Tallinna lennujaama lennutornis

Lendurist vanamees Tõnu on meil see mees, kelle ees avanevad mitmesugused erilised ja huvitavad uksed. Seekord siis lennujuhtimise torni omad.
Esimesel pilgul võiks arvata, et õhus on ruumi küllalt ja igaüks lennaku nii kuis tahab. Tegelikkus on karmim. Reeglid on ülima täpsusega paigas. Ammuilma enne seda, kui mingi õhusõiduk radarite ekraanidele ilmub, on tema tulek siin ette teada. Kogu lennu jooksul antakse lennumasin ühe lennujuhi vaatlusalast teise alasse n.ö. käest kätte. Ei mingit iseotsustamist. Sulle öeldakse, millise suuna võtad, millisele kõrgusele lähed, millal maanduma võid hakata jne.
Suurte radariekraanide pilt tundus kõrvaltvaatajale üpris arusaamatu sigrimigrina. Õppinud inimesele paistis aga sealt kätte kogu siinse maanurga õhuelu. Lennujaama päris maalähedane ja maapealne liiklus toimub siiski inimliku silmside vahendusel, aparatuur, mõistagi kõrvalt toetamas. Selleks on tornil 40 m kõrgusel panoraamse vaatega ruum. Ees lennuväli kõigi oma askeldustega, taga laiuvad Soodevahe metsad.
Loomulikult on siinsed süsteemid mitut pidi dubleeritud. Näiteks kui kaob võrgutoide, siis käivitub otsemaid varugeneraator. Kui ka see peaks tõrkuma, siis võetakse appi toatäis akusid. Kõige viimases hädas haaratakse käsiprožektor ja signaliseeritakse niimoodi kõige hädapärasemad käsklused.
Nägime keskendunud inimesi rahulikult ja süvenenult oma vastutusrohket tööd tegemas. Vähemalt meie lennujuhtide poolest võime küll muretult lennata kuhu ilmakaarde tahes.

Kirjutas Rein K.

Talgupäev

Teeme Ära hoogtööpäevak meelitas Kivimäe jaama ümbrust ilusamaks tegema tosina jagu vanamehi. Jaamahoone aknad muutusid läbipaistvamaks. Põõsad-puud, mis olid siin isetahtsi kasvanud, murdunud ja lamandunud juba pikemat aega, said tublisti korrastatuma väljanägemise.
Priidu buss suutis vaevalt mahutada seda okste- ja lehemassi, mida vnamehed hasartselt kokku kraapisid. Siin puutusime otsemaid kokku kentsaka tegelikkusega. Sa oled kokku kogunud hulga väärt tooret, millest saaks teha kas mulda või energiat, aga pead selle ära andmise eest peale maksma. Ja mitte vähe. Loomulikult ei mahtunud selline äraspidine arusaam meie hinge. Nõnda leidiski Rando, et tooge kõik see väärt kraam minu metsa. Las muutub seal mullaks.
Talgupäev lõppes, nagu ammuilma kombeks, talgusupiga. Laiali minnes hedeti veel kord pilk tehtule. Üksmeelselt leiti, et nii hoone kui ümbrus said tüki maad paremaks. Mis ei tähenda, et seda ei võiks millalgi veelgi ilusamaks teha.

Kirjutas Rein K.

Saku õlletehas

Saku Õlletehas oli Nõmme vanameeste järjekordse väljasõidu siht. Kohaliku mõisa tagasihoidlikust õlleköögist on ligemale 200 aasta jooksul saanud 260 töötajaga kõigile teada-tuntud ettevõte.
Entusiastlik giid talutas meid vilunult läbi kogu tootmistsükli. Saime aimu, kuidas veest, linnastest , humalatest ja pärmist saab teatud nipitamisega paarkümmend õllesorti välja aretada. Nuputamist ei saa hetkekski katki jätta, sest konkurent Tartust nügib pidevalt lausa selja taga. Sestap näidati meile uhkusega uut ja ülikallist superfiltrit, millest mõned hinnalisemad õllesordid läbi surutakse.
Saime teada sedagi, et peale vee, mis võetakse 250 m sügavuselt, tuuakse kogu ülejäänud toore mujalt sisse. Põhjus proosaline: Eestis pole lihtsalt olemas nii suurt tootjat, kes suudaks tehast näiteks õlleodraga pidevalt varustada.
Ringitamine suure tehase peal ja ja meeletu hulga õllepudelite nägemine ajas, teadagi, lõpuks janutama. Ettenägelikud võõrustajad olid seks puhuks vana keedukoja laudadele rivistanud komplekti üheksast eri sorti märjukesest. Sai proovida ja veenduda, et tuli, vesi ja muud õlleteoks vajalikud algained võivad tõepoolest anda küllaltki erinevaid maitseelamusi.

