Vanamehed merelainetel.

7. septembri vihmalubaval varahommikul startisid vanamehed Leppneeme sadama poole.

Seltskonnas oli ka kaks naiskodanikku, mis tekitas teatavat elevust.
Sadamas asuti reisilaevale Wrangö, et sõita Prangli saarele. Samas oli kohal reisijuht Indrek Herman, kes tutvustas päevaplaani (Prangli ja Keri saare vaatamisväärtused).

Pranglil Kelnase sadamas istusime ringi postipaat Helge`le, mille kapten Ivar Piirsaar viis meid tunniga Keri saarele. Ja üllatus... kuivale maale saab vaid väikese mootorpaadiga 4-5 inimest korraga. Saar on väike, kõik servad ühest kohast nähtavad. Lagunenud tuletorn, aga siiski töötav, mõned vene sõjaväest jäänud ilmetud hooned, milles „suvitas”  paar patsiga noormeest koos sülearvutiga. Maasikaks Keri saarel oli Marko Matvere piltide näitus. Pildid joonistas ta oma ümbermaailma reisil. On ikka mõnele andeid antud!Ja siis tagasi Pranglile, kus ootas veoauto GAZ-52, roolis sama laeva kapten Ivar. Sõit läks Lääneotsa külla- kohe sööma pika laua taha, magustoiduks võrratud suitsulestad.Siis lühike jalutuskäik kiriku juurde, mille kõrval väike surnuaed- mälestuskividel tihti ühedsamad rootsipärased perenimed. Kirik on ehitatud 1848 a. ja on praegu täiesti toimiv.  Sõit jätkus läbi kolme küla, kus nägime saare muuseumi,  kena rahvamaja (samas majas koos raamatukogu ja arstiga) põhikooli, tenniseväljakut. Saare põhjatipus üllatas meid kaunis männimets, kus vaatasime 1941 a. hukkunud auriku „Eestirand” mälestuspaika, kus hukkus ligi 3500 Eestist nõukogude armeesse mobiliseeritut teel Kroonlinna.Huvitav on ka see, et saare all on gaasimaardla. Tõesti, 1960- ndatel puuritud puuraugust tuleb senini tundmatut gaasi- süüta vaid tikuga, mida me ka tegime.Nägime, et elu edeneb ka väikesaartel, kus oli näha renoveeritud kodusi ja avalikke hooneidSamuti on asfalteeritud külateed ja sadama ümbrus.

Nagu ikka vanameestega: lõpp hea, kõik hea- parajalt väsinud ja õnnelikult kodus!

Kirjutas Ott ja suur tänu temale selle sõidu korraldamise eest!

Nii see sõit algas

Keri tuletorn



Vaade Keri tuletornist saarele

Marko Matvere piltide näitus Keril

Puhkus Keril

Pidulik lõuna ja suitsulestad

Prangli kirik

Prangli kiriku surnuaed

Prangli kirik

Prangli muuseum

Eestirand mälestuspaik

Prangli gaasimaardla

Mugavusteta ekskursioonibuss





 

 

Kunstineiud klubi külalisteks

18. augustil tulid Nõmme Vanameestele külla kunstnikud Ulla Juske ja Eva Järv. Tüdrukud õppisid koos kunstiakadeemias skulptuuri ning tulid külla, et juttu ajada ning uurida, kas vanamehed oleksid huvitatud kunstiprojektis osalemisest. Projekt on veel idee tasandil ning käimas on pigem mõtete kogumine. Ulla elab Londonis ning on külastanud ka sealseid vanameeste klubisid. Mehed uurisid, kuidas välismaa klubid toimivad ning mis nad teevad.

Räägiti juttu ja joodi kohvi pea kaks tundi nii Vanameeste klubi loomisest, tegemistest ning kohalolevatest vanameestest. Jutu käigus tuli välja huvitav fakt, et enamus klubiliikmetest on tehnikamehed ning tundub, et loomeinimesed on pigem individualistid ning pundis koos käimine neile ei sobi. Siis läks jutt abielu peale ning vanamehed jagasid noortele tüdrukutele elu jooksul kogutud tarkusi ja rääkisid selleteemalisi anekdoote. Kohtumise lõpus hakati elavalt arutlema kas ja kui palju on ühes riigis vaja loomeinimesi ning kas Eestis võib oskustööliste ning kultuuriinimeste arv tasakaalust väljas olla.

Ulla ja Eva lubasid Nõmme vanameestele kirjutada ning tagasi tulla kindla ideega!

Suured tänud Endlile, kes andis Ullale Norma tehases valminud kandikud!

Kirjutas Ulla

                                                      Piltidel nemad meist ja meie neist.

Vello

Toivo

Martin

Heino

Urmas

Toomas

Madis

Meelis

Jaak

Endel

Rein

Ulla ja Eva



Ulla ja Eva

Külas oli hr. Ivar Peedu.

11. augustil külastas meie klubi Tallinna Linnavalitsuse transpordiameti peaspetsialist hr. Ivar Peedu.Tema järelevalve alla kuuluvad eelkõige Nõmme- ja Mustamäe linnaosade liiklusolude järelevalve, ehitusprojektide kooskõlastamine liikluskorralduse vahendite planeerimine ja liiklusjärelvalve.
 Kõigile klubi liikmete poolt esitatud küsimustele saadi ammendavad vastused.
Põhiline probleem liiklusolukorra parandamisel on Ivar Peedu sõnul rahaliste vahendite nappus ja autojuhtide distsiplineerimatus LE nõuete täitmisel.
Endise tippsportlasena (NL meistritiitel rallikrossis, kolm hõbemedalit autorallis jne.) valgustas Ivar Peedu lühidalt oma sportlasteed, andes ühtlasi hinnangu praeguste Eesti tippude esinemisele rallirajal.

kirjutas Toomas

Kagu - Eesti ekskursioon

31.juulil kell 8 startisid 13 klubi liiget lõuna suunas, et kahe päeva jooksul tutvuda  Kagu-Eestiga. Esimene pikem peatus oli  Võrus, kus tegime jalutuskäigu Tamula järve ümbruses. Vihmane ilm tuju ei rikkunud. Järgmisena külastasime Suur-Munamäge, kus olime muidugi  kunagi käinud, kuid mäest ülesronimine ja  vaade vaatetornist tuletas kõik uuesti meelde. Seejärel suundusime Rõugesse, kus meiega ühines mu onupoeg Silver, kohalik looduskaitsja ja Memento aktiivne tegelane. Tänu temale saime hea ülevaate Rõugest. Kui varem teadsime me ehk kindlalt ainult seda, et Rõuges asub Eesti sügavaim järv, siis nüüd tutvusime selle kauni kohaga põhjalikumalt. Ööbikuoru Hinni kanjoni  poole kulgeval matkarajal võis näha nutikate meeste ehitatud vesioinaid, mis pumpavad vett mitmekümne (32 m) meetri kõrgusele.  Meie tehnikahuviline Jaak proovis küll ühe vesioina tööd peatada, kuid katse ebaõnnestus. Tulemuseks olid märjad riided ja  teadmine, et vee jõu vastu ei saa isegi kanged mehed! Seejärel külastasime vana hüdroelektrijaama (Ööbikuoru hüdrotöökoda-muuseum ). Põhimõtteliselt toodab seal veevool elektrit tänapäevalgi – kui muuseumi omanik veeratta veevoolu keeras, süttisid tuled. Muljetavaldav oli ka see, et osa seadmetest on pärit üle-eelmisest sajandist. Muuseumis saime tutvuda  ka muude huvitavate vanade tööriistade ja esemetega. Jäi üle ainult imestada ja uhkust tunda meie esivanemate nutikuse ja töökuse üle. Käisime ka Eesti Ema monumendi juures, mille idee autoriks oli mu siberikaaslane  Hans Sissas. Monumendi juures avanes imeilus vaade Rõugele. Veel käisime Paganamaal.  Enne öömajale jõudmist külastasime Eesti Maanteemuuseumi, mis asub vanas, kuid hästi säilinud Varbuse  postijaama kompleksis. Asjatundliku varahoidja Kaja abiga rändasime mööda ajaloolist teeruumi. Väljapanekute kaudu tutvusime teede ja liikumisviiside arenguga. Paljude muuseumi eksponaatide nägemine tekitas äratundmisrõõmu. Ööbimiskohaks oli valitud Kiuma talu puhkemaja Põlvamaal, kus meid lahkesti vastu võttis perenaine Virge. Osavamad vanamehed valmistasid õhtusöögi. Söögilauas arutati ka klubi edasise arenguga seotud küsimusi. Hommikul, peale perenaise poolt pakutavat hommikusööki võisid kõik soovijad maitsta piiramatuses koguses taluaias olevaid marju. Mõistagi ei jäetud sellist võimalust kasutamata!

