.
29 detsember 2012
15 detsember 2012
Külas oli astronoom Tõnu Viik.
Paremat
teadlast ,kui Tõnu Viik (muuseas, kelle
sünnipäev on 12.12) rääkimast vanameestele kohe „saabuvast“ maailmalõpust , ei
oleks Eestimaalt naljalt leida. Kuigi jututeemaks oli elu võimalikkusest meie päikesesüsteemi
naaberplaneetidel, saime kindla vastuse ,
et maailma lõppu ei ole lähemal ajal küll oodata.Sammuti ei ole saladuslik suur
taevakivi Nibiru ja planeetide rivistus veel
meid kollitamas.Kena,et võime koos edasi siblida siin maamunal . Tõnu Viik
andis vanameestele teadmisi planeetidel valitsevast “kliimast“ , nende masside
tihedusest, vee oleku võimalustest, nende
atmosfääride koostisest ja olemasolust - mis kõik kokku annaksid eeldusi eluks
meie päikesesüsteemis. Lahti sai seletatud , mida annab nn.albeedo-peegelduva ja
langeva valguse suhe-planeetide pinna iseloomustamuseks, Marsi kanalid ja
„polaarmütsid“, Saturni rõngad, Venuse süsihappegaasi ja lämmastikurikas
atmosfär, Jupiteri pinna madalast temperatuurist tingitud kondenseerunud ammoniaagi tilgakesed, tema
väga huvitavatest kaaslastest(Io,Europa,Ganymedes ja Callisto), Merkuur, mis on
Päikese poole põõratud alati ühe küljega , millel on talumatu kuumus ja teisel
küljel kohutav igiöö.Ka Päike ja Kuu said
oma sisuka osa.
Väga
huvitava kohtumise lõpetas aeg.Meie külalist ootas bussisõit läbi lumise Eestimaa ja kodu
Tõravere.
Siinkohal
veelkordne kummardus ja suured tänud astronoom Tõnu Viigile väga huvitava
ettekande eest ja sõitmaks spetsiaalselt
Tõraverest Nõmme Vanameeste Klubisse teadmiste jägamiseks elu võimalustest Päikesessüsteemis
ja tsivilatsiooni kestvusest Maal. Saime
ka küllakutse külastada Tõravere obsevatooriumi, et oma silmaga uurida
täiendavalt taevalaotust ja planeete..29 november 2012
Normas
Vanameeste uudishimu on lõputu.
Seepärast võtsime otsemaid vastu Endli pakkumise, et ta võib meid oma kunagisse
tööpaika sisse rääkida. Mõeldud, tehtud. Me kõik täname Endlit selle eest.
Juba sügaval vene ajal alustas Norma arvukate muude asjade kõrval ohutusrihmade tootmist. Tookord olid need lihtsad rihmad, mis hoidsid sind põhiliselt selle eest, et sa õnnetuse korral auto aknast või uksest välja ei lendaks. Praegused rihmad on arendatud tunduvalt keerulisemaks, eriti need, mis suunduvad lääne turule. Avarii korral tõmbub rihm iseenese tarkusest esiteks pingule, et seejärel kasvava surve toimel veidi järele anda. Nii saab inimene märksa vähem viga kui nn lolli rihma puhul.
Nägime ööd ja päevad läbi töötavat vabrikut, sest tellimusi on praegu rohkem kui teha jõutakse. Võtaks inimesi juurde, aga polevat võtta, igaüht ka ei taha.
Töö käis hoogsalt. Saksamaalt toodud kogukad masinad sülitasid lademete kaupa välja mitmesuguse kujuga metallist kobakaid, millest meile ära tuntavad olid ainult ohutusrihmade detailid. Ülejäänud jubinad, mille osakaal järjekindlalt kasvab, lähevad samuti autotööstusele mitmesse ilmakaarde.
Panime tähele üht omapära. Suurte tarkade masinate juures askeldasid toimekalt mehed, vahel lihtsalt jälgisid, kuis värk toimib. Ohurihmade koostamisel vehklesid hullumeelses tempos aga naised. Meie usinal soovolinikul oleks siin arvatavasti midagi öelda.
