Lutikajaht vanas raudteejaamas

Nüüdisaegse ühiskonna mõistmine eeldab internetikeskkonna mõju teadvustamist. Anto Veldre silmaringi avardav ja silmiavav loeng selgitas enamlevinud müüte sotsiaalmeediast ja veebisuhtlusest. Hr. Anto Veldre on mees nagu orkester. Olnud ametis arvutiõpetajana, infoturbe eksperdina, IT-juhina, koolitajana... loetelu jätkub. Anto eristub meile teada olevatest teistest patsiga poistest. Pats on tal küll, aga eespool, pisut madalamal, aga seejuures mitte häirivalt madalal, s.t. saab alguse habemest. 

Hoogsaks kiskus vestlus peale klassikalist küsimust e-hääletuse usaldatavusest vice versa paberhääletus. Üllatuseks selgus, et e-hääletus on paberhääletusest mõneti võltsimiskindlam, kasutusel on 3 eri serverit ja viimasel päeval oma hääleeelistust muuta ei saa. Paberhääletuse ilusatest numbritest nõukaajal ja nende tekitamisest teadsid kuulajad oma vahetu kogemuse kaudu rohkemgi kui meile esineja. Vanade meeste usk e-hääletusse kahjuks ei kasvanud. Lugupeetaval lektoril õnnestus sellegi poolest välja peilida meie seas pesitsevad endisaegsed edgariusku kesikud, kes jätkavad juba uute karmimate aadete imetlemist.

Erilist huvi pälvis loengu salakuulamist käsitlev osa. Jääb loota, et lektor üllitab peatselt eesti lutikate välimääraja, kus neid värvi, suuruse ja jalgade arvu järgi eristada saaks. Selgus, et kõige ohtlikumad pole mitte 6- ega 4-jalgsed, vaid hoopis 2-jalgsed lutikad. Loengus selgus, et kõige enam jälgimist vajavad erialad aegade jooksul on olnud arstid ja advokaadid. Teadaolevalt arste meie liikmete hulgas pole. NVK-s koguneb iga nädal paarkümmend tegusat meest, kes vestlevad kartmatult meid huvitavatel teemadel. Järgmisel nädalal külastame Välisministeeriumi, just käisime lennujaamas lennujuhtimise tornis. Et siis keda meist jälgitakse, vaevalt kõiki? 

 Anto Veldre esitlus oli mõnusalt ülevaatlik sissevaade infoühiskonnaga seotud teemadesse. Esitatud lood ja näited olid kergelt jälgitavad ning kaasahaaravad. Mõned tulid tuttavad ette. Selge näide, kuidas keerukatest asjadest lihtsalt ja arusaadavalt rääkida. Tavaliset kipub vastupidi olema - lihtsad asjad aetakse arusaamatuks ja keerulisekas. 

NVK poolt tugev aplaus esinejale. Suur tänu.

Olmejuttu:  Remont meie armsas ja koduses Kivimäe raudteejaamas on kestnud juba nädalaid. Töid viiakse läbi Nõmme Linnaosavalitsuse eestvõttel. Mis on selle töö lõplik maht, meile kui maja kasutajale veel teada ei ole, aga on hea, et arhitektuurimälestise eest linn hoolt kannab. 

Hr.Anto Veldre

  

Püss on jõud

Kivimäe raudteejaama remondist hoolimata tuli NVK meestele külla Harju Jahindusklubi juhataja Rein Sõitja. Tegemist on

kirglise jahimehe ja hoolsa administraatoriga, tänu kellele Eestimaa metsades elutsevad ulukid ilusti-kenasti arvele võetud.

Rahvusloom on rõõmsalt siginud. Hundi populatsioon on tõusnud 200 isendini. Hallivatimees annab hääd eeskuju, kuidas palju julgeid poegi ilmale tuua ja üles kasvatada. Tasub malli võtta - rahvusloom ikkagi. Teine suur kiskja karu on samuti tublisti

arenenud, metsaotte juba 100. Sel kuival ja palaval suvel olla karud marjulistele palju meelehärmi valmistanud. Olevat hulga väärt metsamarju eidekeste ees pintslisse pistnud. Pisemaid sarvilisi ja sõralisi jätkus veel  paljudesse Reinu jahimehe juttudesse.

Eriliselt põnevad olid Aafrika lood. Iga hobi on kulukas. Nädalane jahisafari Lõuna-Aafrikas algab 5000 eurost. Reinu optikagakarabiini surmasülgava suu eest pääses nii lõvi, ninasarvik kui ka elevant. Mitte et vapral Eestimaa kütil padrunid otsa oleks lõppenud või jänes püksi pugenud. Keeruline värk see savannisafari, dollarid said otsa. Egas jahipidamine pole klaverimäng. Seda tuleb õppida.

Eestimaal on 15 tuhat jahimeest, lisaks pooltuhat jahinaist. Kaitseliidus tegutseb samapalju. Kokku 30 tuhande pealinejäägrivägi, see on suur armee meie kõigi kaitseks. Püss on jõud, mees teeb püssi suureks jõuks. 

Täname Reinu huvitavate jahimehe juttude eest. Igal juhul olid kuulajate kõrvad kikkis ja suud muigel. Meie kodumaa kaitsmine on kindlates kätes.

Jälle kooli

Kui Nõmme vanamehed koolimajja jõudsid, olid tunnid juba lõppenud. Vaatamata tegemata koolitükkidele, võttis meid võõrustada sümpaatne ja sõbralik õpetajanna. Klassitoad näisid uhked ja valged. Arvuteid oli ohtralt, igale Jukule oma. Kustumatu mulje jätsid vastavatud tööõpetuse klassid. Uued ja moodsad tööpingid annaks silmad ette nii mõnelegi tegutsevale värkstoale. Meistrimeeste koolitamine Pääskülas on alanud. Võimsalt mõjus uhiuus spordihoone, mahutades mitmeid pallimängu platse, lisaks ohtralt jõumasinaid. Õhtutundidel on spordikompleks avatud kõigile huvilistele.

Koolimaja kõrval särab ja hiilgab uus Nõmme huvimaja. Pääskülas on uue kodu leidnud Nurme uulitsalt nn. pioneeride majast väljapuksitud sajad lapsed. Huvimaja juhataja, noor ja energiline tütarlaps, tutvustab meile maja raudvara. See mees, s.t. see raudvara, on legendaarne kabetreener Einar Jahu. Vana spordimees püüab tutvumismängus juba avangus edu saavutada salakavala küsimusega oma vanuse kohta. Tugev taktik ja strateeg on ette kindel oma võidus. Seda puhku jäetakse Einar aga oma tagasihoidliku 86 aastaga 3. kohale. Teda edestavad ülivõimsalt NVK ealiidrid Kalev 90 aastaga ja Joel 89 aastaga. Seis 2:1 NVK kasuks. 

Suur tänu NVK poolt meile Pääsküla kooli ja huvimaja tutvustanud pedagoogidele.  Paljudel meie klubi meestel tekkis sügisene õppimistuhin. Ja kaugel see Pääsküla siis Kivimäe raudteejaamast ikka on, mingem elukestvale õppele! Mõnel koolimütski veel alles.

Vanamehed Huvikeskuses

 

Vanamehed kooliga tutvumas

Heitlus tamme all

Üheksa aastat tagasi, ilusal sügispäeval, kohtusid Nõmme mändide all kuus mitte enam noort meest. Nõmme rajaja Nikolai von Glehn polnud veel jõudnud oma auväärsele valvepostile Mustamäe nõlval. Kuus ettenägelikku meest pidasid nõu ja kohtumise lõppedes esimesel viinakuu päeval 2009 oligi Nõmme Vanameeste Klubi sündinud. Seeme oli mulda pandud, läks kasvama ja osutus heaks viljapuuks.

Kivimäe raudteejaama koguneb 2. oktoobril arvestatav hulk vanemaid härrasid, oma 30 meest. On tuldud tamme istutama. Puu istutamine tuleb me elukogenud meestel teadagi ladusalt välja, tähtsaim protsesuuri osa oli teadagi kastmine. Pealik Urmas soovis klubikaaslastele jätkuvat edu ja klubitraditsioonide jätkumist ning au sees hoidmist nii lähemas kui kaugemas tulevikus. Nooremad loodussõbrad juba rõõmustasid, et tamm on kasvama hakanud ja oma esimesed viljadki maha poetanud. Rõõm oli aga üürike, asjatundjad andsid karmi hinnangu: need pole mitte tammetõrud, vaid kõrval kasvava kastani munad. Järgnes NVK uue juhatuse valimine. Istuv, auväärne ja suurte teenetega juhatus, koosseisus Urmas Lepik, Jaak Sal-Saller ja Tiit Luiga, kes on klubi vedanud 9 aastat, pani amet maha. Kivimäe raudteejaama otsasein, mida paitas sõbralik sügisene õhtupäike, kattus tumedate süngete varjudega. Raudtee alles vahetatud, uued ja kiiskavad rööpad hakkasid kurblikult uluma. Äsja istutatud tammepuul värisesid niigi vähesed allesjäänud lehed. Algas NVK uue juhatuse valimine. Pakutud kandidaadid olid tuntud ja usaldatavad, neid oli piisavalt palju. Valiku tegemine ei läinud libedalt. Mõned korrad vilksatasid keset rukkipõldu kultide prisked seljad. Valituks osutusid meie parimad pojad: Meelis Arumeel, Tõnu Mardo ja Mart Kippar. Tunnustus ja tänu meie klubi suureks teinud Urmasele, Jaagule ja Tiidule ning teistelegi tublidele abimeestele. Teie tulemus on märkimisväärne, kiidusõnadest tuleb lausa puudu. 
Edu uue juhatuse liikmetele Meelisele, Tõnule ja Mardile.

  

 

Põlvkondadevahelisel mäluturniiril

Tallinna Ülikooli korraldamisel toimus esimene põlvkondadevaheline mäluturniir, millest võtsid osa eesti- ja venekeelsete gümnaasiumite võistkonnad ja Tallinna meesteklubide ning sotsiaalkeskuste võistkonnad, kokku 13 tiimi. Meilt käisid tules Meelis, Enn, Toomas ja Urmas. Küsimused seadsid raskustesse kord noori, kord vanu. Tuli meelde tuletada 50 aasta taguste mõistete tähendusi, tunda ära sümboleid, meenutada kuulsustega seotud poolsalajasi seiku, arvata ära praeguste noorte slängisõnu jne. Vanad mehed said noortest segavõistkondadest paremad tulemused, kusjuures tingimused olid küll võrdsed nii noortele kui eakatele. Meie saime huumoripreemia. Hea, et niigi läks! Täname TLÜ teadurit Tiina Tambaumi ja tema meeskonda korraldamise eest ning prof. Veidemanni juhitud žüriid õiglase "kohtumõistmise" eest. Oli huvitav ja teaduselegi ehk kasulik sündmus.

Sügisene jalgsimatk Kõrvemaal

Sügisene jalgsimatk oli planeeritud Aegviidu kanti. Nagu tavaliselt, kogunesime Kivimäe jaama juures. Seltsis on segasem ja nii oligi tellitud Järvamaale sõiduks buss. Rahvast kogunes ja peeti plaani. Sündis otsus, et alustame Valgehobusemäe suusa- ja puhkekeskuse juurest ning liigume Nelijärve suunas. Ja nii asusimegi sõitma, et teha alustuseks ka tutvust Valgehobusemäega, millel kõrgust 106 meetrit üle mere pinna. Mäe tipus asub vaatetorn, kust avaneb ilus vaade üle Kõrvemaa.

Kui ilu hinnatud, siis asusimegi 10 kilomeetri pikkusele matkale. Kes vapralt kepikõnnil, kes lihtsalt kand ja varvas. Teejuhiks olid Urmas ja Meelis. Mõne aja pärast sai märgatud, et matkajate rivi on päris pikaks millegipärast veninud. Ja selgus, et vanahärra Heino Pertel, kel vanust turjal 83 aastat, millest 10 aastat Siberis, on leidnud sügisesest metsast seeni. Ja päris palju kohe. Noo mehed ju teavad mis on hea. Seened kõlbavad nii söögi kui joogi kõrvale, eriti aga need metsast ise korjatud.

Varsti läks teekond mägiseks ja paljudele ka tuttavaks. Olimegi jõudnud Nelijärvele ja aeg oli ka keha kinnitada. Nelijärve Puhkekeskuse baar oli lahti ja saimegi kenasti kõhud täis ning muljeid vahetada.

Hipodroomil

Tallinna Hipodroom tähistas oma 95. juubeli aastapäeva. Üritus oli võimas, alates puhkpilliorkestrist kuni puhvetini. Teate küll, derby algab puhvetist. Külalisi oli Lätist, Leedust, Soomest, Rootsist ja muidugi meie džokid oma kiiretel traavlitel.  Tallinna Hipodroomi juhatuse liige härra Mihkel Gull, hoolimata oma tihedast päevakavast, tutvustas NVK meestele lühidalt hobuste hingeelu.

Traavivõistlus on ilus rituaal, mõneti võrreldav missivõistlusega. Osalejad on graatsilised, elegantsed, pikkade sihvakate jalgadega iludused. Tõsi, ühtedel on jalgu poole rohkem.  Lisaks on neil ka väike eelis - nad ei pea end verbaalselt väljendama, kuigi jah - vahel miski ajab hirnuma.

Mis oleks hipodroom oma traavlitega ilma totalisaatorita. Adrenaliini tekitamise püha üritus on toiminud alates hipodroomi avamise esimesest päevast vahetpidamata kuni tänaseni, olenemata mis lipp Toompeal parasjagu lehvis. NVK meestest parima totol raha peale mängimise tulemuse saavutas Urmas, kes ainsana plussi jäi (tervelt 1 euroga :-)!). Kõigil nii hästi ei läinud. Võidutulemuse taga on kindlasti meie pealiku hää inimhinge (või hobuse hinge?) saladuste tundmine. 

NVK liikmete auväärseim ratsamees Joel meenutas, kuidas ta oma nooruspõlves esimest korda iseseisvalt hobust rautas. Hakkama sai, ainult teadma pidi, et hobusele tagantpoolt ei läheneks. Johannes oli juba Stalini ajal sellelt samalt Tallinna hipodroomilt pärit vanadele ja väsinud hobustele heinu andnud, enne kui setukad kolhoosi komandeeriti. Ega me hulgas selliseid mehi polnudki, kes oma nooruspõlves poleks hobustega tegelenud. Nüüd aga meenusid meeldivad ja soojad mälestused aastatest 1935 kuni 1970. 

Kogu me sõbralik kamp andis oma väikese panuse Tallinna Hipodroomi ilusate traavlite hüvanguks. 

Päike oli veel kõrgel, kui me väsinud jalad kandsid meid pöördumatult värava poole. 

Lõpetuseks üks arnoldrüütellik mõttetera loomakasvatuse vallast: krõmpsuta kaeru palju jõuad - ära rautatakse ikka.

NVK poolt kindlat kätt džokidele ja kerget jooksujalga traavlitele.

Palju tänu osalejatele. Teie panus traavitraditsioonide jätkumiseks Eestis, mis teadagi kultuuri osa, on märkimisväärne.