Kirjutas: Rein K.

Harku muundusjaamas.

Harku muundusjaamas.

Käisime vaatamas Eesti–Soome vahelise elektrikaabli siinpoolset otsa. Ettevõtmine sai teoks kauaaegse elektrimehe Priidu eduka vahendustegevuse tulemusel.
Nägime kunagise Harku mõisa põllu peale püsti pandud võimast seadmestikku. Pea kohal särisesid hoiatavalt 330 000 Voldiga laetud jaotusliinide rägastikud, maa peal sumisesid ähvardavalt suvila suurused trafod. Kõikjal piirdetarad ja valvesüsteemid, sest selline elekter juba ei andesta.
Kaks ruumikat maja oli täis topitud muud tippmist tehnoloogiat. Ikka selleks, et lõpuks 106 km pikkusesse toekasse kaablisse toppida peaaegu terve Eesti suvise elektrilise võimsuse jagu väge. Kaablis liigub 330 kV alalisvool, mis lahe teisel kaldal samasuguse seadmetekogumiga taas tavapäraseks vahelduvvooluks muundatakse. Selline edasi-tagasi loksutamine on vajalik nii kadude vähendamiseks pikas kaablis kui ka Skandinaavia ja Vene süsteemide, mille osa me veel ikka oleme, ühildamiseks.
Hetkel kulges Soome suunas 372 MW. Jaam võib toimetada elektrit samamoodi ka Soomest Eestisse. Seda küll harva, siis kui elekter juhtub sealpool odavam olema.
Tõsise sisuga päev Harku väljadel jätkus meeleolukamal lainel meie pesapaigas Kivimäe jaamas. Vanamees Kalev oli otsustanud oma niigi väärikale aastate reale veel ühe juurde lisada. Sestap tuli seda sündmust kombekohaselt tähistada.

Kirjutas Rein K

Klubiõhtu 29 märts 2011

Klubiõhtu 29. märtsil 2011.
Kalendrikevad on juba nädal tagasi alanud ja nagu me kõik telest näha võisime, lugupeetud linnapealt oma õnnistusegi saanud! Mida aga ei ole, see on kevad. Vahepealse mõne päikesepaistelise päeva järel kostis linnast ainult tohutu suur kisa koerte junnide teemal ja neid junne hakati Pirita linnaosas kibekiirelt lipukestega tähistama. Lipukirjaks ikka see vana laul: ,,Sitt peremees"! Mäletan, kuidas,“ärastamistuhinas" lauldi sama laulu, et riik on sitt peremees ja pandi kõik ..huugama. Teed ja tänavad oleks samuti maha müüdud aga enne tuli mõistus koju. Raudtee kahjuks ostetigi tagasi! Veefirma oli juba müüdud ja nüüd naudime seda igal hetkel kraanist vett lastes!
Kultuuripealinnale see sõnnik ei sobi ja Jumalale ka ei meeldinud ja nii kattis ta kibekiirelt kogu selle väljasulanud mustuse värske valge lumega. Mis toimub? Kas mõne junni pärast peamegi jääma autosid juhtima läbi lugematutest lompidest ja asfaldiaukudest? Seda kõike otsustasime küsida Tallinna linnavalitsusest. Muidugi tegime õigesti kui kutsusime külla spetsialisti, kes oma valdkonda tunneb. Nii oligi härra Peep Koppel nõus meile tutvustama linnas plaanitavatest suurematest teede- ja tänavate ehitustest.
Ettekanne kujunes palju sisukamaks ja mahukamaks, kui oskasime arvata, sisaldades ka tagasivaadet mõne aastataha ning analüüsi, kui palju vahendeid on linn kulutanud teede- tänavate ehituseks ja remondiks. Saime teada, kus kulgevad uued kergliiklusteed ja kuhu neid veel kavatsetakse rajada.
Kõige huvitavam oli hr. Koppeli ettekande see osa, mis tutvustas Ülemiste liiklussõlme ja mitmeid sildasid, mis plaanidekohaselt rikastavad peatselt meie pealinna.
Kõik polegi täna nii ,,sitt" kui esialgu tundub. Kultuuripealinn on ja noored mehed mängivad ilusat jalgpalli, mis sest et palli ennast Jumala saadetu sees peaaegu näha polnud.
Kevadet ootama jäädes tervitustega vanaisa Johannes!