Omaette põnev oli katsetuste labor. Seal tõmmatakse ohutusrihmu aeg-ajalt puruks, et vaadata, kas nad on ikka nii tugevad kui peab. Jälgimise all on kogu tootmine, sest kvaliteediga naljatada ei saa. Labori põnevaim stend on muidugi rööbastee, mille peal 50 km tunnikiirusega liikuva inimese moodi nukuga imiteeritakse ränka avariid.
Nägime hoolikat ja täpset tööd. Samas kipub Norma enamusosanik Autoliv arendustöö siiski enesele jätma, loovutades siia pelgalt tükkide tegemise ja ohutusrihmade kokkupaneku. Sellegi poolest loob Norma ööpäevläbi väärtust juurde, millest meile kõigile otsesemalt või kaudsemalt üht-teist pudeneb.
Kirjutas Rein
Juba sügaval vene ajal alustas Norma arvukate muude asjade kõrval ohutusrihmade tootmist. Tookord olid need lihtsad rihmad, mis hoidsid sind põhiliselt selle eest, et sa õnnetuse korral auto aknast või uksest välja ei lendaks. Praegused rihmad on arendatud tunduvalt keerulisemaks, eriti need, mis suunduvad lääne turule. Avarii korral tõmbub rihm iseenese tarkusest esiteks pingule, et seejärel kasvava surve toimel veidi järele anda. Nii saab inimene märksa vähem viga kui nn lolli rihma puhul.
Nägime ööd ja päevad läbi töötavat vabrikut, sest tellimusi on praegu rohkem kui teha jõutakse. Võtaks inimesi juurde, aga polevat võtta, igaüht ka ei taha.
Töö käis hoogsalt. Saksamaalt toodud kogukad masinad sülitasid lademete kaupa välja mitmesuguse kujuga metallist kobakaid, millest meile ära tuntavad olid ainult ohutusrihmade detailid. Ülejäänud jubinad, mille osakaal järjekindlalt kasvab, lähevad samuti autotööstusele mitmesse ilmakaarde.
Panime tähele üht omapära. Suurte tarkade masinate juures askeldasid toimekalt mehed, vahel lihtsalt jälgisid, kuis värk toimib. Ohurihmade koostamisel vehklesid hullumeelses tempos aga naised. Meie usinal soovolinikul oleks siin arvatavasti midagi öelda.
Omaette põnev oli katsetuste labor. Seal tõmmatakse ohutusrihmu aeg-ajalt puruks, et vaadata, kas nad on ikka nii tugevad kui peab. Jälgimise all on kogu tootmine, sest kvaliteediga naljatada ei saa. Labori põnevaim stend on muidugi rööbastee, mille peal 50 km tunnikiirusega liikuva inimese moodi nukuga imiteeritakse ränka avariid.
Nägime hoolikat ja täpset tööd. Samas kipub Norma enamusosanik Autoliv arendustöö siiski enesele jätma, loovutades siia pelgalt tükkide tegemise ja ohutusrihmade kokkupaneku. Sellegi poolest loob Norma ööpäevläbi väärtust juurde, millest meile kõigile otsesemalt või kaudsemalt üht-teist pudeneb.
Kirjutas Rein
27 november 2012
Kolleegide sünnipäeval
22. novembril sai teoks
ammuplaanitud sõit Tartusse tähistamaks sealse Seeniormeesteklubi 11.
sünnipäeva. Ilm, mis meie klubi ettevõtmisi alati on soosinud, sundis seekord
meid uduvihma käest Sebe liinibussi peitu minema, et kaks ja pool tundi Eesti
lõunapealinna poole veereda. Unised olime veidi varajase ärkamise järel niigi,
somp uinutas täiesti. Aga buss oli küll viimase peal ajakohane – kohtvalgustid
ja soojapuhurid nagu lennukis, neti-, TV, raadio- ja teekaardiekraan iga istme
seljatoes, viisakas bussijuht roolis ja sõit väga sujuv. Kui lõpuks lähenesime
Tartu Kodukotuse majale, rääkisid teadjamad, mis maja see veel hiljuti oli
olnud. Oli Tallinna Seevaldi Tartu variant olnud. Kõhe hakkas. Kui siis majja
sisenedes tulid meile rõõmsate nägudega, aga üleni valgetes
pluusides-seelikutes naised vastu, jõnksatas mõttest läbi kahtlustus, et kuhu
meid on meelitatud. Kas Tartu vennasklubi härrad teevad meie kulul paha nalja
või on midagi hullemat lahti. Kas tagasi ikka lastakse minna?:-). Tegelikult
olid valged tervitajad seeniormeeste head abilised, kes esitasid tähtsate
peokõnede ja õnnitluste järel ääretult vahavaid laulumänge (juhendajaks hiljuti
Sondast Tartusse kolinud aktiivne kultuuriperenaine), lugesid hingeminevaid
luuletusi ja korraldasid võimukalt daamide valikul jalakeerutuse. Kodukotuse
line-tantsutrupp esitas paar tükikest ameerikat s.t. linedance´u. Vaatasime
huviga meeste ajaviitetubasid – täismõõdus piljard, kvaliteetne koroonalaud,
kaardimängutuba, kõik ruumid puhtad ja soojad jne. Tartu hoolitseb oma eakate
eest väga hästi. Ja mehed on erksad, aktiivsed ja lõbusad.
Pärast ühislaulmist ja klaasikest
shampanjat jätsime võõrustajatega hüvasti. Kostus tõsine kavatsus kohtuda suvel
taas, vast meie Lõuna-Eesti ekskursiooni käigus. Täname tartlasi eesotsas Kalev
Jahnsoniga kutse eest nende sünnipäevale.
Sõitsime seejärel linnabussiga
Ahhaasse. Tänuga mõtlesime selle maja loojale pr. Tiiu Sillale, kes jõudis nii
olulise asutuse nii kõrgel tasemel käivitada. Uurisime ja näppisime kõiki
eksponaate, tundes, et oleme seega tähtsad osalised elukestvas õppes. Olime
selles majas ühed 1,7 miljonist senisest külastajast ja nüüd koduteele asudes loodetavasti
ajakohasema maailmamõistmisega. Buss leidis sügispimeduses Tallinna üles, kodud
olid ka kõigil oma koha peal.
Mäetagused meil külas
Eesotsas vallavanem Aivar Surva
ja tema abikaasa Ene Raudariga, lisaks Mäetaguse valla aukodanik 2012, Sompa
kaevanduse viimane direktor Jaan Surva.
Loomulikult tundsime huvi, kuidas
üks rammusatest resursimaksudest toituv vald toimib. Selgus, et väga mõnusalt.
Kuigi rahahädas riik on vallale kukkuvat osa jupikaupa vähendanud, on kasvavad
kaevandamismahud rahavoo enam-vähem samasugusena hoidnud. Kummastav kuulda, et
on probleem, kuidas raha kulutamisega hakkama saada. Samas antakse enesele aru,
et ega see pidu saa igavesti kesta. Sestap mõeldakse hoolega, kuhu mõistlikult
raha paigutada. Näiteks ehitati süsteem majade kütmiseks kaevandusveest välja
õngitsetud soojusega.
Põlevkivi peal elamisel on hüvede
kõrval ka omad hädad. Maa on jalge alt ära uuristatud. Kaevud jäid kuivaks ja
nüüd sirutuvad iga majapidamise juurde pikad torud, kus vesi pole muidugi enam
selline värske nagu ta omas kaevus oli. Põllud võivad ootamatult künklikuks
muutuda ja ega majadki end väga kindlalt tunne. Nii et pole head ilma halvata
ja vastupidi. Ilmselt on head esialgu
siiski rohkem, sest rahvast sünnib juurde ja rahvast rändab juurde,
sarnanedes selle poolest justkui mõne Tallinna lähivallaga.
Kui jutujärg taas vanahärra Surva
kätte jõudis, koukis ta kotist lagedale paksu raamatu. Raamatu sisule toeks
ulatas pr. Ene raamatu kõrvale toeka kamaka põlevkivi. Sellest põlevast kivist
võib arvata nii ja teisiti, kuid ta on meid tublisti aidanud nii eelmises kui
praeguses Eestis. Aitab vast veelgi, kui ükskord selgeks saadakse, kas see
paljukirutud inimtekkeline CO2 on ikka kõigi
ilmahädade põhjustaja.
Ene Raudarit on meil põhjust
tänada mitmekordselt. Peale kohtumist Juula küla päevadel Jõgevamaal kutsus ta
meid külla oma Illuka valda, kus ta on kultuurijuht. Nüüd korraldas ta meile
naabervalla, Mäetaguse, kahe kõige väärikama inimese külaskäigu.
Oli huvitav ja omapärane
kohtumine.
04 november 2012
01 november 2012
Järvamaa Kutsehariduskeskuse ja Türi ringhäälingumuuseumi külastus
Üheks järjekordseks suuremaks ja sealjuures
ka meeldejäävamaks ettevõtmiseks oli meie klubil Paides asuva Järvamaa
Kutsehariduskeskuse ja Türi Ringhäälingumuuseumi külastus. Eriti vedas meil
ilmaga, sest pärast mitmepäevast vihmasadu oli just meie 24. oktoobri matkapäevaks
üksik ilus ilm saabunud. Uskumatu, kuid see oligi vist viimane päev, kui veel
suverehvidega sõita sai. Oli see järgmisel või siis ülejärgmisel ööl, kui tugev
lumetuisk Eestit tabas ja kõik maanteed
ülilibedaks muutis. Üle Eesti põhjustas säärane lumetuisk sajakonnale
suverehvidega autosõitjale liiklusõnnetusi.
Matkapäeva põhitegijaks oli ikkagi Paul oma bussiga, sest ilma temata oleks meil kindlapeale nägemata jäänud vägagi palju vaatamisväärsusi. Esimene peatus tehti teeäärse Kükita kohviku juures, kus me veidi keha kinnitasime ja kust me otsemaid Järvamaa Kutsehariduskeskusesse sõitsime. Vastu võttis meid sealne direktor hr. Rein Oselin, kes meid koduselt tervitades ja naerusuiselt kooli vaatama kutsus. Suundusime seejärel uude koolimajja, kus ta meile ühes kaasaegses klassiruumis kooli eripära tutvustas. Juba hoonesse sisenedes oli meile kõigile selge, et tegu on siin mitte üksnes 21. sajandi eurorahade toel ehitatud koolimaja vaid ka koolitussüsteemiga, kus uudistamist jätkub meile igaühele küllaga. Pahviks lõi meid juba siinne õpetatavate erialade hulk, mitmekesisus ja ka see, millist suurt maa-ala kogu nende õppetöö enda alla haarab. Tutvustati meile nii peahoones tehtavat õppetööd, siin kasutatavaid kaasaegse tehnilise varustatusega õppeklasse ja laboreid kui ka Särevere mõisa ümbruses toimuvat kaasaja põllumajandusele omast väljaõpet. Mis aga mind kõige rohkem paelus, oli see, et töötajate seas oli tunda ühtset, kõiki haaravat meeskonnatöö meeleolu. Meeskonnatöö loomeprotsess on väga keerukas, mistõttu direktor Rein Oselinile, kes selle stimuleerimise ja käivitamisega hakkama sai, tuleb küll au anda. Samas on aga ka täiesti selge, et ilma eeskujuliku meeskonnatööta säärast laiahaardelist õppekompleksi ohjes hoida polegi võimalik. Ja mis siin kõige tähtsam, kõikjal, kus käisime, valitses eeskujulik kord ja puhtus. Kõigele lisaks on suudetud korda teha veel ka Särevere mõis! Tähelepanuväärsed on ka koolipoolsed pingutused ning eelkõige mõistev suhtumine siinsete õppurite igapäevaste toitlustusprobleemide lahendamisel. Soovitaksin paljudele, et kui just ei taheta põllumajandust õppima minna, siis tasub vähemalt siinse tööprotsessiga tutvumas käia. Järvamaa Kutsehariduskeskuses on tõesti koht, kuhu tasub vaatama minna ja võimalust mööda sealt üht-teist ka õppida!
