Õuesõppepäev Viru rabas

Üks kooliõpetaja sai idee, et tema klassi lapsed peavad saama koos meiega rabas matkata! Vaat sellised tagajärjed on meie kunagisel sattumisel „Pealtnägijasse“. Rääkis meid ära ja nüüd 11. septembril sõitsime Viru rappa õuesõpet tegema, bussis viis vanameest, 21 Kristiine gümnaasiumi üheksanda klassi tüdrukut-poissi, üks õpetaja ja üks bussijuht. Jälle oli meile hea ilm antud ja metsaraja algul kergelt tibutanud vihm lõppes mõne minuti kõndimise järel. Õpilastel võttis metsaõhustikuga harjumine veerand tundi, siis kohanesid sammud laudtee kitsusega ja jutuvada looduse vaikusega. Jõudsime rabaraja vaatlustornini, viiekaupa käisime ülal laugastikku imetlemas/pildistamas ja jalutasime siis jälle edasi. Paar tüdrukut proovisid paljajalu rabasambla pehmust ja sügisese vee jahedust ja jätsid seejärel laudteele vahvaid märgade varvaste jälgi. Poisid olid, üllatus-üllatus!, väljapeetumad. Aga üheksandas klassis ollakse ca viieteistkümnesed (meieaegsed inimesehakatised said selles vanuses mõnigi kord peretoitjateks) ja eks olegi õige aeg meesteks hakata. Seda panime me, vanamehed, küll tähele, et noortel on kiirustamine kusagile sügavale ajukurdudesse kraabitud – mis me ka ei rääkinud, noored oma kõndimist aeglasemaks sundida ei lasknud. No oleks võinud küll rohkem loodusesse süveneda. Samas – nii suure kambaga rabas käimine ei ole see õige looduses viibimine. Nagu Rein ütles: rabas on mõtisklemise koht. Kui teisel pool raba metsa alla jõudsime, oli bussijuht juba ootamas ja meie Otto, rabaasjatundja, teadmised jäid vähese rakendusega. Sõime siis mahalangenud puudel istudes oma piknikuvõileivad ja jalutasime bussi. Olime noortele seltsiks olnud (hilisem kommentaar oli, et vanamehed on täitsa okei), ise värsket õhku hinganud ja oma luid-liigeseid koormanud, mis sest päevast ikka rohkem soovida. Joelile ja Ülole oli meie lühiretk muidugi liiga kerge, kuid asi seegi. Tagasitee linna oli nagu tagasitee ikka, natuke väsimust, natuke tavatoimetuste tarvis linnainimeseks kohandumist. Põdrakärbseid, põtru, karusid ja hunte me ei kohanud, seeni, samblikke, laukaid, turbasammalt, mustikaid ja jõhvikaid aga küll. Puukide asjus peaks tulemused käes olema – kui nad kedagi meist üles leidsid, siis tänaseks oleme meie neid üles leidnud. Kena päev oli. Õpetajatel on kohe mõnikord häid ideid!

Kirjutas Urmas

Külas Illuka valla eakatel

Kui suvel käisime Jõegevamaal Juula küla Mõnusate Mõtete Messil, saime seal kutse Illuka valla kultuurijuhilt pr. Ene Raudarilt (siinkohal veel ühed tänud talle) tulla Vanavanemate päeva tähistamisele Illukale. 8. septembril läksime. Meie esindus polnud üldse mitte liiga arvukas, aga ega valdki ülerahvastatud pole. Igatahes oli üritus väga sooja ja sõbralikuna korraldatud, aasta vanaisa ja –vanaema tiitliga pärjatud abielupaar äärmiselt kena, vallarahvas mõnus ja uudishimulik meie tegemiste ja aktiivsena vananemise teema vastu, Reet Linna ja Tõnu Raadiku antud kontsert südamlik ning Illuka kooli koka keedetud supp hästi maitsev ja toitev. Ilm oli uhkelt sügisepoolne, oli sinist taevast ja ägedaid äikese- ja muiduvihma pilvi, mis tegid pika sõidu emotsioonikaks. Nüüd ootame novembrikuud, mil pr. Ene püüab lähetada meie klubisse külaliseks oma abikaasa, kes on seal naabervalla vallavanem (maavaradega valla elust on huvitav kuulda) ja oma äia, kes on elupõline kaevandusmees ja küllap räägib meile maa-aluseid asju.

Et me alles 4. septembril sõitsime ratastel ümber Pakri poolsaare, nüüd käisime Ida-Virus, 11. septembril teeme koolilastega rabamatka Lahemaal ja kohe seejärel 14. sept. ootavad meid Pääsküla noortekeskuse noored „Eesti mängu“ mängima, siis tekkis kartus, et kas meie klubi tegevus liiga keevaliseks ei lähe. Peame vist hoogu maha võtma ja väärika ea kohaselt mõned õhtud iseendi seltsis klubimajas veetma. Teeme seda kuu teises pooles, kui vananaistel tuleb suvi.

Kirjutas Urmas

Rattamatk Pakri poolsaarel

Tiit promos rattamatka ideed ja Rein tegi sõidu konkreetseks: rongiga Paldiskisse, 25 km tiirutamist poolsaarel ja õhtuks koju. Ilm oli jälle väga ilus. Tundubki juba, et vanajumal (meist grammike vanem) on vanameestega arvestanud, sest ainult ühel paarikümnest „õueüritusest“ on sagar vihma saadud. Pitsilise, väga hästi renoveeritud jaamahoone juures viskasime jala üle sadula ja läks väntamiseks. Esialgu linnas, kus ajalugu üle tuhande aasta vana, rootslaste jäljed 17. sajandist ja Peetri omad Põhjasõjast alates.

„Amandus Adamsoni auks valvel!“. Aga muuseum oli veel suletud ja rattarajad ootasid meid.

 Peetri kindluse ehitamiseks võeti materjali siitsamast künka jalamilt. Nüüd, seistes kindlusevallil, vaatame, kuidas loodus püüab inimese kraabitud haavu parandada.

 Kas järgmiseks tunneme kutset minna paadimatkale, ilus sinine meri kutsub? Või teeme ühe sutsu teisele poole maakera hoopis lennukiga, taevas ju ka ilus ja sinine.

 Panga serva all tuletasid Tiit ja Rein geoloogilisi teadmisi meelde. Kas käesolev tahvel on argilliit, konnatahvel või graptoliitargilliit? Heal lapsel mitu nime. See on tulevikus võibolla väärt maavara, aga pigem müüvad meie järglased jalge alt kaevandatavaid õllepurgikorke, padrunikesti ja klaasikilde. Eriti neid viimaseid leidub juba praegu lausa kihtidena ja tuhande aasta pärast...

Et loodushuviline saaks uurida miljonite aastate eest merepõhja vajunud karploomade kivistisi, selleks on nüüd Uuga pangal olemas uus ilus trepp, mis järsakust rannale viib. Tegelikult ei ta vii ega too, ise tuleb ronida.

Vanasti peeti kõrgetel pankadel rannavalvet. Nüüdki uurib Rein, ega viikingilaevade purjed ei paista. Ei paistnud, hoopis üks kaubalaev tuli vanametalli järele ja teine tõi Mersusid Venemaale viimiseks.

Mõtlesime taastuvenergiamaksule, nn. arendaja kergele ja priskele kasumile sundtarbija arvel ja rohelist värvi elektrile. Aga tuulik seisis paigal, sest tuult ei olnud ja see meile meeldis.

 Käis äge vaidlus, mitu käbi kuusel on. Arvamised kõikusid 200 ja 800 vahel. See viitab sellele, et me ei võta alati arvesse asju mis asuvad teisel pool silmaga nähtavat.

 Vesine teerada, kohati parem, kohati hullem. Aga vähemalt mitte asfalt, mis mõeldud selleks, et kiirelt elust enesest mööda kimaksime.

 Teel Leetse mõisa poole. Kunagi kappasid siin mõisapreilide valged ratsud.

 Sõit sõidetud. Teeme rannas aega rongini parajaks. Rein premeeris end „ühe pindiga“. Teised viskasid kividega vana konservikarbi pihta märki. Polegi ju nii kaua aega möödas sellest kui poisikesed olime.

Kirjutas Urmas

Läbi mitme ajastu

Kui tuleb üks lihtne ja teostatav
mõte, siis tuleb ta otsekohe teoks teha. Nõnda istuski punt vanamehi ühe pikema
linnaliini bussi peale ja lasi endid sõidutada nii kaugele kui see liin ulatub.
Nii sattusime Harku küla külje alla. See küla loeb oma algusaastaks 1241, on
säilitanud oma ilmes iidsete aegade hõngu, kuigi uued ja uueks tehtud majad
imbuvad ka sinna vähehaaval sisse.
Tagasi linna poole kõmpides
läbisime ehitushulluse ajastu. Uhked ja veel uhkemad majad, basseinidega ja
ilma saatsid meid kuni eespool ootava võpsikuni. Selle sees kükitasid tihedalt
üksteise kõrval kõikvõimalikest materjalidest (taaskasutus?) kokku pandud
datšad. Elu on hernes – näisid need romantiliselt väänkasvudesse mähkunud
hurtsikud üksteise võidu õhkavat.
Neljas ajastu ootas meid Astangu
tihnikutes. Siia otsustas tsaaririik rajada hulganisti tunneleid oma sõjamoona
paigutamiseks. Täielikult jõuti valmis teha ainult üks, siis sai see impeerium
otsa. Vaatasime tunneli mõlemast otsast sisse ja tõdesime, et miskit mõistlikku
rakendust sellele üüratule rajatisele ei
oska küll välja pakkuda. Las seisab edasi kui mälestusmärk mõtetule tööle.
Niisiis läbisime 6,5 km jooksul
neli erinevat ajastut. Ole ainult uudishimulik, vaata ja võrdle.

