Seejärel vinnasime endid 215 astet taeva poole, Pika Hermanni tippu. Ilm oli õnneks enam-vähem mõistlik, sai vaadata igasse ilmakaarde ja jälgida tuttavaid paiku siinsest vaatenurgast. Kontrastiks viis giid hr. Rainer Vakra meid nüüd hoopiski keldrisse. Seal on riigikogulastel jõusaal ja saun. Viimane oli hetkel täiesti auru all, kuigi ühtki kogulast me kusagil ei kohanud. Pidi vaba nädal olema. Siin kordas meie giid veel kord kutset tulla mõnel laupäeval siia sauna. Läks ägedaks poleemikaks, keda kogulastest saunanaiseks paluda.
Nüüd tegime sööstu läbi linna, et järgmisena Vabadusvõitluse muuseum Lagedil, Pirita jõe ääres, ette võtta. Muuseumi asutaja ja omanik hr.Johannes Tõrs ronis parajasti välja puhastamist vajavast kaevust, vahetas tunked ülikonna vastu ja asus tohututest eksponaatide kuhilatest lugusid pajatama. Suuremad sõjariistad on õues, väiksemad tubades ja keldris. Lisaks lademete kaupa mundreid, raamatuid, pilte ja plakateid.
Kogud on sedavõrra täiuslikud, et muuseum võib peaaegu igasuguse sõjafilmi jaoks ehtsaid relvi laenutada. Seda on ka korduvalt tehtud. Parajasti oli filmis esinemiseks viimast lihvi saamas kuulus tank T-34. Tegi hirmsat häält, ajas musta suitsu välja ja roomas ähvaldavalt roomikuid lõgistades mööda pargi teed.
Pikk ja põhjalik ringkäik lõppes keldribaaris. Seal selgitas Johannes Tõrs veel kord oma elu sihte, kus talle on kusagilt kõrgemalt poolt antus käsk selline muuseum teha. Lubas elada 100-aastaseks ja teha muuseum tublisti suuremaks kui ta praegu on. Soovisime talle selleks tervist ja jõudu, meeletut pealehakkamist on tal niigi.
Sööstsime tagasi klubisse, et teha üks pidu, sest Nõmme Vanameeste Klubi sai täpselt 4 aastaseks!
Kirjutas Rein
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar