Vanameeste kokkutulek Viljandis

 

Viljandi Vanaisade klubi eestvõttel leidis aset viie vanameeste klubi kokkutulemine. Tuldi kokku  Tartust, Haaslavalt, Lillekülast ja Nõmmelt, kokku kuuekümne inimese ringis. Natuke oli  kohalikke vanaemasid ka. Nagu pidulikes kõnedes mainiti, ei olevat Viljandi Maakonna Pensionäride Ühenduse maja saal nii palju mehi ühekorraga näinud, sest nende kahekümne viies allüksuses üle terve maakonna on põhiliselt naiste vägi. Ju siis on mehed kusagil mujal, kus on huvitavam.
Pillilood kuulatud, tantsud vaadatud ja toostid tehtud ning Viljandi vanaemad meie Tõnu poolt lauluga ära tervitatud, mindi õue proovima, kelle käsi vähem väriseb. Siin panid meie mehed noole loopimise võistluse kinni. Auhindade jagamine lükati piduliku lõunasöögi peale, sest ootamas oli maavanema vastuvõtt.
Sündmuse tähtsuse rõhutamiseks oli maavanem kaela riputanud oma kahekilose puhtast hõbedast ametiketi. Kiitis loomulikult oma maad ja rahvast, ei jätnud mainimata sedagi, et isegi president on mulk. Märkis uhkusega, et just siin mõeldi välja Vilandi Folk ja aeti see tasapisi hästi suureks. Just siin toimub kaheksakümne viie aastase traditsiooniga ümber Viljandi järve jooks. Just siin valmistati maailma suurim tikk (6 m), mille põlema tõmbamiseks tuli treileri abi kasutada.  Kahjuks jäi see hiigeltikk neil viimaseks, nüüd tehakse tikuvabrikus vaid teeküünlaid.
Maavanema juurest lahkumisel haakis meid enesele sappa kohalik giid. Teekond läbi lossimägede ja vanalinna suundus esindusrestorani EVE, kus läks veel kord kõnede pidamiseks ja kinkide  ning  auhindade jagamiseks. Meie mees Johannes lahkus siit kuldse kujuga, medaleid, diplomeid ja sooje käepigistusi jätkus teistelegi. Ühislaulmisega pandi meeleolukale üritusele punkt.
Kokkutulek oli suurejooneline. Viljandi inimeste kõrval, tundus, oli ürituse õnnestumisel oma osa ka Tartu klubil. Tekkis paratamatult küsimus, et kui tuleb meie kord midagi taolist korraldada, siis...?
Järgmisel päeval võtsime suuna veelgi rohkem lõuna poole Karksi-Nuiasse, kus kauni looduse keskel laiub kunagise Eesti Põllumajandustehnika hoonestu. Selle Vene aegse pärandi tuumikust on energiline arendusdirektor Arne Tae vorminud korraliku firma Nuia PMT AS, kes teeb ainsana Eestis hüdrosilindreid. See on vajalik kaup paljudele masinaehitajatele nii siin kui kaugemal. Töö on täpne ja loominguline, sest igale tellijale tuleb konstrueerida just temale sobiv toode. Firmal läheb ilmselt hästi, sest veel sel aastal võetakse ette laienemine. Probleemiks on vähegi asisema tööjõu vähesus, kuna haridussüsteem väljutab tegelasi, kes ettevõtja poolt vaadatuna on lihtsalt mööda haritud.
Teel Elvasse keerasime teelt kõrvale Taagepera lossi vaatama. Kuuldavasti on see väga populaarne  pulmapidude korraldamise koht. Loss on tõesti kaunis, kuid vanameestel pulmapidusi ette näha ei olnud ja peale lossiga tutvumist jätkus meie reis.
Järgnevalt tüüris bussijuht Paul meid Elva mändide alla. Siin harjutasime natuke ketasgolfi, sest mine tea, millal seda oskust võib vaja minna.
Sellega ei olnud meie tuur veel lõppenud, kuna ees ootas veel Lõhavere linnamägi. Suure-Jaani linna vahelt leidsime lahke näitsiku, kes meid padrikusse peitunud linnamäe juurde eskortis. Siin, linnamäe lähedal mõhnastikul avati 1969. aastal omanäoline kristallide kogumikku  meenutav monument (tehtud kohalikust graniidist) Sakalamaa kaitsjatele (autor arhitekt Ülo Stöör).

Sellega oli kahepäevane ringsõit mööda kevadiselt tärkavat Eestimaad läbi. Jääb veel vaid tänada viljandlasi suurepärase vastuvõtu eest, meie mehi Tiitu, Johannest ja Jaaku korraldusliku töö eest ning Pauli juhtival kohal bussi rooli taga.

kirjutas Rein