Kirjutas Rein

Noored, reumaatikud ja vanamehed

Augustikuu algul oli meie klubi kistud lausa rahvusvahelise ürituse „The Story of My Life“ (maakeeli „Minu elu lugu“) sisse. MTÜ HeadEst hakkaja koordinaator Epp Adler pani mitmeks päevaks kokku 35 noort mitmest Euroopa riigist ja siinsed seeniorid, keda jõudumööda esindasid Nõmme Vanameeste Klubi ja aktiivsed naised Kohila Reumaühingust. Reumaatikud laulsid ja kepsutasid sedavõrra lustlikult, et pealtnäha polnud küll märgata miskit häda nende küljes.

Noored külalised said aimu, kuidas me siin aegade jooksul oleme elanud, milliseid asju kasutanud jne. Siin hiilgas meie mees Madis, kelle iidne Žiguli auto oli kestvalt teravndatud tähelepanu all (ta liigub siiski!).

Üheks päevaks tehti ka Nõmme turg rahvusvaheliseks. Nüüd tegid Kohila naiste kõrval ilma lõunapoolsed eurooplased oma laulude ja muude temperamentsete etteastetega.

Mitme päeva jooksul genereeriti hulgi mitmesuguseid kauneid mõtteid, kuidas noored peaksid suhtuma eakamatesse, kuidas eakamad noortesse, kuidas leida ühist keelt eri põlvkondade vahel jms.

Kogu tegevus käis aktiivsena vananemise ja põlvkondade lõimumise programmi raames. Kuigi mul on oma arusaam euroraha kasutamise mõistlikkusest, on sellistes ettevõtmistes osalemine igati kasulik meie klubi tegevuse mitmekesistamisel.

Kogu seda ettevõtmist võite näha lisatud linkidelt:

http://www.headest.ee/the-story-of-my-life/

http://www.youtube.com/watch?v=XHkVcqUvPJw&feature=youtu.be

Kirjutas Rein

Mõnusate mõtete messil 4.08.12.

Varakult, juba kevadsuvel saime kutse Juula küla toimekalt külavanemalt Eneli Kaasikult. Et olime lubanud osa võtta ka rahvusvahelisest noortelaagrist „The story of my life“, mis toimus samal ajal, siis suutsime oma klubi poolt messil esineda pealtvaatajatena, mitte osalejatena. Sõitsime Juula külla ainult neljakesi – Ülo, Rein, Urmas ja Ott. Kasutasime pikemat sõitu ka teelejääva Jääaja muuseumi külastamiseks. Mammuti ja tarva nägemine kulus ära – mõtted riivasid inimliku väiksuse ja väljasuremise teemasid. Ka sai selgemaks Maa habras soojusbilanss ning see, kui õnnelikul ajal oleme juhtunud homo sapiensideks hakkama (võimalik, et miljoni aasta pärast peaksime mammutikarva selga kasvatama).

Juula küla leidsime Jõgevamaa voorte vahelt üles. Külaplatsil tegutses paarkümmend osalejate boksi, milles tutvustati naaber- ja kaugemaidki külasid, müüdi usinate käte tehtud käsitöid ja selgitati siseturismi võimalusi. Meie leppisime Maarja Magdaleena küla rahvaga tulevases kohtumises kokku, siis istusime ilusas külamajas Penskarite Teetoa laua taha ja võtsime osa ajurünnakust teemadel „Mida tahan veel õppida“ ja „Millisena näevad vanavanemad oma rolli noore pere elus“, juttudes kumamas aastamõte, et vananeda tuleb aktiivsena (mitte aktiivselt!). Enne kui jõudsime laadida autosse messilt ostetud lõhnavad ürdivihad, mõned südamesoojusega tehtud käsitööasjakesed, peotäie ilusaid elamusi ja korraldajate lahked hüvastijätusõnad kutsus Illuka valla kultuurijuht Ene meid Illuka mõisa Vanavanemate päeva tähistamisele. Võtame kutse tänuga vastu. Eks lõpuks asusime tagasiteele. Ajurünnakute tulemused on kokku võetud messi memorandumis siin: http://www.juula.ee/monusate-motete-memorandum .

Kirjutas Urmas

Kaks päeva ratastel

Kasutasime oskuslikult ära kaks järjestikust vihmavaba päeva ja tegime Urmase poolt aegsasti planeeritud rattaretke teoks. Hakatuseks lasime elektrirongil endid sõidutada Vasalemma. Seal silmasime möödaminnes vanu karjäärijärvikuid, millest murtud paas (nn Vasalemma marmor) kunagi selle paiga alevikuks kasvatas. Siitsamast võetud paest on tehtud praegugi heas korras olev Vasalemma loss ja mõned teisedki ehitised meil ja mujalgi. Hilisem hiiglaslik karjäär, milles praegu laiub Rummu järv, on vangide uuristatud (sel ajal tegid vangid veel tööd). Asula kohal kõrgub paepulbrist kuhjatud ja sadevete poolt maaliliselt vöödiliseks voolitud kõrge valge mägi.
Sealt Padise poole rühkides kadus meie ees olev metsatee ühtäkki vee alla – üleujutus. Kuna meie liikurid polnud kohandatud veealuseks kulgemiseks, siis pidime valima teise raja. Peagi veendusime, et Padise klooster on endiselt omal kohal, kuigi korduvalt põletatud, jälle üles ehitatud ja jälle põletatud. Nüüd pöörasime oma rattad sisemaa poole, et metsade ja soode tagant üles otsida kunagise Lintsi raketibaasi ase. Lähenesime baasile kõige vesisemast küljest (siit oli otsem), hinges kahtlus, et kui juba Vasalemmas uputab, mis siis siinses soos veel ees ootab. Igaks juhuks helistas Jaak välja oma sugulasest siitkandi mehe, kes reipalt asus mingit rohtunud rada mööda, mida meie küll sihtpunkti viivaks teeks poleks osanud arvata, väntama, ise õhinal seletades, kuidas ta kadumaläinud lehmi otsides äkki ehitusjärgus raketibaasi alale venelaste keskele sattus. Praegu venelasi seal õnneks enam polnud, nendest jäänud pirakad angaarid üha enam mattumas pealetungiva tihniku varju. Tõdesime veel kord, et kui üks impeerium peab kokku vajuma, siis ta seda ka teeb, olgu tema toeks püsti pandud kuipalju tahes rakette.
Edasi keerutas tee meid üles ja alla, vasemale ja paremale Lääne-Eesti kaunimatel mõhnastikel, Rukkimägedel, enne kui Pindi talu peremees Johannes meid oma teeotsas tervitas ja teatavaks tegi, et saun on soojas, ja et sauna piletiks on teatud kogus puupakke peenemaks lõhestada. Vaatamata rasketele teeoludele oli vanameestes säilinud nii palju energiat, et see ülesanne mängleva kergusega ära täita. Järgnev etteaste oli proua Milvil, kes oli laua täis kuhjanud suuresti oma aiast pärit saadustega. Aed on neil vaatamisväärsus omaette, andes tunnistust pererahva usinusest põllunduse vallas. Õhtu nael oli mõistagi pidulik äramärkimine, et vanamees Johannes on oma väärikale aastate reale lisanud veel ühe tegusa aasta. Isegi mõned laulujupid said seks puhuks üles võetud.
Järgmine hommik oli plaanitud veeta vanamees Oti juures Ellamaal. Ka sealne perenaine Sirje laadis meid põhjalikult energiaga eelolevaks päevaks ja näitas meile oma ülimalt korda tehtud iluaeda. Lisaks tekitas nende ettevõtjast väimees sealsamas käigult lasketiiru, kus vanamehed said vahelduseks mängida relvadega vibust kuni päris tulirelvade moodi riistapuudeni.
Järgmine pikem peatus oli kokku lepitud ettevõttes AS Saidafarm. Farmer Juhan Särgava on kunagise sovhoosi tuumikust teinud Eesti suurima ja mõjukama mahetootja, kelle tooteid müüakse rohkem kui kolmekümnes Tallinna, Keila ja Haapsalu kauplustes. Saime aimu, millisest bürokraatia ja euronormide rägastikust peab üks mahetootja end läbi suruma.
Peale põgusat kokkupuudet maaelu tegelikkusega väntasime endid Nissi kiriku juurde, kus hakkajamad võisid end kiriku ümber kõndimisega mõnestki patust priiks saada. Nõnda oligi 64 km pikkune rattaring lõpule jõudnud ja elektrirong võis meid, väsinuid kuid rahulolevaid, Riisiperest suurde linna tagasi logistada.

Kirjutas Rein