Saue valla rattaretk 2.06.12.

Rein, Saue valla elanik, andis varakult teada rattaretke toimumisest. Klubis arutasime oma ressursse (tervist ja jaksu) ja viis meest plaanis sõitma minna. Retk on ca 50 kilomeetrit pikk ja kulgeb üsna rasketel külavahe- ja metsateedel. Laupäevaks sättis ilm end külmaks ja tuuliseks, enne veel tühjendas ta vihmapilved just meie marsruudi teedele. Sõidu esimene pool oli porisel teel tugevas vastutuules ja 10-kraadises eestimaises suveilmas. Need kaks meest, kes hommikut liiga vihmaseks ja eesootavat päeva liiga tuuliseks pidasid ning osavõtust loobusid, ei teinud vale otsust. Kaheksaks jupiks hakitud teekonnal käisime Vaheru järve ääres, peatusime korraks Maidla veehoidla kaldal ja Kernu mõisa lähistel, sõime hernesuppi ja jäätist Mõnuste kiigeplatsil, imetlesime Laitse rallipargis igat masti autosid, tegime eelviimase peatuse Laitse lossipargis ja viimase Ruilas. Teekond oli raskem kui oletasime. Sadu kilomeetreid maanteerattal sõitnud Tiitki leidis, et see rattaretk on raske. Mina olen kahe aasta eest sama retke, küll teisel marsruudil läbinud ja arvasin, et pole hullu ühti. Kuid neljakümne viiendal kilomeetril selgus, et olin hommikul kiiruga valed põlveliigesed kaasa haaranud. Viis kilomeetrit enne finišit maandusin saateautos ja vaatasin kurva pilguga eemalduvatele Tiidule ja Ülole järele :-(. Sellegipoolest oli tore päev ja kui retke lõpus valla tantsumemmed labajalga liigutasid ja nooremad naised linedance`ga meie silmi rõõmustasid, siis maitsesid korraldajate küpsetatud moosipannkoogid eriti hästi.

Kirjutas Urmas

Eesti Vanatehnika Muuseum

Niisuguse muuseumi olemasolust ei teadnud meist senini keegi. Ise sattusin ta peale juhuslikult, internetis ringi kolades. Kuna muuseum asub siinsamas Nõmmel, siis pidi ta meie pooltkindalsti üle vaadatud saama.
Muuseumi juht Rene Levoll on kokku kuhjanud arvestatava koguse vanavara. Põhiliselt sõidukeid Eestis tehtud jalgratastest kuni kunagiste tähtsate ninade käes olnud esindusautodeni, lisaks vanematele meestele tuttav traktor „Fordson“. Isegi üks omatehtud moodsa joonega auto on teiste hulgas. Muuseumil on täiuslik kollektsioon aegade jooksul Eestis kasutusel olnud auto numbrimärkidest. Eksponaatide saamislood on omaette põnevad jutud.
Olgu siin edastatud üleskutse, etkui kellelgi vedeleb mõni väga vana ese mänguasjadest kuni autodeni, siis enne äraviskamist võtku igaks juhuks muuseumiga ühendust. Kontaktid leiab
internetist.

Kirjutas Rein

Vanamehed Neevalinnas

Mõte üks Peterburi reis teha hakkas idanema siis, kui vanamees Hilmo tõi korraks meie klubisse oma Peterburi tuttava pr Evi, kes meid lahkesti oma linna vaatama kutsus. Järgnes Urmase
põhjalik organiseerimistöö ja nii võisimegi romantilise nimega laeva Printsess Anastasia pardale astuda.
Esimese üllatuse tekitasid piiterlased laevaseltskonnale kohe maabumisel, mängides tervituseks Lili Marleeni. See oli esimene kuuldav-nähtav märk, et Venemaal on vahepeal tõesti üht-teist muutunud.
Vanaproua Evi ja tema kunstiasjatundjast tütar Ilona ootasid meid Iisaku katedraali trepil, nagu oli kokku lepitud. Katedraal oli mõistagi turiste pungil täis, kuid Ilona juhatas
meid tagauste kaudu sinna kuhu vaja, kaasa arvatud ringrõdule ümber kuppeltorni.
Graniiti, kulda, karda ja kunsti on siia katedraali kuhjatud röögatul hulgal.
Oli see ehitis ju Vene Impeeriumi kõige tähtsamate tseremooniate toimumise koht.
Ent tsaaririigi võimsa kirikliku ehitise kõrval huvitas meid ka üpris tagasihoidlikum kuid sealjuures oma Jaani kirik. Telefonikõne Ilonalt, ja ka selle kiriku uksed olid meie ees valla. Maja
kallal on tehtud korralik töö. Varemeist on tõusnud lihtne kuid hubane ehitis nii kogudusele kui Peterburi Eesti Seltsile.
Oma edasise kulgemise selles suures linnas jätsime juhuse hoolde. Peagi oligi meil jalus üks Neeva jõe väikesadam,laevuke ootamas järjekordset turistide portsu Peterburi ilu nautima. Jaak rääkis käigult hinna odavamaks ja nii olimegi pardal. Laevajuht keerutas osavalt kanalist kanalisse, pugedes ühtelugu arvukate sildade alt läbi, taustaks giidi jutt, mida on näha vasakul, paremal ja otse ees.
Edasi sattusime vääramatute jõudude meelevalda. Turistibuss, mis meid linna tõi ja pidi samamoodi meid ka sadamasse tagasi viima, oli kadunud. Õigupoolest polnudki tal kuhugi tulla,
sest aina paisuv suurlinlik ummik oli pilgeni täitnud kõik sõitmise ja seismise
kohad. Ent kus teised ei sõida, seal sõidavad taksod. Kohalik taksojuht
rallitas hoogsalt sõiduridade vahel, ise lakkamatult oma istmel keereldes ja
joviaalselt kohalikke kombeid lahti seletades. Näiteks, kui buss ummiku tõttu
sõiduplaanist niikuinii kinni pidada ei saa, siis ta lihtsalt ei sõida.
Kai ääres kannatlikult meid oodanud Printsess Anastasia võttis meid veel kord oma turjale, et
suunduda tagasi Soome lahele. Teel õnnestus küllaltki lähedalt silmata kunagist ülisalajast Kroonlinna. Lugematud kaikohad tühjad, ainult mõni üksik väsinud alus mahajäetuse keskel.
Asjalikult askeldav hommikune Helsingi pakkus kosutavat võrdlust tormleva Peterburiga. Aeg parajaks ja aidaa kodu poole.
Jääb tänada mõnusat ilma ja Urmase ladusat korralduslikku tööd.

Kirjutas Rein.

Vesilennukite angaaris

Olime juba varem otsustanud, et kui see suurejooneline ehitis ükskord renoveeritud ja sisustatud saab, siis me ta üle vaatame. Lasime avamissagina mööda ja nüüd rahulikumal ajal tegime oma
otsuse teoks.
Vaadata oli palju, mille juures aitas meid värskelt täiendkoolituse saanud giid Aasa Lepik. Sõidukeid vee peal ja vee all, jääl ja õhus liiklemiseks oli õige mitut sorti. Vanameeste erilise
huvi objektiks oli muidugi allveelaev „Lembit“, samuti vesilennuki elusuurune koopia. See viimane võiks olla küll vaadeldavama koha peal. Temasuguste jaoks on ju see angaar ülepea tehtudki.
Oli palju muid sõjanduslikke väljapanekuid, sh mundreid. Siin võisid edevamad vanamehed ehtida end korraks võõraste sulgedega ja siis endast uhke pildi teha lasta.
Tegime kaasa justkui veealuse reisi kollase allveelaevaga, mida juhtis ja mille juurde tarka juttu rääkis väga Peetr Volkonski moodi habemik mees.
Muuseum on uudne ja moodne. Sestap tahavad mõned asjad veel korrastamist. Sedasama korrastamist vajab ka kogu sealne kant, millega uus muuseum vanas ainulaadses majas on nüüd algust teinud.

Kirjutas Rein

Tartu vanamehed meil külas!

Kaua plaanitud Tartu Seeniormeesteklubi vastukülaskäik sai äsja teoks. Tuldi
neljateistkümne vanamehega. Omalt poolt vastasime toatäie siinsete vanameestega. Hakatuseks kiideti külalisi ja iseendid, siis jälle vastupidi. Vahetati meeneid ja häid soove. Peagi asendati tubane õhustik Keila männimetsaga Mängiti läbi mitmed sealsed ketasgolfirajad. Kaotatud energia korvamiseks suunduti TPIs käinutele hästituntud Hiiu õllekasse, millest praeguseks on saanud üpris tasemel söömaskoht. Söögi kõrvale peeti jälle kõnesid ja kiideti veelkord teineteist, kuni oli aeg minna Nikolai von Glehni poolt tehtud tegusid üle vaatama. See oli meie külaliste üks põhilisi soove vaadata selle hullult tegusa mehe jäetud jälgi.
Alustasime Glehni lossist. Lossi lahke perenaine Annika Kiisa oli lahti teinud kõikvõimalikud uksed, nõnda võisime keerulise hoone läbi kolada keldrist katuseni. Heitsime põgusa pilgu ka hakkaja aadlimehe teistele ehitistele, nagu palmimaja, krokodill ja Kalevipoja kuju.
Eriline huvi oli nii külalistel kui meil endil aga Glehni torni ehitatud tähetorni vastu. Entusiastlik taevaste asjade uurija Mario Mars näitas põhjalikult oma majapidamist vürtsitades oma esinemist asjasse puutuvate ja mitte puutuvate seikadega.
Väärika finaali kogu kohtumisele korraldasime Glehni kuju juures. Tehti ühispilti ja anti
mõista, et kohtumised peavad jätkuma. Kasvõi Eestimaa keskpaigas, kuhu meie ühisel ergutusel võiks tekkida järjekordne vanameeste klubi.

Kirjutas Rein

Proua Eha Kivi külaskäik

Teisipäeval 17.aprillil oli jälle
üks väga meeldiv ja kasulik klubiõhtu: nimelt
külastas meid Nõmme LV sotsiaalhoolekande osakonna
juhataja asetäitja
proua Eha Kivi. Saime korralikud teadasaamised sotsiaalhoolekande väga tõsisest ja raskest päevatööst, kus tuleb sageli teha tegemist
narkomaanide, joomarite, tööst eemalhoidjate, kuid muidugi põhiliselt inimestega, kes
ei ole ise suutelised siin Eesti Vabariigis toime tulema. Nende jaoks on väljatöötatud toetuste taotlemise piirmäärad, ühekordsed toetused ja toimetuleku toetused. Kuna klubilised on oma ea- ja ka majandusliku olukorra poolest potensiaalsed sotsiaalteenuste vajajad, siis oli neil hulgaliselt küsimusi sotsiaaltoetuste ja -teenuste saamise kohta Nõmme linnaosas ja vabariigis üldse, milledele nad said ka väga korralikud vastused. Teemad haarasid nii seadusandlust,
hooldekodude- ja pansionaatide olukorda, pensioneid, koduhooldust, töötute töötahtet jne.
Üldise nadi olukorra teeb positiivseks suure armastuse ja südemega oma alasse suhtuvad töötajad nagu seda on proua Evi Kivi. Nõmme Vanameeste Klubi poolt selle töö eest talle suur, suur tänu!
Uudishimulikud vanamehed said ka vaadata- katsuda sotsiaaltöötaja sõidukit –kiidetud&kirutud elektriautot.

Kirjutas Jaak

Konverents „Aktiivne vananemine ja põlvkondade vaheline solidaarsus“.

5. aprillil korraldas Jõgevamaa maavalitsus 7. korda konverentsi, mis meid, 60+ mehi, oma ettekannete teemadega rohkem või vähem puudutas. Siin pole ruumi ümber jutustada kohati sisukaid ettekandeid. Kokkuvõtlikult öeldes – juttu oli sellest, et meid, vanakesi, saab olema paljuvõitu, tööealised ei jõua meid enam ülal pidada ja õige lahendus oleks pensioniiga kaugemale lükata. Nii ongi õige ja tegelikult möödapääsmatu, pealegi töörõõm on hea rõõm. Aga enne tuleb praegustel noortel tegeleda enda elustiili selliseks muutmisega, et püsida kauem kõbusad ja elurõõmsad, muidu ei jaksa ju vanast peast töökohta ära õigustada. Samal ajal peaks targad poliitikud seadusi muutma, nii et ettevõtjatel oleks võimalik töökohti tekitada. Kuni tööviljakus kasvab, seni peaks kasvama ka tarbimine, et suureneval toodangul oleks turgu. Aga igal asjal on piirid. Küllap kaldub areng sinnapoole, et tarbime tulevikus hoopis vähem, teeme vähem tootvat tööd ja osutame rohkem teenuseid. Igatahes üsna kindel on, et meie lapselapsed riigilt pensioni ei hakka saama. Mõelgem, kuidas neid selliseks eluks ette valmistada. Või kas see üldse võimalik on.
Nojah, kui tahad jumalat naerma ajada, siis tee plaane ja mõtle tulevikule.
Konverentsil tutvustasime meie klubi kui vabakondlikku lahendust kerkivatele ealistele probleemidele. Enamik osalejaid olid vanaemad, seetõttu suhtuti vanameeste klubi delegatsiooni kenasti.
Klubi tutvustav slaidiprogramm on siin: http://www.jogeva.maavalitsus.ee/et/c/document_library/get_file?uuid=6b8dcf33-afb8-4f17-be14-bb5b95aa8c11&groupId=969542

Pikal sõidul oli aega omavahel juttu puhuda rohkem kui klubiõhtutel. Tänud Tõnule, kes meid uhkes uues Mersu-bussis sõidutas!