Noored, reumaatikud ja vanamehed

Augustikuu algul oli meie klubi kistud lausa rahvusvahelise ürituse „The Story of My Life“ (maakeeli „Minu elu lugu“) sisse. MTÜ HeadEst hakkaja koordinaator Epp Adler pani mitmeks päevaks kokku 35 noort mitmest Euroopa riigist ja siinsed seeniorid, keda jõudumööda esindasid Nõmme Vanameeste Klubi ja aktiivsed naised Kohila Reumaühingust. Reumaatikud laulsid ja kepsutasid sedavõrra lustlikult, et pealtnäha polnud küll märgata miskit häda nende küljes.

Noored külalised said aimu, kuidas me siin aegade jooksul oleme elanud, milliseid asju kasutanud jne. Siin hiilgas meie mees Madis, kelle iidne Žiguli auto oli kestvalt teravndatud tähelepanu all (ta liigub siiski!).

Üheks päevaks tehti ka Nõmme turg rahvusvaheliseks. Nüüd tegid Kohila naiste kõrval ilma lõunapoolsed eurooplased oma laulude ja muude temperamentsete etteastetega.

Mitme päeva jooksul genereeriti hulgi mitmesuguseid kauneid mõtteid, kuidas noored peaksid suhtuma eakamatesse, kuidas eakamad noortesse, kuidas leida ühist keelt eri põlvkondade vahel jms.

Kogu tegevus käis aktiivsena vananemise ja põlvkondade lõimumise programmi raames. Kuigi mul on oma arusaam euroraha kasutamise mõistlikkusest, on sellistes ettevõtmistes osalemine igati kasulik meie klubi tegevuse mitmekesistamisel.

Kogu seda ettevõtmist võite näha lisatud linkidelt:

http://www.headest.ee/the-story-of-my-life/

http://www.youtube.com/watch?v=XHkVcqUvPJw&feature=youtu.be

Kirjutas Rein

Mõnusate mõtete messil 4.08.12.

Varakult, juba kevadsuvel saime kutse Juula küla toimekalt külavanemalt Eneli Kaasikult. Et olime lubanud osa võtta ka rahvusvahelisest noortelaagrist „The story of my life“, mis toimus samal ajal, siis suutsime oma klubi poolt messil esineda pealtvaatajatena, mitte osalejatena. Sõitsime Juula külla ainult neljakesi – Ülo, Rein, Urmas ja Ott. Kasutasime pikemat sõitu ka teelejääva Jääaja muuseumi külastamiseks. Mammuti ja tarva nägemine kulus ära – mõtted riivasid inimliku väiksuse ja väljasuremise teemasid. Ka sai selgemaks Maa habras soojusbilanss ning see, kui õnnelikul ajal oleme juhtunud homo sapiensideks hakkama (võimalik, et miljoni aasta pärast peaksime mammutikarva selga kasvatama).

Juula küla leidsime Jõgevamaa voorte vahelt üles. Külaplatsil tegutses paarkümmend osalejate boksi, milles tutvustati naaber- ja kaugemaidki külasid, müüdi usinate käte tehtud käsitöid ja selgitati siseturismi võimalusi. Meie leppisime Maarja Magdaleena küla rahvaga tulevases kohtumises kokku, siis istusime ilusas külamajas Penskarite Teetoa laua taha ja võtsime osa ajurünnakust teemadel „Mida tahan veel õppida“ ja „Millisena näevad vanavanemad oma rolli noore pere elus“, juttudes kumamas aastamõte, et vananeda tuleb aktiivsena (mitte aktiivselt!). Enne kui jõudsime laadida autosse messilt ostetud lõhnavad ürdivihad, mõned südamesoojusega tehtud käsitööasjakesed, peotäie ilusaid elamusi ja korraldajate lahked hüvastijätusõnad kutsus Illuka valla kultuurijuht Ene meid Illuka mõisa Vanavanemate päeva tähistamisele. Võtame kutse tänuga vastu. Eks lõpuks asusime tagasiteele. Ajurünnakute tulemused on kokku võetud messi memorandumis siin: http://www.juula.ee/monusate-motete-memorandum .

