Et üles lugeda mehi, kes neljakümnenda eluaastani on lendur,
Tupolevi kapten, aga seejärel läheb Eesti Kunstiakadeemiasse disaini õppima,
lõpetanult õpetab sealsamas tudengeid ja hiljem teeb puuskulptuuri, ehitab
käsitsi suure palksauna ja asub üksi elama metsaserva, naabritest
koerahaukumise kaugusele, piisab vist ühest sõrmest. Selline mees oli meil
külas, Rein Veskus. Passitas aumärke täisriputatud lendurikuube klubilaste selga, rääkis oma
elukäigust ja andis pildialbumeid vaadata. Erakuelust ta liiga palju ei
rääkinud. Küsimuse täiendamisel, et kui märksõnaks oleks sisekõne, ütles vaid,
et eks seda sisekõnet seal metsaveerel ole nii verbaalset kui emotsionaalset. Selline elulugu
pani paljude asjade üle mõtlema. Näiteks selle üle, et mis tähtsus on viimse
hetkeni tootvat tööd rabada või et kas sul peab olema iga minut jutukaaslane
käepärast või aitab sellest, kui vanuigi oled iseendaga sõbraks saanud. Või
selle üle, kas saad loodusega kontakti autoga korraks seenele sõites või on
asjal sügavam sisu, kui päriselt ninapidi looduses elad. Või selle üle, et kas
elu on elatud väärtuslikult, kui püüad „küla“ meele järele olla või oled hoopis
rahulikult see „mina ise“.
Reinule sujuvat kulgemist!
Kirjutas Urmas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar