Juh-hei! Meil vanameestel ikka veab nagu vanal seal. Ära seda võta tõsiselt, sest sead tuuakse kõiki traditsioone järgides ohvriks suuremat sorti söömarallile, mis läheb kohe-kohe lahti.
Vedas aga selle poolest et saime sellest Jõulude kodusest ettevalmistusrallist üheks õhtuks vabaks!
Loomulikult, oli ju järjekordne teisipäev, 22. detsember, kell on 16, aga see tähendab klubi õhtut. Meie värskelt valitud MTÜ juhatus oli tellinud lauale jõulutoidud. Hetk oli pidulik! Seoses õhtusöögiga, või oli see pühade lähedus, mis tekitas minus piduliku pühade tunde ja julgen arvata et enamus tundis samamoodi. See pühade tunne käib meiega kaasas, sest oleme ju piisavalt kaua ilmas elanud ja pühi pidanud.
Igaüks mäletab lapsepõlve jõuluõhtuid omamoodi ja kindlasti on nendes mälestustes midagi ühist. Olgu need toidulõhnad, reejalaste all krudisev ja kriuksuv lumi kirikuteel või värelev küünlaleek värskelt raiutud kuusepuul.
Oma sissejuhatavas sõnavõtus väljendas Urmas rahulolu meie pühadeeelse kokkusaamise puhul ja lisaks headele soovidele palus teha rohkem mõttetööd meie ühistegevuse osas. Pidulik õhtusöök võis alata. Ootasime teatud uudishimu ja põnevusega päevakorras olevat Heino ettekannet. Auväärt eas Heino pidi pajatama oma kirjust ja keerulisest eluteest aga viimasel hetkel tõmbas ta nagu hädapidurit ja saanud aru õhtu tähendusest jäi see ära. Sellega olid Jõulud saabunud Rahumäe jaama lähistele.
Juh-hei!
Kirjutas Johannes Kuura
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar