toimingu ise. Kaks esimest üritust lõppesid tulemuslikult, kolmas aga (ilmselt gaasi nappuse tõttu balloonis) ebaõnnestus ning lahkuja lähedased teavitasid politseid. Kui asi peaks jõudma kohtusse, on väga keeruline oletada, milline tuleb otsus.

Sisuline küsimus on aga järgmises: kui haige inimene piinleb ega taha edasi elada, sest lootust väärikale elule enam pole, on tal siis õigus eutanaasia abil elust vabatahtlikult lahkuda või mitte. Sest nagu Paul Tammert kinnitas, on filosoofid läbi aastatuhande pakkunud välja väga erinevaid elu mõtteid, kuid domineerivaks on ikka jäänud inimese areng ja õnneseisundi saavutamine.

Kettagolf kogub populaarsust.

Tõsiasi, et Nõmme Vanameeste Klubi staažikas liige Paul osales sel suvel USA-s Arizona osariigis Flagstaffis veteranide kettagolfi maailmameistri-võistlustel (PDGA Masters Disc Golf World Championships), andis hea põhjuse tutvustada läbi videopildi ja vahetute muljete seda põnevat spordiala ka oma klubikaaslastele. Ketta- ehk inglise keeles discgolfi hakati USA-s mängima umbes 50 aastat tagasi, ent tõelise populaarsuse on see saavutanud alles viimasel paaril aastakümnel. Tegu on golfimängu reeglite ja sõnavara ülekandmisega kettaviskamisse, mida Eesti mererandades ja koduõuedes harrastati juba kaugetel seitsmekümnendatel aastatel. Kettagolfi parimaid on Eestis selgitatud 2013.a. alates. Tänavu tuli oma vanuseklassis (70aastased ja vanemad) Eesti meistriks meie Paul, kes on mitmel varasemal aastal 60neste klassis ka Euroopa parimaks osutunud.

 

Külas käis teenekas autosportlane ja autoinsener Juhan Sein

Vanameestel oli rõõm kohtuda eakaaslasega, kes oma 85 eluaasta jooksul olnud nii rallisõitja, tootmiskombinaadi VIHUR peakonstruktor, vormeleid tootnud AS-i Kavor direktor kui ka Tallinna Tehnikakõrgkooli transpordi teaduskonna dekaan. Aga peaasi, et mees teab autoehitusest kõike. Külaline tegi meile selgeks, et kui ametlikult pole Eestis autoehitust olnud, siis siin väiksel maalapil on läbi aastakümnete kokku pandud ja välja mõeldud arvukalt autosid. Kahe maailmasõja vahel osteti veoauto või bussi veermik reeglina välismaalt sisse ja ehitati siin kere peale. ETKVL koondises AU TO sündis esimene elektriauto ET-800 ELEKTRA juba 1970. aastal, millega sõideti Moskva südalinnas kiirusega 120 km tunnis. Kuna nõukogude autotööstus oli nõrgavõitu ja sedagi toodangut jagati vaid ostulubadega, siis tegelesid osavad eestlased olemasolevate sõidukite  “parendamisega”. See tegevus tõi toona tänavatele kümneid seninägematu kuju ning tehnilise lahendusega sõiduriistu. Lasnamäe kunagise sõjalennuvälja betoonrajale joonistati maha itaallaste võidusõidukooli eeskujul õpperada, mis andis paljudele ESTONIA vormelipiloodile väärtusliku kogemuse. Peale pika- aegse õppejõutegevuse on Juhan Sein olnud aastaid (kuni tänaseni välja) ka FORMULA STUDENT TEAM TALLINNA mentor. Eesti tudengivormeli erinevad mudelid on läbi aastate võitnud pedestaalikohti paljudel rahvusvahelistel võistlustel. Muide, tänapäeval peab elektrivormel pärast juhiga läbitud distantsi sõitma juhi väljudes veel ühe ringi täiesti iseseisvalt. Juhan Seina hinnangul saavutavad elektriautod tavakäibes juhtpositsiooni vaid juhul, kui raskete akude asemel hakatakse kasutama neist palju kergemaid suure mahtuvusega kondensaatoreid.

 

 

Sõjakorrespondent Anton Aleksejev

 

Ukraina rindel toimuvat meile koju kätte toov tuntud telenägu on ilmavalgust näinud küll Moskvas, kuid tema emapoolsed vana vanemad on pärit Narvast. Vanaema rääkis väikese Antoniga piirilinnas koos olles alati eesti keelt ja tänu temale sai mees ka hiljem Eesti kodakondsuse. Ometi tuli eesti keele algteadmised uuesti selgeks teha Eesti saatkonnas toimunud Moskva Eesti Seltsi keele ringis. Omandanud Moskva teatriinstituudis filmi- ja teatrinäitleja kutse, töötas ta kümme aastat ka näitlejana, aga hakkas seejärel tegema kaastööd Eesti Raadiole ning kutsuti 2013.a. ETV Moskva korrespondendiks ja operaatoriks.

