Eesti Posti sorteerimiskeskuses.

Esimese hooga võiks arvata, et mis nende kirjakeste sortimine ikka nii väga keeruline peaks olema. Tegelikult seisis meie ees palee mõõtu maja, kus usin tegevus käis kõigil kolmel korrusel.
Tõsisem töö toimub seal öötundidel, kui päeva jooksul kogu Eesti pealt kokku veetud kirjad ja pakid peavad kõik jõudma järgmiseks päevaks õigesse kohta. Nii juhtubki, et näiteks Valgast Võrru saadetud kiri peab Tallinnas asuvast sorteerimisliinist läbi käima, enne kui ta naaberlinna pärale jõuab. Sellisel moel olevat lihtsalt odavam, kui pidada üle maa paljusid sorteerijaid.
Sorteerimisliin on päratult pikk ja võimas, liigitades välgukiirusel kõik kirjad sinna kuhu vaja. Loomulikult peab kiri olema viisipäraselt vormistatud, kuid targemad seadmed oskavad ümber käia ka vabamalt vormistatud saadetistega.
Tavakirju ei saadeta praegu enam kuigi palju, sestap lendlesid masinais põhiliselt igasugused arved. Kasvav suundumus on pakkide lähetamine, mille jaoks on keskuses toekam sorteerimisliin, kuhu võib peale panna kuni 60 kiloseid saadetisi. Põhimõtteliselt võtab keskus vastu isegi kuni 600 kiloseid lähetisi.
Raskemad ajad olid Eesti Postil siis, kui kirjade saatmise maht järsult langes. Peagi taibati, et kirjade asemel võib liigutada suuremal hulgal hoopiski pakke. Seda mitte ainult Eesti piires, vaid ka üle Baltikumi ja ka kaugemale. Selles suunas on ettevõte jõuliselt liikunudki, millele aitab mõjusalt kaasa  hoogsalt edenev internetikaubandus.
Täname Eesti Posti juhatuse liiget ja logistikadivisjoni juhti hr. Ansi Arumeelt ja tema isa, meie vanameest hr. Meelis Arumeelt, kes kahe peale selle hariva ettevõtmise meile korraldasid.

 Kirjutas Rein

Vanamehed trükikojas

Seekord võtsime ette midagi suurt, külastasime Baltikumi üht suurimat trükikoda Printalli. Energiline müügijuht hr Aivar Kabrits talutas meid läbi terve tootmistsükli, põhjalikult seletades, mis kusagil toimub. Saime teada, et igas ööpäevas lastakse masinatest läbi 100 tonni paberit. Seda teevad 200 inimest neljas vahetuses ööpäev läbi. Nii valmivad ajalehed ja vähem või rohkem läikivad ajakirjad, suurem osa neist ekspordiks. Enamiku klantsajakirjade puhul tekib küll küsimus,  kas tasub tühisust nii edeval kujul ja nii suurel määral paljundada ning sealjuures hulganisti metsa hukata. Kuid trükkalid teevad seda, mida neilt tellitakse ja mille eest makstakse. Õnneks on Printall üpris keskkonnasõbralik ettevõte, korjab hoolikalt kokku kõik tekkinud jäägid ja saadab need taaskasutusse. Varustatakse koguni lasteaedu kritseldamiseks sobiva paberiga.

Veel saime teada, et meil on jälle üle saja trükikoja nagu eelmisel Eesti ajal. Teine suurem koda on Kroonpress Tartus, ülejäänud on pisemad.

Nägime muljetavaldavat ettevõtet ja saime aimu, kuidas tekivad need trükised, mida me igal hommikul oma postkastidest leiame.

 

Kirjutas Rein

Isadepäeva järeltähistamine 12.11.13.

Möödunud aastal kutsuti meid Kristiine Gümnaaasiumisse Isadepäeva tähistamisel osalema. Kuulasime-vaatasime laste kontserti ja markeerisime tunniandmist rabamatkamiselt tuttavaks saanud  klassile. Sel aastal palusime sama kooli õpilasi meile külla. Kuuenda klassi poistekoor ning kaks lõpuklassi neidu ja üks noormees tulidki kahe õpetaja juhendamisel ja laulsid ning lugesid luuletusi. Sellest sai südantsoojendav ja mõtlemapanev klubipäev. Poisid olid mehe eest väljas, lahkudes surusid kätt ja lubasid meid jälle külastada, neidude laul nii a capella kui klaveri saatel ning täismehe-mõõtu noormehe loetud mõtisklused kinnitasid meie teadmist, et isaks saamine on ainult eelmäng vanaisaks saamisele ja et meist ülejärgmise põlvkonna käes on maailm hästi hoitud.

Kirjutas Urmas

Vanuserühm 63 kuni 85

Liigume veel! Alustasime novembrikuu 5. päeva kerge pallimisega Sõbra tänava spordihallis. Kaks võistkonda, kolm meest kolme mehe vastu, saime esimesel mängupäeval kokku.  Pall liikus küll mõnikord meist kiiremini ja lendas valesse kohta, aga paarkümmend punkti kogus kumbki tiim kolmveerand tunniga siiski. Järgmine kord juba järgmisel teisipäeval läheb kindlasti paremini, sest iga uus asi  tahab harjutamist  :-).
Päev jätkus tõsise mälumänguga, kus selgitasime välja mehed, kes lähevad 12. novembril Nõmme turniirile võistlema. Enn Kiisholts on meist parimate teadmistega, tema läheb. Lisaks Ülo ja Toivo.
Aasta kestnud koroonaturniir sai lõpuks läbi. Võitjakarikas maandus koos shampusega Ülo kätte.

Järgmisest turniirist registreerus osa võtma 17 vanameest.

Kirjutas Urmas

Harv nähtus

Et üles lugeda mehi, kes neljakümnenda eluaastani on lendur, Tupolevi kapten, aga seejärel läheb Eesti Kunstiakadeemiasse disaini õppima, lõpetanult õpetab sealsamas tudengeid ja hiljem teeb puuskulptuuri, ehitab käsitsi suure palksauna ja asub üksi elama metsaserva, naabritest koerahaukumise kaugusele, piisab vist ühest sõrmest. Selline mees oli meil külas, Rein Veskus. Passitas aumärke täisriputatud lendurikuube klubilaste selga, rääkis oma elukäigust ja andis pildialbumeid vaadata. Erakuelust ta liiga palju ei rääkinud. Küsimuse täiendamisel, et kui märksõnaks oleks sisekõne, ütles vaid, et eks seda sisekõnet seal metsaveerel ole nii verbaalset kui emotsionaalset. Selline elulugu pani paljude asjade üle mõtlema. Näiteks selle üle, et mis tähtsus on viimse hetkeni tootvat tööd rabada või et kas sul peab olema iga minut jutukaaslane käepärast või aitab sellest, kui vanuigi oled iseendaga sõbraks saanud. Või selle üle, kas saad loodusega kontakti autoga korraks seenele sõites või on asjal sügavam sisu, kui päriselt ninapidi looduses elad. Või selle üle, et kas elu on elatud väärtuslikult, kui püüad „küla“ meele järele olla või oled hoopis rahulikult see „mina ise“.

Reinule sujuvat kulgemist!

Kirjutas Urmas

Ravitseja meil klubis

 

 

Ravitsejatesse võib suhtuda mitmeti. Praeguseks ajaks on ilmunud põhjalikult dokumenteeritud katsekirjeldusi, kus kaugseire ilminguid on tõsiselt uuritud. Asja ajavad segaseks tegelased, kellel taolisi võimeid on kasinalt või pole neid üldsegi, kuid aktiivsust ülearugi.
Meie külaline hr Aavo Üts on tuntud tegija eriti sportlaste hulgas, kelle lakkamatuid vigastusi ta on aidanud korda panna. Erilised võimed olevat tal ilmnenud suhteliselt hilises eas ja nüüd on nii, et ta lihtsalt peab kogunevat väge kellegi peal ära kasutama, muidu hakkab endal paha.
Nii või teisiti, kuid meie vanameestel oli varuks hulk küsimusi. Üks meie hulgast hüppas koguni katsejäneseks, sooviga imettegevat mõju enda isiklikul nahal järele proovida. See jäi meil siiski nägemata. Nähtavasti on raviseansiks vaja siiski segamatut õhustikku.
Ravitseja jagas lahkelt nimekaarte ja lubas aidata vanameeste külge kogunenud hädadele leevendust leida.

 

Kirjutas Rein

Keila Glamoxis

 

Keilas oleme ennegi käinud sealseid ettevõtteid vaatamas. Seekord võtsime ette valgustite valmistaja Glamoxi.
Firma tegevjuhi hr Meelis Petersoni käest saime teada, et ettevõte sai praeguse kuju 1989.a, kui üsna nadis seisus tootmisüksuse võttis üle Norra firma Glamox. Praegu pannakse siin 123 inimese jõul kokku kuni 50 000 valgustit kuus. Enamasti lähevad need tööstushoonete valgustamiseks, samuti asutuste ja laevade tarbeks üle kogu maailma. Meile näidati uhkusega pilte maailma suurimatest kruiisilaevadest, millede valgustus on kõik Keilast pärit. Koguni viimsepäevahoidlaks nimetatud viljaseemnete varamu Teravmägedel on siin tehtud valgustitega varustatud. Autonoomse toitega loomulikult.
Sisseseade Glamoxis on moodne. Masinad on juba nii arukad, et neid võib kasvõi ööseks omapäi tööle jätta. Probleemi tekkides seiskab ta end ise, saates operaatorile teate, et mul on siin tõrge, tule appi.
Müügidirektor hr Valdo Ruul lasi meie käte vahelt läbi õige mitut sorti nii siin kui mujal tehtud valgusteid, rääkides siia juurde terve valgustehnika ajaloo kuni moodsate LED lampideni välja. Viimaste kohta oligi meie vanameestel kõige rohkem küsimusi. Uudne asi ikkagi.
Nägime hoogsalt toimivat ettevõtet, kelle tellimiste portfell on pungil täis ning kuhu tahetakse lähemalt ja kaugemalt tööle tulla.

 Kirjutas Rein