Seejärel siirdusime Türi Ringhäälingumuuseumit külastama. Ka siinne käik oli omaette elamus, eriti nendele, kes noorpõlves raadiotehnikaga on tegelenud või kes lausa esmakordselt siia sattusid. Vaatamist, samuti ka omaaegseid meenutusi jätkus siin tunniks pooleteiseks meile kõigile. Tagasisõit toimus seekord lausa pilkases pimeduses, kusjuures sellel ekskursioonil kuuldu ja nähtu peaks andma meile kõigile piisavalt palju mõtlemisainet.
kirjutas Elvo
Matkapäeva põhitegijaks oli ikkagi Paul oma bussiga, sest ilma temata oleks meil kindlapeale nägemata jäänud vägagi palju vaatamisväärsusi. Esimene peatus tehti teeäärse Kükita kohviku juures, kus me veidi keha kinnitasime ja kust me otsemaid Järvamaa Kutsehariduskeskusesse sõitsime. Vastu võttis meid sealne direktor hr. Rein Oselin, kes meid koduselt tervitades ja naerusuiselt kooli vaatama kutsus. Suundusime seejärel uude koolimajja, kus ta meile ühes kaasaegses klassiruumis kooli eripära tutvustas. Juba hoonesse sisenedes oli meile kõigile selge, et tegu on siin mitte üksnes 21. sajandi eurorahade toel ehitatud koolimaja vaid ka koolitussüsteemiga, kus uudistamist jätkub meile igaühele küllaga. Pahviks lõi meid juba siinne õpetatavate erialade hulk, mitmekesisus ja ka see, millist suurt maa-ala kogu nende õppetöö enda alla haarab. Tutvustati meile nii peahoones tehtavat õppetööd, siin kasutatavaid kaasaegse tehnilise varustatusega õppeklasse ja laboreid kui ka Särevere mõisa ümbruses toimuvat kaasaja põllumajandusele omast väljaõpet. Mis aga mind kõige rohkem paelus, oli see, et töötajate seas oli tunda ühtset, kõiki haaravat meeskonnatöö meeleolu. Meeskonnatöö loomeprotsess on väga keerukas, mistõttu direktor Rein Oselinile, kes selle stimuleerimise ja käivitamisega hakkama sai, tuleb küll au anda. Samas on aga ka täiesti selge, et ilma eeskujuliku meeskonnatööta säärast laiahaardelist õppekompleksi ohjes hoida polegi võimalik. Ja mis siin kõige tähtsam, kõikjal, kus käisime, valitses eeskujulik kord ja puhtus. Kõigele lisaks on suudetud korda teha veel ka Särevere mõis! Tähelepanuväärsed on ka koolipoolsed pingutused ning eelkõige mõistev suhtumine siinsete õppurite igapäevaste toitlustusprobleemide lahendamisel. Soovitaksin paljudele, et kui just ei taheta põllumajandust õppima minna, siis tasub vähemalt siinse tööprotsessiga tutvumas käia. Järvamaa Kutsehariduskeskuses on tõesti koht, kuhu tasub vaatama minna ja võimalust mööda sealt üht-teist ka õppida!
Seejärel siirdusime Türi Ringhäälingumuuseumit külastama. Ka siinne käik oli omaette elamus, eriti nendele, kes noorpõlves raadiotehnikaga on tegelenud või kes lausa esmakordselt siia sattusid. Vaatamist, samuti ka omaaegseid meenutusi jätkus siin tunniks pooleteiseks meile kõigile. Tagasisõit toimus seekord lausa pilkases pimeduses, kusjuures sellel ekskursioonil kuuldu ja nähtu peaks andma meile kõigile piisavalt palju mõtlemisainet.
kirjutas Elvo
Tellimine:
Postitused (Atom)