Eluseiklused

 

Mart osales Mõõduriistade Katsetehases töötades koos naisega jõhvikakorjamise võistlusel. Kell seitse hommikul sõideti nelja suure bussiga Iisaku kanti jõhvikarabasse. Nelja paiku pärastlõunal tuldi kokkulepitult täis korvidega  taluhoovi pargitud busside juurde tagasi. Üks bussijuht aga jäi kadunuks. Ei tulnud ka rabaserval kooris nimehüüdmise peale välja. Teadupoolest oli mõnigi  marjuline varasematel aastatel laukasse kukkunud. Kolm bussi sõitsid tagasi Tallinna. Naabertalu peremees viis ühe juhita bussi reisija oma autoga Iisakusse, sealsest postkontorist helistati bussipargi dispetšerile, kes lubas hommikul saata lisabussi kahe juhiga. Pool septembriööd külmetati bussiistmetel, siis pääseti popsitalu meenutavasse madala laega elamusse. Magati igal vabal põranda ruutmeetril. Hommikul sõideti saabunud uue bussijuhiga Kohtla-Järve miilitsa jaoskonda vana juhi kadumisest teatama. Kõigi suureks üllatuseks istus kadunud mees jaoskonnas juba ees. Oli teine rabas ära eksinud, siis akna kaudu maa parandajate soojakusse pääsenud ja varahommikul linna toimetatud. Vandus jumala nimel, et enam kunagi marjule ei lähe.

Jaak käis 1959. aastal Tartu Tammsaare-nimelise (praegu jälle Treffneri) keskkooli 10. klassis koos koolikaaslastega Pangodi lähedal kolhoosis kartuleid võtmas. Leidsid ühe sümpaatse tüdrukuga pööningul kolades Lenini kipsbüsti. Jaak hakanud kõvasti tolmunud kuju noaga puhastama ja viinud selle siis alla tuppa. Sotstöökangelasest kolhoosiesimees helistanud sellise ebaväärika teo pärast järgmisel päeval kooli. Seal tekkinud mõte, et noored peaksid minema kunstniku juurde vabandama. Viimane öelnud: “Tühja kah!” ja kutsunud oma ateljeesse, kus Suure Juhi büstid riiulil pikas reas. “Valige välja! Raha pole vaja!” Saanudki  esimees niimoodi uue mustusetriipudeta Lenini kuju, Jaak aga alandatud käitumishinde.

Reinu ungarlastest tuttavad tulnud Karpaatidest Eestisse ehitusmaterjale ostma. Kogu laadung toimetatud Reinu abiga Kopli kaubajaama rongile laadimiseks. Sõbrad läinud linna, Rein jäänud pealelaadimist jälgima. Seisnud pikalt ühe koha peal, siis aga astunud mingi sisetunde ajel viis sammu kõrvale. Kohe varsti sõitnud mööda veoauto, mille kastist kukkunud kurvi peal välja suur raske tööpink. Täpselt kohta, kus Rein mõni minut varem seisis. Reinu sõnul on tal elus ikka hästi läinud, kui on oma sisetunnet usaldanud. Ülejäänud kolm juhtumit jäid seekord ajapuudusel rääkimata.

Tähelepanekuid ja meenutusi emakeelepäeval

 

Johannes tsiteeris alustuseks Tiina Laanemit: “Eesti keel on muutumas salakeeleks”. Tiit tutvustas meie vanima, 97-aastase keelemehe Uno Liivaku artiklit “Tõlkimise raudreeglitest”, mis  tõestab inglise keele domineerimist emakeele üle. Kui juba Tartu Ülikooli keeleteaduse doktorant arvab, et sõna “liiderdaja” tähendab “liidriks olemist” ja “osavõtlik” “osalemist”, siis on eesti keel tõesti varsti vaid “haldjate keel” (Urmase toodud väljend). Anti meenutas, et kohtas oma nooruses 1960aastate keskel Vao sovhoosis “kosmonaute”, kelleks toona kutsuti Tallinnast 101. kilomeetrile väljasaadetuid. Sealt sai alguse Anti saatus olla äkksurmade “põhjustaja”. Nimelt tilgutasid Vao poisid teise korruse räästast maja ees pingil istunud vanamehele vett kaela, kes ilmselt arvates, et tegu on hoopis “pähe pissimisega”, kohe püsti kargas, 10 sekundit rusikat viibutas ja siis surnuna maha langes. Teine juhtum leidis aset 1992.a. Vasalemma kandis, kus Anti aitas vasttaastatud Kaitseliidu Kloostri malevkonda relvadega varustada. Mehed otsustasid takistada venelastel Ämarist metalli välja smugeldada ja blokeerisid sealse kohaliku maantee. Kuna relvakoolitust polnud läbitud, jäeti üks Anti muretsetud pumppüssidest kuuliga rauas nurka seisma. Kuidagi juhtus nii, et paar kohalikku joodikut tulid seda näppima ning üks neist hukkus kuulist pähe. Anti kolmas surmalähedane seik oli pisut õnnelikuma lõpuga. Sõber Haims oli leidnud roostes püstoli, millel “kelk” ei liikunud. Keegi ei osanud arvata, et Haims relva korda teha suutis. Istutud siis ühel päeval kolmekesi autosse, Haims juhi kõrvale, tema poeg rooli ja Anti tagaistmele. Hakanud siis Anti püstoliga igatsorti liigutusi tegema, teadmata, et sellest kohe ka pauk tulla võib. Õnneks läks! Ka Anti enda elu on “paelaga kaelas olnud”. Õnne puudumisel oleks ta võinud Hiina piiri ääres Vene sõjaväes teenides raudtee ešeloni all ronides elekrikaablilt surmava löögi saada või siis 10 sekundit varem sauna jõudes keriseplahvatuses surma saada. Selline õnneseen see meie Anti kord juba on!

Sissepõige filmimaailma

 

Külas käis tuntud stsenarist ja režissöör Andres Maimik, kes on Kuukulgur Film üks omanikest. Saime lähemalt teada, kuidas filmid sünnivad. Režissöör peab olema nagu arhitekt, et näha juba esimesest filmitud kaadrist peale, kuidas maja ehk valmis film kinosaalis vaatajale paistab. Hea film peab tekitama vaatajas dia loogi filmikangelastega, toetama või ümber lükkama saalisistuja arusaamu. Hea terviku nimel tuleb režissööril tihti loobuma ka kõige raskemini sündinud ja  väga armsast stseenist või kaadrist. Eestis läks filmitegemine digitaalseks 2011/ 2012 aastal. Nõukaajal võeti pilt tselluloidfilmile ja heli magnetlindile. Eesti filmid olid toona ekraanil hämaravõitu, kuna Tallinnfilm sai need filmirullid, mis Nõukogudemaa suurtest filmistuudiotest üle jäi. Kinori nime kandnud filmi kaamera kaalus toona 100 kg ja seda tuli liigutada mitme mehega. Filmida sai järjest 3-5 minutit, siis tuli filmikassett uuesti laadida. Filmiklappi lüüakse aga tänapäevani, et hilisemat filmimontaaži lihtsustada. Nüüd ei pea digifilmis kõik näidatav naturaalselt olemas olla: saab ette osta kas karu, kosmoselaeva  või lennuki mudeli ja siis seal sees näitlejaid omatahtsi liikuma panna ehk teisisõnu animatsiooni teha. Lõpetuseks näitas Maimik oma lühimängufilmi Hõbepulm, mille tegi 2013 aastal kahasse oma toonase abikaasa Katriniga.