Kirjutas Urmas

Kaks päeva ratastel

Kasutasime oskuslikult ära kaks järjestikust vihmavaba päeva ja tegime Urmase poolt aegsasti planeeritud rattaretke teoks. Hakatuseks lasime elektrirongil endid sõidutada Vasalemma. Seal silmasime möödaminnes vanu karjäärijärvikuid, millest murtud paas (nn Vasalemma marmor) kunagi selle paiga alevikuks kasvatas. Siitsamast võetud paest on tehtud praegugi heas korras olev Vasalemma loss ja mõned teisedki ehitised meil ja mujalgi. Hilisem hiiglaslik karjäär, milles praegu laiub Rummu järv, on vangide uuristatud (sel ajal tegid vangid veel tööd). Asula kohal kõrgub paepulbrist kuhjatud ja sadevete poolt maaliliselt vöödiliseks voolitud kõrge valge mägi.
Sealt Padise poole rühkides kadus meie ees olev metsatee ühtäkki vee alla – üleujutus. Kuna meie liikurid polnud kohandatud veealuseks kulgemiseks, siis pidime valima teise raja. Peagi veendusime, et Padise klooster on endiselt omal kohal, kuigi korduvalt põletatud, jälle üles ehitatud ja jälle põletatud. Nüüd pöörasime oma rattad sisemaa poole, et metsade ja soode tagant üles otsida kunagise Lintsi raketibaasi ase. Lähenesime baasile kõige vesisemast küljest (siit oli otsem), hinges kahtlus, et kui juba Vasalemmas uputab, mis siis siinses soos veel ees ootab. Igaks juhuks helistas Jaak välja oma sugulasest siitkandi mehe, kes reipalt asus mingit rohtunud rada mööda, mida meie küll sihtpunkti viivaks teeks poleks osanud arvata, väntama, ise õhinal seletades, kuidas ta kadumaläinud lehmi otsides äkki ehitusjärgus raketibaasi alale venelaste keskele sattus. Praegu venelasi seal õnneks enam polnud, nendest jäänud pirakad angaarid üha enam mattumas pealetungiva tihniku varju. Tõdesime veel kord, et kui üks impeerium peab kokku vajuma, siis ta seda ka teeb, olgu tema toeks püsti pandud kuipalju tahes rakette.
Edasi keerutas tee meid üles ja alla, vasemale ja paremale Lääne-Eesti kaunimatel mõhnastikel, Rukkimägedel, enne kui Pindi talu peremees Johannes meid oma teeotsas tervitas ja teatavaks tegi, et saun on soojas, ja et sauna piletiks on teatud kogus puupakke peenemaks lõhestada. Vaatamata rasketele teeoludele oli vanameestes säilinud nii palju energiat, et see ülesanne mängleva kergusega ära täita. Järgnev etteaste oli proua Milvil, kes oli laua täis kuhjanud suuresti oma aiast pärit saadustega. Aed on neil vaatamisväärsus omaette, andes tunnistust pererahva usinusest põllunduse vallas. Õhtu nael oli mõistagi pidulik äramärkimine, et vanamees Johannes on oma väärikale aastate reale lisanud veel ühe tegusa aasta. Isegi mõned laulujupid said seks puhuks üles võetud.
Järgmine hommik oli plaanitud veeta vanamees Oti juures Ellamaal. Ka sealne perenaine Sirje laadis meid põhjalikult energiaga eelolevaks päevaks ja näitas meile oma ülimalt korda tehtud iluaeda. Lisaks tekitas nende ettevõtjast väimees sealsamas käigult lasketiiru, kus vanamehed said vahelduseks mängida relvadega vibust kuni päris tulirelvade moodi riistapuudeni.
Järgmine pikem peatus oli kokku lepitud ettevõttes AS Saidafarm. Farmer Juhan Särgava on kunagise sovhoosi tuumikust teinud Eesti suurima ja mõjukama mahetootja, kelle tooteid müüakse rohkem kui kolmekümnes Tallinna, Keila ja Haapsalu kauplustes. Saime aimu, millisest bürokraatia ja euronormide rägastikust peab üks mahetootja end läbi suruma.
Peale põgusat kokkupuudet maaelu tegelikkusega väntasime endid Nissi kiriku juurde, kus hakkajamad võisid end kiriku ümber kõndimisega mõnestki patust priiks saada. Nõnda oligi 64 km pikkune rattaring lõpule jõudnud ja elektrirong võis meid, väsinuid kuid rahulolevaid, Riisiperest suurde linna tagasi logistada.

Kirjutas Rein

LOKSAL

14 vanameest käis Loksal. Esimene käik oli linnapea Värner Lootsmanni palge ette, kes end seks puhuks oli valmis pannud. Saime teada, et tal on 3000 inimest valitseda, nende seas maa tõugu rahvast 28%. Nõmme linnaosa kunagise vanemana tundis ta omakorda huvi meie käekäigu vastu: kuidas meie klubi tekkis, kus me asume ja kuidas meil läheb.
Linna kõrval oli meie põhihuvi mõistagi sealne Loksa Laevatehas. Laevu seal praegu ei tehtud. Koosseis on vähenenud 150 inimeseni ja kogu majapidamise kohal hõljub mahajäetuse hõng.
Tehakse mõningaid jämedast rauast kolakaid, mille täpsemat otstarvet ei tea tegijad isegi. On olnud paremaid aegu, millele viitavad jõude seisvad seadmedja tehase korrastatud väline väljanägemine.
Nägime ka jäänukit tellisetehasest, mille asutas ülemöödunud sajandi lõpul krahv Stenbock ja millest linn ja sadam ülepea alguse saidki.
Loodus on Loksat õnnistanud suurepärase rannaga. Kui siia liita linnapea unistustes mõlkuv jahisadam, siis võiks praegune tööstuslinn saada juurde hulga huvilisi turistide näol.
Täname klubi „noorliiget“ Arvot (aastaid Loksal elanud, töötanud, sinna majagi ehitanud), kes kogu korda läinud ettevõtmise algatas ja korraldas.

Kirjutas Rein

Saue valla rattaretk 2.06.12.

Rein, Saue valla elanik, andis varakult teada rattaretke toimumisest. Klubis arutasime oma ressursse (tervist ja jaksu) ja viis meest plaanis sõitma minna. Retk on ca 50 kilomeetrit pikk ja kulgeb üsna rasketel külavahe- ja metsateedel. Laupäevaks sättis ilm end külmaks ja tuuliseks, enne veel tühjendas ta vihmapilved just meie marsruudi teedele. Sõidu esimene pool oli porisel teel tugevas vastutuules ja 10-kraadises eestimaises suveilmas. Need kaks meest, kes hommikut liiga vihmaseks ja eesootavat päeva liiga tuuliseks pidasid ning osavõtust loobusid, ei teinud vale otsust. Kaheksaks jupiks hakitud teekonnal käisime Vaheru järve ääres, peatusime korraks Maidla veehoidla kaldal ja Kernu mõisa lähistel, sõime hernesuppi ja jäätist Mõnuste kiigeplatsil, imetlesime Laitse rallipargis igat masti autosid, tegime eelviimase peatuse Laitse lossipargis ja viimase Ruilas. Teekond oli raskem kui oletasime. Sadu kilomeetreid maanteerattal sõitnud Tiitki leidis, et see rattaretk on raske. Mina olen kahe aasta eest sama retke, küll teisel marsruudil läbinud ja arvasin, et pole hullu ühti. Kuid neljakümne viiendal kilomeetril selgus, et olin hommikul kiiruga valed põlveliigesed kaasa haaranud. Viis kilomeetrit enne finišit maandusin saateautos ja vaatasin kurva pilguga eemalduvatele Tiidule ja Ülole järele :-(. Sellegipoolest oli tore päev ja kui retke lõpus valla tantsumemmed labajalga liigutasid ja nooremad naised linedance`ga meie silmi rõõmustasid, siis maitsesid korraldajate küpsetatud moosipannkoogid eriti hästi.

Kirjutas Urmas

Eesti Vanatehnika Muuseum

Niisuguse muuseumi olemasolust ei teadnud meist senini keegi. Ise sattusin ta peale juhuslikult, internetis ringi kolades. Kuna muuseum asub siinsamas Nõmmel, siis pidi ta meie pooltkindalsti üle vaadatud saama.
Muuseumi juht Rene Levoll on kokku kuhjanud arvestatava koguse vanavara. Põhiliselt sõidukeid Eestis tehtud jalgratastest kuni kunagiste tähtsate ninade käes olnud esindusautodeni, lisaks vanematele meestele tuttav traktor „Fordson“. Isegi üks omatehtud moodsa joonega auto on teiste hulgas. Muuseumil on täiuslik kollektsioon aegade jooksul Eestis kasutusel olnud auto numbrimärkidest. Eksponaatide saamislood on omaette põnevad jutud.
Olgu siin edastatud üleskutse, etkui kellelgi vedeleb mõni väga vana ese mänguasjadest kuni autodeni, siis enne äraviskamist võtku igaks juhuks muuseumiga ühendust. Kontaktid leiab
internetist.

Kirjutas Rein

Vanamehed Neevalinnas

Mõte üks Peterburi reis teha hakkas idanema siis, kui vanamees Hilmo tõi korraks meie klubisse oma Peterburi tuttava pr Evi, kes meid lahkesti oma linna vaatama kutsus. Järgnes Urmase
põhjalik organiseerimistöö ja nii võisimegi romantilise nimega laeva Printsess Anastasia pardale astuda.
Esimese üllatuse tekitasid piiterlased laevaseltskonnale kohe maabumisel, mängides tervituseks Lili Marleeni. See oli esimene kuuldav-nähtav märk, et Venemaal on vahepeal tõesti üht-teist muutunud.
Vanaproua Evi ja tema kunstiasjatundjast tütar Ilona ootasid meid Iisaku katedraali trepil, nagu oli kokku lepitud. Katedraal oli mõistagi turiste pungil täis, kuid Ilona juhatas
meid tagauste kaudu sinna kuhu vaja, kaasa arvatud ringrõdule ümber kuppeltorni.
Graniiti, kulda, karda ja kunsti on siia katedraali kuhjatud röögatul hulgal.
Oli see ehitis ju Vene Impeeriumi kõige tähtsamate tseremooniate toimumise koht.
Ent tsaaririigi võimsa kirikliku ehitise kõrval huvitas meid ka üpris tagasihoidlikum kuid sealjuures oma Jaani kirik. Telefonikõne Ilonalt, ja ka selle kiriku uksed olid meie ees valla. Maja
kallal on tehtud korralik töö. Varemeist on tõusnud lihtne kuid hubane ehitis nii kogudusele kui Peterburi Eesti Seltsile.
Oma edasise kulgemise selles suures linnas jätsime juhuse hoolde. Peagi oligi meil jalus üks Neeva jõe väikesadam,laevuke ootamas järjekordset turistide portsu Peterburi ilu nautima. Jaak rääkis käigult hinna odavamaks ja nii olimegi pardal. Laevajuht keerutas osavalt kanalist kanalisse, pugedes ühtelugu arvukate sildade alt läbi, taustaks giidi jutt, mida on näha vasakul, paremal ja otse ees.
Edasi sattusime vääramatute jõudude meelevalda. Turistibuss, mis meid linna tõi ja pidi samamoodi meid ka sadamasse tagasi viima, oli kadunud. Õigupoolest polnudki tal kuhugi tulla,
sest aina paisuv suurlinlik ummik oli pilgeni täitnud kõik sõitmise ja seismise
kohad. Ent kus teised ei sõida, seal sõidavad taksod. Kohalik taksojuht
rallitas hoogsalt sõiduridade vahel, ise lakkamatult oma istmel keereldes ja
joviaalselt kohalikke kombeid lahti seletades. Näiteks, kui buss ummiku tõttu
sõiduplaanist niikuinii kinni pidada ei saa, siis ta lihtsalt ei sõida.
Kai ääres kannatlikult meid oodanud Printsess Anastasia võttis meid veel kord oma turjale, et
suunduda tagasi Soome lahele. Teel õnnestus küllaltki lähedalt silmata kunagist ülisalajast Kroonlinna. Lugematud kaikohad tühjad, ainult mõni üksik väsinud alus mahajäetuse keskel.
Asjalikult askeldav hommikune Helsingi pakkus kosutavat võrdlust tormleva Peterburiga. Aeg parajaks ja aidaa kodu poole.
Jääb tänada mõnusat ilma ja Urmase ladusat korralduslikku tööd.

Kirjutas Rein.