MEHED KOOS, ELU HOOS!

16 august 2013

Nõmme vanamehed Pakri saartel


6.augustil käisid rahutud Nõmme vanamehed Pakri saartel. Johannese kutsele järgnes mehi ühe väikebussi ja paari sõiduauto jagu mehi. Pakri väikesadama värav oli küll tabalukuga kinni, aga eelmise ajastu kombe kohaselt sai väravast lihtsalt mööda minna. Nagu mitteametlikest allikatest kuulsime, sai erastamise-ärastamise ajal sadama omanikuks keegi tšetšeeni päritolu mägedepoeg.
Paadi ootamise ajal tehtud ettepanek, hakata jalgsi mööda merepõhja minema, küll paat meile järele jõuab, ei leidnud enamuse toetamist. Küll hukkunud sõdurpoiste mälestusmärk sealsamas rannas tegi mõtlikuks. Saartest tutvusime põhiliselt parempoolse Suur -Pakriga.Täpsuse huvides tuleb küll ära mainida, et ta on natuke väisem, kui Väike-Pakri. Ilusa ja vahelduva loodusega mõlemad. Inimeste majandustegevusest oli üllatavalt palju märke. Korras hooneid ja lagunenuid, kunagi oli saartel kokku viis küla: kaks Suurküla ja kaks Väikeküla, lisaks veel Rannaküla. Ja kaks kabelit. Nüüdseks kõik suuremal või vähemal määral kadunud. Kuid suvisel ajal on saartel ootamatult palju liikumist. Majanduse mootoriks paistab olema veisekasvatus. Kusjuures olevat arukas pidada pulle ühel ja emasid lapsukestega teisel saarel. Hoolsa söömisega hoiavad nad aga roostikud kontrolli all ja toovad omanikele Euroopast toetusraha. Natuke aimu saime ka sellest, kuidas neid elukaid mandrilt saarele toimetada, ja muudki elust selles omaette maailmas. Et talvel elab seal praegu neli inimest, enne sõda umbes sada korda rohkem.
Pärast punavägede lahkumist tuli Pakrile esimesena elama legendaarne mees Mati, rannarootslaste järeltulija. Esimesed viis aastat elas ta telgis, siis sai parema telgi rootslastelt, nüüd on elamistingimused korralikud. Aga toidukraami peavad talle ikka teised mandrilt kätte tooma. Ja kui turistid oma lollide küsimustega tüütuks muutuvad, põgeneb üksindust armastav habemik metsa. Meiega vestles ta küll mõnusalt. Oli küll hiljuti õnnetult jala väja väänanud.
Infot Pakrist kui punalennuväe polügoonist kuulsime mitmest suust. Et praegu kujutavad suurimat ohtu maismaal mitte lõhkemata lennukipommid, vaid vana rauakolu, mis ratastraktoreid kasutada ei lase. Näidati ka torni, kust soldatike pidi pommitamise täpsust jälgima. Kui neljas ajateenja oli surma saanud, lõpetati see eksperiment.
Veelgi suuremaks eksperimendiks tuleb keisrinna Katariina ajal alustatud tööd rajada Pakri poolsaare ja Suur-Pakri saare vahele muul. Kahe ja poole kilomeetri pikkusest hiigelehitisest said kümned tuhanded sunnitöölised valmis pool kilomeetrit, kui Peeter I ajal absurdne ettevõtmine lõpetati.
Meie meeleoluka ringsõidu kavasse kuulus ka tubli lõunasöök, mille traktorikastis rappudes olime ausalt ära teeninud.
Lõpuks tahaks tänada ka meie saatjaid Urmast ja Maarjat. See julge ja osav tüdruk peab talvel Padisel kooliplika ametit. Meile aga oli kaldamadrus, kes osavalt paadi ninasse jooksis, et köis rannas vastu vötta. Aga ta jagas ka arukaid kommentaare ja hoidis sabast kinni kahel pisikesel pätakal, kes üle paadi ääre kõlkusid.
Ei ole vist tarvis lisada, et mehed jäid sõiduga väga rahule.

kirjutas
Martin 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar