Lasketiir ja "Pealtnägija"

Eile oli adrenaliinipäev. Käisime seitsmekesi Tondi lasketiirus. Prõmmisime Clockist, Berettast, sileraudsest 16-kaliibrilisest ja punatäppsihikuga karabiinist kõik märklauad sõelapõhjaks. Vanamehed on ikka veel militaarsed! Ja nagu sellest veel vähe oleks toimusid ka "Pealtnägija" saate jaoks salvestused. Piret Järvis oskas meilt igasuguseid salaasju välja küsida. Loodetavasti lõikavad saatetegijad liigsed jutud, köhatused ja eeeee-tamised välja ja kas 22. või 29. veebruari õhtul kutsume ETV-s kõiki Eesti vanamehi üles klubitegevusele - väärikatel daamidel on üle maa sadasid pitsikudumis-, kokkamis- ja jalakeerutusklubisid, ega`s me neist igavamalt elada ei taha.

Mälumäng

Elu läheb edasi, aga mälumäng on mäng minevikuga. Eeldame ju, et kunagi oleme teadnud vastuseid kõigile küsimustele :-). Või siis vähemalt mitmetele küsimustele. Seekordsed küsimused olid n.ö. seinast seina - kus toimus 1931. aasta talvel Eesti selleks ajaks raskeim liiklusõnnetus ja kui kõrge on ikkagi Oleviste kirik? Kes on narmlane ja mida kuivatati Sõõru küla kuivatis ja kus lõi Kalevipoeg sortsidega lahingut? Jne. Parimad vastajad Ott ja Paul said 9 punkti. Õnnitleme! Nüüd teame, kelle käest küsida, kui ise vastuseid ei tea.

Lahkus hea klubikaaslane Rein Purje

Saatsime Reinu ära neljapäeval, 26. jaanuaril Pärnamäe krematooriumi kabelis. Mälestasime teda klubis.

Siin me oleme 27.12.2011.

80% klubi liikmetest.

Jõulud 2011a.

Ühisfoto ja jõuluõhtusöök Lepidos. 27.detsembril kogunesime klubisse, et teha endist üks pidulik gupipilt enne tõsist istumist Lepidos. Ka meie klubi lipp leidis oma koha grupipildil. Loodame piltniku oskustele teha nii kaunis noorendatud foto, et isegi tekib raskusi enda ära tundmisega.
Täiendatud varudega jätkus bussireis Hiiule. "Lepido" on kena õdus kohake. "Lauake kata end" oli tõesti tasemel- igati kolmekäiguline. Pärast Tiidu avasõna iseloomustas Urmas iga vanamehe panust klubi tegevusse. Minul kui värskel klubi liikmel oli huvitav kuulata, mida mehed, kes on ammugi ületanud pensioniea alguse, on suutnud organiseerida. Jutt,et vanadus muudab inimesd tuimaks,ei vasta küll nende meeste puhul tõele. Üks vaimukus ja anektootide rääkimine ei tahtnud otsa lõppeda. Tore oleks,et vitaalsus saadaks meid ka edaspidi. Head vana aasta lõppu ja tegusat uut aastat soovib Lembit.

P.S

Koos Jõuluõhtuga pühitsesime ka Otti sünnipäeva!!

Talvistepühade eelsed kohtumised

20. detsembril oli meil külas mees, kes teab nii maiseid kui taevaseid asju – Jaan Puusaag. Oli hea ja huvitav kuulda tema arusaamisi ja teadmisi eestlaste usuhuvist, ristikiriku probleemidest, ristiusu ajaloolisest taustast ja seostest teiste uskudega. Jaan Puusaag on, nagu ta ise ütles, elanud „kolme mehena“ – nooruses muusikamehena (ERSO ja Neeme Järvi), keskeas usumehena (s.h. Vancouver ja pagulaskogudused), küpses eas elu vaatleva mehena. Kunagi on teoloog Toomas Paul enda kohta ütelnud umbes seda, et tema ei ole mitte uskmatu Toomas vaid uskuv ja uuriv Toomas. Saime Jaan Puusaagist samasuguse käsitluse – kirikutraditsioonides on väga palju sellist, mis peaks muutuva maailmaga kohanema ja kaasas käima, kuid kipub hoopis enesesse kapselduma, aga usku, seejuures mitte tingimata ristiusku, vajab igaüks meist. Oli rõõm kuulda, et hr. Puusaag on nõus jätkama meiega elu asjade üle arutlemisi. Loodame, et hakkame lähitulevikus asjast huvitatud klubilistega kogunema kolmapäeviti, et koos Jaaniga vestelda igavikulistel ja ajalistel teemadel.

Kirjutas Urmas

Jutud Islandist

13.12. viisid kaks noort - Eva Lepik ja Tarmo Bauert vanamehed auto- ja fotomatkale imelisele Islandi saarele. Kui vähesed eestlased on seda saart väisanud just lennukiga, siis nende auto rataste alla jäi u. 5000 km teekonnal Tallinn-Island-Tallinn. Üleatlandi sõit Taanist saarele kestis 48 tundi maabumisega Islandi idarannikul, kust alustati põnevat reisi ümber saare, mis on neli korda ruutmeetritelt suurem kui Eesti, kus elab neli korda vahem inimesi kui Eestis, kus on erilisi madalaid hobuseid sama palju kui islandlasi ja naljakaid koeramoodi lambaid sama palju kui elanikke Eestis ja kus elavad ühed maailma õnnelikumad inimesd. Need elanikud võivad uhkustada maailma vanima parlamendiga, iidsete saagade, kõrge elatustaseme ja puhta ning eheda kordumatu loodusega, mida ei kohta kusagil mujal meie rikutud planeedil. Nagu kuulsime on Islandi saar ise geoloogiliselt suhteliselt noor, ta mureneb keskelt kaheks, kusjuures üks pool „kihutab” Ameerika teine Euroopa poole 2,5 cm aastas. Selle „nooruse” tunnistajateks on arvukad kuumavee allikad, geisrid, ääretud surnud vulkaanide teguvuse tunnistajad laava- ja tuhaväljad, podisevad ja mulksuvad mudaaugud, ning „magavad” tulemäed, mis armastavad tegutseda just jääliustikkude all. Pildid ja sõnad nendest uhketest värvilistest laavamägedest, järvedest neis ujuvate „jäälaevadega”, hingematvatest võimsatest koskedest, "nurgeliste”silmadega lunnidest, kärestikulistest jääliustike sulamisest tekkinud jõgedest, võimsatest jääliustikest ja paljust põnevast võtsid ka paljunäinud vanameeste seltskonna ahhetama. Ka kogesid matkajad sageli imelise rahu ja vaikuse tunde tekkimist Islandil, mida ei saa kahjuks öelda meie kauni Eestimaa kohta.
Imeline maa oma rahutu ilma, karmi, kuid väga uhke looduse ja tema omapäraste asukatega
muutus meile vanameestele palju lähedasemaks. Olime väga tanulikud ülaltoodud
noortele Islandit tutvustava väga sisuka pildi ja jutu eest.

Kirjutas Jaak

Pildid pildistatud demo ekraanilt