Sissepõige filmimaailma

 

Külas käis tuntud stsenarist ja režissöör Andres Maimik, kes on Kuukulgur Film üks omanikest. Saime lähemalt teada, kuidas filmid sünnivad. Režissöör peab olema nagu arhitekt, et näha juba esimesest filmitud kaadrist peale, kuidas maja ehk valmis film kinosaalis vaatajale paistab. Hea film peab tekitama vaatajas dia loogi filmikangelastega, toetama või ümber lükkama saalisistuja arusaamu. Hea terviku nimel tuleb režissööril tihti loobuma ka kõige raskemini sündinud ja  väga armsast stseenist või kaadrist. Eestis läks filmitegemine digitaalseks 2011/ 2012 aastal. Nõukaajal võeti pilt tselluloidfilmile ja heli magnetlindile. Eesti filmid olid toona ekraanil hämaravõitu, kuna Tallinnfilm sai need filmirullid, mis Nõukogudemaa suurtest filmistuudiotest üle jäi. Kinori nime kandnud filmi kaamera kaalus toona 100 kg ja seda tuli liigutada mitme mehega. Filmida sai järjest 3-5 minutit, siis tuli filmikassett uuesti laadida. Filmiklappi lüüakse aga tänapäevani, et hilisemat filmimontaaži lihtsustada. Nüüd ei pea digifilmis kõik näidatav naturaalselt olemas olla: saab ette osta kas karu, kosmoselaeva  või lennuki mudeli ja siis seal sees näitlejaid omatahtsi liikuma panna ehk teisisõnu animatsiooni teha. Lõpetuseks näitas Maimik oma lühimängufilmi Hõbepulm, mille tegi 2013 aastal kahasse oma toonase abikaasa Katriniga.

Vastlapäeva tähistamine

 

Pärast keskpikka mõtlemist otsustasime sel vastlapäeval liumäele mitte minna ja kiitsime heaks Jüri ettepaneku tuua hernesupp koos vastlakuklitega meie oma Kivimäe “punkrisse”. Väga hea hernesupp oli! Ja kuklites oli peale vahukoore ka mõnusalt moosi, mis tegi nende all saiamassi täitsa söödavaks. Et tegu ikkagi meestega, siis pits või paar ukraina viina sai supi kõrvale ka võetud. Ikka vastlapäeva puhul ja Ukraina võidu terviseks! Johannese ergutusel rääkis meie vanim klubiline Joel sellest, kuidas tema nooruses 1930ndatel vastlaid tähistati. Mart selgitas, mismoodi vastlapäeva asukoht kalendris välja arvutatakse: pärast kevadist pööripäeva esimese täiskuu taevasse ilmudes  esimesel pühapäeval on lihavõtted ja neist 40 päeva (pühapäevad jäävad välja) tagasi arvutades peaks olema vastlapäev. Vanad ja kogenud mehed küll, kuid meilegi paras uudis.

Külas käis Sirbi peatoimetaja

 

Tarandite dünastia on Eesti poliitikamaastikul üks tuntumaid. Isa Andres kliimateadlane ja kunagise jõulurahuvalitsuse peaminister, vanem poeg Indrek üksikkandidaadina 100 tuhat häält kogunud eurosaadik ja välisministeeriumi kantsler ning noorem poeg Kaarel Sirbi peatoimetaja ja erakondade rahastamise järele valve komisjoni aseesimees. Mida me külaliselt siis kuulsime?

Kaarel Tarandi esitas komisjoni liikmeks õiguskantsler ja ta on ka komisjoni põhiline kõneisik. Erakondade riigipoolne rahastamine on aastatega kasvanud. Kui 2003.a. oli see 20 miljonit eurot aastas, mõne aasta pärast 60, siis praegu juba 90. Kõik selleks, et kaotada ära firmade poolsed annetused, mida kõige raskem kontrollida. Erakonnaseadus ütleb, et kui partei netovara on kolme aasta jooksul olnud negatiivne, nagu näiteks vahepeal kohtuasjadest räsitud keskerakonnal, saab riigitoetust vähendada. Ometi ei suutnud justiits- ja rahandusministeerium omavahel kokku leppida, kumb seda tegema peaks. Erakonnad on soovinud hoopis järelevalvekomisjoni likvideerida ning anda selle ülesanded üle riigikontrollile. Asi jäi õnneks toppama, sest põhiseadus seda teha ei luba. Praegu tunneb komisjon kõige suuremat puudust õigusest peale erakondade endi nõuda välja tõendeid ka nendega seotud firmadelt ja isikutelt. Kaarel Tarandi sõnul on tema suurimaks pettumuseks Eesti poliitikas olnud arusaamine, et kui ühiskonnas nõutakse igas asjas demokraatiat, siis parteides see põhimõte ei kehti: otsustab mitte enamus, vaid vähemus, näiteks volikogu või juhatus, kes aga tuhandete erakonna lihtliikmete arvamust ei küsigi. Riigitasandil võtab aga täitevvõim aastast aastasse üha rohkem seadusandlikult võimult otsustamisõigust üle. Lisaks poliitikale saime ammendava ülevaate ka kultuuriajakirjanduse hetkeseisust.

Poolteist tundi justiitsministriga

  

Klubil külas käinud justiitsministrilt Lea Danilson-Järgilt saime hea ülevaate ministeeriumi haldusalas olevate asutuste ja organisatsioonide hetkeprobleemi- dest. Valitsuskoalitsiooni praegune koosseis ei võimalda vastu võtta Isamaa soovitud keele- ja valimisseaduse muudatusi. Euroopa Liidus otsitakse hetkel pingsalt juriidilisi lahendusi, kuidas luua eritribunal Venemaa poolt Ukraina sõjas sooritatud kuritegude uurimiseks ja õiguslikke aluseid Vene oligarhidelt konfiskeeritud varade kasutamiseks Ukraina kahjude hüvitamiseks. Kuigi Eesti inimestele tundub, et kohtute töö on lubamatult aeglane, ütleb statistika, et 97% kriminaalasjadest saavad lahenduse ühe aasta jooksul, mis on üks parimaid näitajaid Euroopas. Ministri kinnitusel otsitakse juriidilist lahendust võimalusele, et inimene saaks juhul, kui tema põhiseaduslikke õigusi on rikutud, pöörduda otse Riigikohtusse, ootamata ära õiguskantsleri seisukohta. Kui Leedus ja Lätis on olmetingimused vanglates võrreldes nõukaajaga suhteliselt vähe muutunud, siis meie kaasaegsed kinnipidamiskohad on lubanud igal aastal vangide arvu umbes 200 võrra vähendada. Kuulsime ka seda, et Eesti Kohtuekspertiisi Instituudis tehakse juba mõnda aega digilahanguid ehk leitakse surma põhjus ilma inimese keha skalpelliga puutumata ning et tänapäeval piisab kurjategija tabamiseks 1% elanikkonna DNA talletamisest. Seega olgem seaduskuulekad.

 

 

Kuidas tekkis inimene

 

Külas käinud nõmmekas, Tallinna Ülikooli lektor Tõnu Ploompuu rääkis inimese põlvnemisest. 3-4 miljonit aastat tagasi tuli ahv puu otsast alla, olles õppinud nelja jäsemega haarama ja liigutusi koordineerima. Hakkas kahel jalal käima, et kaugemale näha. 2 miljonit aastat tagasi sai ahvist inimene. Kuna kaks jäset olid vabad, sai jahi- ja tööriistu valmistama hakata. Tule kasutuselevõtuga sai parasiidivaba liha süüa ja kiskjaid eemale peletada. Algas esimene väljaränne Aafrikast: denislane ehk denissi inimene Aasiasse ja neandertali inimene Euroopasse. 1 miljon aastat tagasi tekkisid seoses ühisjahiga esimesed häälitsused ehk keelealged, et üksteisele vajadusel märku anda. Inimese tegelikud eellased - kromanjoonlased rändasid Aafrikast Euroopasse üle 40 000 aasta tagasi, jääajal elasid selle piirist lõuna pool. Põllumajandus tekkis umbkaudu        30 000 aastat tagasi. Varajastel kromanjoonlastel oli sirge kehakuju, pikkus (meestel) üle 180 cm. Kuna nad oskasid keeleliselt paremini sõdides käsklusi jagada, tõrjusid nad jääajal neandertaallased välja. Aasiast Ameerika mandrile jõuti jääaja lõpul umbes 15 000 aastat tagasi. Meri oli siis 100 meetrit madalam ja Siberi kirdetipus ning Alaskal polnud jääd. 3 tuhande aastaga jõuti Alaskalt Lõuna-Ameerika alumise tipuni välja. Milline on inimkonna tulevik? Kuna enam pole tekkinud täiuslike aju- ja mäluproteeside, näiteks üha täiustuvate arvutite ja tehisintellekti tõttu vaja inimese enese aju ja mälu pingutada, hakkab inimese eluiga veel veidi jätkuva pikenemise järel aegamisi taas lühenema.