Väljaspool esialgset plaani käisime Jõeveere muuseumis, mida soovitas külastada mu sõber ja siberikaaslane Jaan, vana kollektsionäär. Perenaine Ene tutvustas meile ilmekalt ja põhjalikult oma valdusi. Ilmselt ei olnud me varem midagi taolist näinud -  koguda 10 aastaga nii palju ja hinnalist vanavara, see oli muljetavaldav! Igatahes nii mõnelgi meist tekkis soov seda kohta uuesti külastada. Vaatasime ära ka Härma müürid Piusa jõe orus. Need on Eesti kõrgeimad devoni liivakivipaljandid – Oruperve kõrgus küünib 43 meetrini, Kõlgusniidu müür on 20,5 meetri kõrgune etteulatuv kalju. Seejärel siirdusime Obinitsas peetavatele Seto Kuningriigi päevadele. Peale viisa vormistamist nautisime koos teistega tõeliselt suurejooonelist pidu. Tegusamad meist jõudsid kohtuda ka Tartu klubi meestega ja arutada klubide liidu loomisega seonduvat.

Koju jõudsime kell 20. Olime küll ehk veidi väsinud, kuid reisiga rahul. 

Kirjutas Henn

Vältimaks vanade meeste jäämist sotsiaalsesse isolatsiooni

Ringleb mõte luua 60+ meesteklubide üle-eestiline liit. Arutame teemat, kontrollime, kas selle järele on vajadust ja mida tema eesmärkideks seada. Kas meie ühiskonnas on  vanadel meestel probleeme mida klubide liidu abil leevendada või on kõik perede, meeste endi ja omavalitsuste tarkuse, tahte ja rahakoti taga ja riiklikult pole vaja sekkuda? Seega klubide liidul üle-eestilist otstarvet (näiteks sots. min.-i survestamine) ei teki?
Valdeko kirjutas:

Piisavalt pika ja mahuka uuringu tulemused osutavad sellele, et sotsiaalne isolatsioon - tunne, et sul pole kedagi, kellega oma tundeid jagada, kahekordistab haiguse või surma tõenäosust. Ajakirjas Science 1987. aastal avaldatud ülevaates öeldakse , et sotsiaalne isolatsioon ise on suremuse mõttes sama oluline ohutegur kui suitsetamine, kõrge vererõhk, kõrge kolesterooli tase, rasvumine ja füüsilise tegevuse puudumine. Suitsetamine tõstab surma riski 1,6 korda, sotsiaalsesse isolatsiooni jäämine aga 2 korda, mis on seega oluliselt suurem tervise risk.

Daniel Coleman oma raamatus Emotsionaalne Intelligentsus väidab, et isolatsioon on meeste jaoks raskem kui naiste jaoks. Isolatsiooni erinev mõju võib olla tingitud sellest, et naiste suhted on tavaliselt emotsionaalselt lähedasemad kui meeste omad. Loomulikult pole üksindus sama mis isolatsioon; Paljud üksi elavad inimesed, kes kohtuvad kasvõi väheste sõpradega on oma eluga rahul.