Aasta hiljem vahendas ta juba Maidani sündmusi Kiievis. Sellest ajast on tema side Ukrainaga muutunud üha tihedamaks. Esimeselt abikaa salt, kes oli pärit Vinnitsast, sai Anton ka ukraina keele enamvähem suhu, mis tema igapäevatööle suuresti kaasa aidanud. Mullu sündis Antoni ja tema praeguse elukaaslase Triinu perre järeltulija Hans-An ton Rohusaar.

Saime lähemalt teada ukrainlaste eluolust sõja ajal, samuti raskustest võitluses kallaletungijate ja nõukaajast säilinud korruptsiooniga. Slava Ukraini!

Ajutised harrastusspeleoloogid

 15. augustiks saime Keskkonnaametilt loa külastada Ülgase fosforiidikaevandustest jäänud koopaid. Ilmselt ei ole mitte liiga paljudel meie klubi meestel veel vaja uurida maaaluseid asju😇- koobastesse läksime vaid kuuekesi. Ronimine koopasuudeni oli päris järsk, koobastes liikumine oli aga üsna mugav. Mõnes kohas müksas ürgne paas (ca 500 miljonit aastat vana) küll pealage ja kohati ulatus vesi poolde säärde, aga huvitav oli kujutada saja aasta taguseid kaevureid siin kirkadega maaki raiumas, vagonette lükkamas, karbiidilampide valgel pikki tööpäevi rügamas. Koobaste tänapäevased põliselanikud nahkhiired olid suvise aja tõttu kodust ära, ainult üks laiskvorst magas rippudes laes.  Kaevanduskäikudes on küllaltki kerge orienteeruda, nad on korrapärased, mitte nii käärulised kui looduslikud koopad. Tunni ajaga saime läbitud kavandatud marsruudi ja laskusime koopasuust oma autode juurde. Et tagasisõidul viisime väravavõtmed Jõelähtme vallamajja, siis oli sobiv käia seal lähedal ka kohalikus muuseumis. Aga et oli teisipäev, siis see väike muuseum pidas oma nädalavahetust. Saime vaadata vaid eksponeeritud kivikalmeid ja seejärel tegime kerge ringi Maardu kandis, sõitsime paepealsel alal, kus arvatakse asuvat meie esivanemate 3000 aasta vanused põllud, imetlesime hoolega laotud paekiviaedasid ning lõpuks maandusime klubisse kokkulepitud ajaks. Vahelduseks oli päris mitmekülgselt huvitav päev.

Meesteklubide kokkutulek 2023

Traditsiooniliselt kogunesid eakate meeste klubid 10. augustil Tartu külje

all Ülenurmel asuvasse maaelumuuseumisse iga-aastasele, sedapuhku ar-

vult juba 12. kokkutulekule. Klubid ise kannavad väga erinevaid nimesid:

seenioride, rannameeste, seakõrva ordu klubi, siis veel “kuur” ja “garaaž”.

Ainsad, kes end vanameesteks julgevad nimetada, on nõmmekad Tallinnast.

Elu kisub sinnapoole, et enam ei tule kokkutulekule üksnes seenior-

klubid, vaid mõnessegi klubisse kuuluvad ka nooremad mehepojad, mis-

tõttu kokkutuleku nimigi ei vihja enam vanusele. Iseenesest pole see sugugi

halb suundumus, kuid kui kaugusviskevõistluse paneb kinni 35-40-

aastane võistleja, siis vanameestele tundub see ebaterve konkurentsina.

Õnneks said ka korraldajad tartlased asjale pihta ja “noormehele” jäi

võiduauhind andmata.

Kuigi pool päeva sadas vihma, kompenseeris selle muuseumi põnev vana-

tehnika ja kunagise maaelu ekspositsioon. Kui vihm lakkas, algas võistlus-

ja kultuuriprogramm. Eriti huvitav ala oli lamba eluskaalu äraarvamine ja

margapuuga raskuse kaalumine. Viimases sai meie klubi esindus väärika

teise koha. Täpsusviskes olime kolmandad. Viktoriinis jäi erinevalt mullu-

            sele kolmandale kohale auhind saamata, aga ega see head tuju rikkunud.

            Kõik klubi esindanud kümme vanameest väärivad kiitust.