Klubiõhtu

Klubiõhtu 22 märtsil.

Klubi põhikrjas on rida ,kus oleme ennast eemaldanud poliitikast,mis ei tähenda ,et teised sellega tegeleda ei tohiks. Eesti poliitmaastikul on palju värvikaid poliitikuid oma nägemustega meie mineviku- ja päevapoliitikast ning tuleviku visioonidest. See oli ka üheks põhjuseks kutsuda klubisse Eesti Iseseisvuspartei esimees härra Vello Leito. Peale lühikest ülevaadet Isesisvuspartei tegemistest ja tulevikust vastas härra Leito meie liikmete arvukatele küsimustele. Kuigi olime nii mõningateski vastustes eriarvamustel, avardas keskustelu meienägemusi Eesti majandusest ja poliitikast. Lisaks vastas hr. Leito ka meie küsimistele leiunduse-ja UFO-nduse valdkonnas, milledega kõneleja on varem tegelenud. Klubiõhtu mõõdus „ konstruktiivses” eriarvamuste õhkonnas.

Vastlad!

Hõissa meil olid vastlad!
Tänavu juhtus see liikuv püha, mida nimetatakse ka naistepühaks, täpselt samale päevale
rahvusvaheliselt tuntud naistepäevaga. Kõik meediakanalid ei osanud kumbagi eelistada ja lasid
eetrisse jupikese vastlatest ja siis jupikese naistepäevast. Ega sest polegi midagi halba, saimegi mälu värskendada ja teada, et naistepäeval 100 aastat vanust juba. Meie vastlapäev on kindlasti vanem.
Arvestades eeltoodut otsustasime vanameestega vastlapäeva praktikas järele proovida lausa vabaõhumuuseumis. Kolu kõrtsis oli rahvusvahelist seltskonda ja naistepüha tähistama tulnuid suhteliselt arvukalt. Meie klubi maskuliinne seltskond erines teistest suuresti. Lasime endale serveerida päevakohaselt hernesuppi ja kui kõht täis sammusime külavahele otsima seda kohta kus see liulaskmine toimub. Eemalt kostis kilkeid ja hõikeid, mis tõestas, et olime läinud õiges suunas. Vahepeal astusime sisse Kuijõe koolituppa kus noored rahvariides näitsikud vastlavurrisid meisterdasid. Saime seal neid siis proovida, nii et üks meile lausa kingituseks kaasa anti. Klassitoas olid koolipingid nagu meie kooliajal. Kohe meenusid iridinoidsuled mida tuli kasta tindipotti ja mis kippusid tegema ka tindiplekke vihikusse, kui nendega ebakindlalt ringi käia.
Peagi jõudsime liumäele kus avastasime, et see on meieealistele liiga kõrge, selleks et püksitagumikul alla lasta. Muid abivahendeid liulaskmiseks kohapeal ei pakutud. Oli küll suur regi, millega oleks allasõitmiseks meeskonna kohe kokku saanud aga tingimus oli seatud karm. Regi tuli üles tuua lausa aja peale. Vaikimine meie seltskonnas andis tunnistust, et seekord elu ja tervisega ei riskiks. Järgmine eesmärk oli külastada Sepa talu, kus pidid naised laulma ja punast viina pruukima. Talu leidsime peagi üles. mis tundus kahtlaselt tilluke. Korraks käis peast läbi mõte, et kas me oma klubiga sinna sisse ka ära mahume? Mahtusime ja nägime, et lahke
pererahvas sai hakkama nii sakslastest külaliste kui ka Nõmme vanahärradega. Lahkudes lõime sepapoiste laulugi lahti.
Pärast kõike seda mõtles igaüks omaette end tagasi noorusmaale, kus igaühel meist olid oma
mälestused ja need said värskendatud.

8. märtsil 2011. kirja pannud Johannes.