Oht tekib alles siis kui tekib tunne, et oled teistest eraldunud ja pole kellegi poole pöörduda. See on halb avastus kui mõelda isolatsiooni peale, mida tekitab üksinda televiisori vaatamine või mis veelgi ohtlikum - üksinda alkoholi pruukimine. Tänapäeva linnaühiskonnas on vähenemas klubide ja sõprade külastamise komme. Sestap on eneseabi rühmad asendusainena saamas eriti oluliseks, näiteks AA (anonüümsed alkohoolikud) liikumine samuti 60+klubid ( Nõmme Vanameeste Klubi).

60+klubid ühendavad ealiselt samaväärseid mehi, kes vajavad selliseid kooslusi enamgi kui õrnema soo esindajad. Nõmme Vanameeste klubis tegeldakse neile meelepärase ajaviitega nagu huvitavate külalistega suhtlemisega, loodusmatkadega, koroona turniiridega, arvuti alaste oskuste arendamisega, omavahelise suhtlemisega klubiõhtutel, väljasõitudega ajakohase tehnoloogiaga firmadesse jne.

Nicholas Carr raamatus Triiv Madalikule soovitab arvuti ja võrgu kasutusalastesse oskustesse mitte suhtuda kergekäeliselt. Meie sotsiaalne elu koondub üha enam ümber elektroonilise meedia kasutamise ning mida osavamad me oleme elektroonilise meedia kasutamises, seda väärtuslikumateks me sõprade ja kolleegidena muutume. Sirvides ja surfates võib meie plastiline aju nende ülesannete täitmisel osavamaks muutuda, pidurdamaks sellega meie pöördumatut vaimset vananemist.

1. augustil kohtume Obinitsas Tartu klubi meestega. Mõtleme veel! Kutsun seda ideed siin kommenteerima.

Kalapäev Pirita jõe kaldal

Teisipäevane klubi üritus oli välja kuulutatud kui kala päev Pirita jõe ääres. No jah! Eks meieealised mäletavad kõik neid neljapäevaseid kala päevi, mis olid üleriigiliselt kehtestatud riikliku toitlustusprogrammi täitmiseks. Siis sööklatest möödudes läks samm tahtmatult pikemaks.

   Selle suve suurüllatuse tegi meile Ülo, kes oli selle kala päeva idee autor ja korraldaja. Selleks, et üllatus mõjuks ikka üllatusena ta seda palju ei reklaaminud. Nii avastasimegi end Pirita jõekäärust vuliseva vee piiril asuvast suveköögist, kus meie võõrustaja oli meile valmistanud imehead kalaroad. Peale heatahtliku mõnusa matsutamise kuulsime veel, et jaapanlased avaldavad oma tänu kokale luristamisega ja mis vahe on kalasupil ja uhhaal.

   Kokkulepe ilmavanaga pidas ka seekord, päev läbi päikesepaistet pole ta viimasel ajal saanud lubada, nüüd sai. Tänan, Ülo, meeldiva elamuse eest!

Johannes

 

 

 

 

 

Rein rääkis Eesti konstruktoritest "Tähtede sõjas", koroonaturniiri lõpetamine ja Madis pidas sünnipäeva.

Pealkirjas on kõik öeldud, v.a. see, et Rein Koppel oli meie Teaduste akadeemia konstrueerimisbüroos kosmoseriistade tegija, osales sellise laseri loomises, mis kannatas välja kosmosesse sõidutamise vibratsiooni, rõhu- ja temperatuurimuutuse ja kiirguse ning üleval tiireldes uuris, kas USA on mõne tuumaseadme orbiidile viinud. Töö käigus olevat juhtunud, et Venemaal raketitehases pääses Rein ilma asjakohase propuskita raketti lähedalt uudistama. Nimelt juhatati ta kohale läbi töömeeste duširuumide, et kurjadest relvastatud valvuribabadest mööda pääseda.

Koroonaturniir kestis üheksa kuud (!) ja sünnitas võitjaks Pauli. Ülo nimetati aga kolme aasta kokkuvõttes parimaks mängijaks. 

Madis pidas oma 66. sünnipäeva, tõdedes, et on juba üsna suureks poisiks kasvanud. Nii me teisedki.