Stenbocki majas peaministril külas

 

20. jaanuaril käisid Nõmme vanamehed külaskäigul Stenbocki majas Toompeal. Vastu võttis meid peaminister Kaja Kallas isiklikult. Ekskursioon algas saalist, kus on üles riputatud Enn Põldroosi ja Jüri Arraku maalitud portreed Eesti riigi esimestest peaministritest. Valitsusjuhi töökabinetis jättis kõige eredama mulje ajalooline peaministri tool, mille nahast käetugedel proua Kallase sõnul “iga seal istunu küünejäljed meeleheitlikust soovist toolist mitte lahti lasta”. Nägime oma silmaga väljapanekut riigi teenetemärkidest, okupatsiooniaastatel Toompea keldrites peidus olnud hõbedast valitsusserviisist 75 isikule, samuti unikaalset riigipitsatit ning esimest, väikeste kirjamärgivigadega Tartu rahulepingu eksemp lari, mis seetõttu allkirjastamata jäi. Traditsiooniliselt istusime külaskäigu lõpul  valitsuskabineti ovaalse laua taga, kus meist igaüks end ühe ametis oleva minist rina tunda sai. Oli harukordne võimalus peaministrile hinge peal kripeldav Eesti elu või poliitika kohta käiv küsimus esitada.

Klubikaaslaste elutõed

 

Meelis on eluaegse autoinsenerina juhtinud Eesti esimest erafirmat, mis tegeles rahvusvaheliste kaubavedudega, märtsist 1992 aga esimest ühisettevõtet Balti Transport, mille üheks osapooleks oli Soome suurim ekspedeerimisfirma. Pärast mitmeid ostumüügitehinguid tuli tal asuda looma ettevõtet, millest sündis Saksamaa suurkontserni Schenker Eesti filiaal. Praegu juba Schenker AS. Meelise kogemus firmade liitmisel on jätnud järgmised elutõed: 1. Kahe firma liitmine on äärmiselt riskantne ettevõtmine, eriti kui omanikud on kaugel; 2. Töötajad ei pruugi olla uuele firmale lojaalsed, kartes mitte üle viidud saada; 3. Ära võta tööle sõpru ega sugulasi, keegi töötajaist ei tohi ülejäänuile isegi sellist muljet jätta; 4. Iga juhi korraldatud “käkk” maksab varem või hiljem kätte.

Teine klubi alustala Urmas rääkis omakorda kahest oma elutõest. Elu on nagu tänavavõrgustik linnas: igal ristmikul pead valima suuna, mis viib uuele ristmikule, mitte tupikusse. 9. klassi alguses tuli kooli imeilus noor inglise keele õpetaja, kellesse Urmas puberteetikuna ära armus. Aga oh häda, ingliskeelse sõna “sit” hääldus kostus noormehe suust pigem eestikeelse roppusena ja seetõttu oli selle keele õppimine ja eksami tegemine raske. Kaheksa aasta möödudes sattus mees TPI-s õppides  taas uue noore ja kena inglise keele õppejõuga kokku, kelle sedapuhku arvestuse saamiseks kohvikusse kutsus. Nüüd on see kena daam juba 53 aastat Urmase eluteed suunanud. Vot mida võõrkeelte õppimine kaasa võib tuua, elutee ristmikel sõltub saatus suuna valikust.

Teise elutõe omandas Urmas nooruses Tartu külje all Kükametsa kandis, kus kohalikke maavarasid uurida aitas. Ajutises elukohas leidsid noormehed ahju ja seina vahelt vööni ulatuva hunniku ammu kasutuselt kadunud paberraha, alates tsaariaegsetest ja nõukogude tšervoonetsitest kuni markade ja kroonideni välja.

Sealt omandas Urmas elutarkuse, et õnnelikuks ei tee mitte raha ahjutaha kogumine, vaid õigetel eesmärkidel selle ratsionaalne kulutamine.