Haiba lastekodulapsed on lahedad
Nagu plaanitud, sõitsid 3.10.10. Paul, Rein K., Rein P. ja Urmas Viikingite külla, kuhu juba enne meid olid jõudnud Haiba lastekodu lapsed koos kasvataja Maiega. Lapsed tervitasid meid rõõmsa kilkamisega, sest neile oli juba selgeks saanud, et tuleb tore päev. Tuligi! Kõigepealt tutvusime omavahel ja siis suhtlesime lõbustuskoha sõbraliku personaliga, seal hulgas sai kohe tähtsaks meheks valges vanaaegses riietuses Tiigiisand (kelle „kontoris“ oli kassipoeg!). Temalt saime vibud-nooled ja lähem pool tundi õpiti vibulaskmist. Üllatavalt kiiresti sai asja selgeks nii 8-aastane tüdruk kui 12-aastane poiss ja nooled muudkui lendasid. Aga samas linnuses kus vibutiir, oli muudki huvitavat – hiiglasliku kivirahnu mulaaž, mida oli väga uhke veeretada ja tõsta, linnusetara trepid, millel turnida ja joosta, karussell, millel pea ringi käima kimada... Tund kulunud, matkasime Saula Siniallikatele. Teel leidsid laste väikesed käed peagi sõbralikud suured peod ja nii kõndisime ohutult ka piki Tallinn-Tartu maantee serva, kuni pääsesime sügisesele metsarajale. Seal polnud vaja poisse jooksmast tagasi hoida – need lapsed saavad suhteliselt harva vabalt metsa minna, et sealseid põnevusi avastada. Tüdrukud, vaoshoitumad ja nooremad kui poisid, lasid kõndides laulud käima. Siniallikate ilu pani lapsed ohhetama ja ahhetama. Prooviti vee külmust ja maitset, Rein Koppelilt saadi teada siinseid legende ja lõpuks ravisid kõik lapsed Reinult saadud „hõberahade“ allikasse viskamisega oma ränki haigusi, kes peavalu, kes jalavalu, kes peopesasse äkki ilmunud rakke. Tagasitee polnud vähem huvitav, sest olime omavahel juba tuttavamaks saanud ja lapsed rääkisid meile oma tähtsaid asju, kes kooli ja õppimise teemadel, kes omavahelistest kätshidest ja sõprustest. Sõime Viikingite küla kokkade tehtud maitsvat lõunat, lapsed käisid veelkord karussellil ja kiigedel lõbutsemas, siis oli aeg hüvasti jätta. Bussi ukse vahelt kostus veel ühe tüdruku hüüd „Paul, sa oled laheeeee!“.
Tundub, et meid oli lastele vaja. Samas vähemalt nii põgusa kohtumise järel ei ole karta, et lahkumised ja ootamajäämised liiga valusaks kujuneks. Kui meie hulgas on mehi, keda jätkub sõpradeks peale oma laste ja lastelaste ka neile, kel mingil põhjusel tuleb oma lapsepõlv veeta ilma ema-isata, vanaema-vanaisata, siis arvatavasti kohtume nendega umbes kuu pärast Haibas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar