Kagu - Eesti ekskursioon

31.juulil kell 8 startisid 13 klubi liiget lõuna suunas, et kahe päeva jooksul tutvuda  Kagu-Eestiga. Esimene pikem peatus oli  Võrus, kus tegime jalutuskäigu Tamula järve ümbruses. Vihmane ilm tuju ei rikkunud. Järgmisena külastasime Suur-Munamäge, kus olime muidugi  kunagi käinud, kuid mäest ülesronimine ja  vaade vaatetornist tuletas kõik uuesti meelde. Seejärel suundusime Rõugesse, kus meiega ühines mu onupoeg Silver, kohalik looduskaitsja ja Memento aktiivne tegelane. Tänu temale saime hea ülevaate Rõugest. Kui varem teadsime me ehk kindlalt ainult seda, et Rõuges asub Eesti sügavaim järv, siis nüüd tutvusime selle kauni kohaga põhjalikumalt. Ööbikuoru Hinni kanjoni  poole kulgeval matkarajal võis näha nutikate meeste ehitatud vesioinaid, mis pumpavad vett mitmekümne (32 m) meetri kõrgusele.  Meie tehnikahuviline Jaak proovis küll ühe vesioina tööd peatada, kuid katse ebaõnnestus. Tulemuseks olid märjad riided ja  teadmine, et vee jõu vastu ei saa isegi kanged mehed! Seejärel külastasime vana hüdroelektrijaama (Ööbikuoru hüdrotöökoda-muuseum ). Põhimõtteliselt toodab seal veevool elektrit tänapäevalgi – kui muuseumi omanik veeratta veevoolu keeras, süttisid tuled. Muljetavaldav oli ka see, et osa seadmetest on pärit üle-eelmisest sajandist. Muuseumis saime tutvuda  ka muude huvitavate vanade tööriistade ja esemetega. Jäi üle ainult imestada ja uhkust tunda meie esivanemate nutikuse ja töökuse üle. Käisime ka Eesti Ema monumendi juures, mille idee autoriks oli mu siberikaaslane  Hans Sissas. Monumendi juures avanes imeilus vaade Rõugele. Veel käisime Paganamaal.  Enne öömajale jõudmist külastasime Eesti Maanteemuuseumi, mis asub vanas, kuid hästi säilinud Varbuse  postijaama kompleksis. Asjatundliku varahoidja Kaja abiga rändasime mööda ajaloolist teeruumi. Väljapanekute kaudu tutvusime teede ja liikumisviiside arenguga. Paljude muuseumi eksponaatide nägemine tekitas äratundmisrõõmu. Ööbimiskohaks oli valitud Kiuma talu puhkemaja Põlvamaal, kus meid lahkesti vastu võttis perenaine Virge. Osavamad vanamehed valmistasid õhtusöögi. Söögilauas arutati ka klubi edasise arenguga seotud küsimusi. Hommikul, peale perenaise poolt pakutavat hommikusööki võisid kõik soovijad maitsta piiramatuses koguses taluaias olevaid marju. Mõistagi ei jäetud sellist võimalust kasutamata!

Väljaspool esialgset plaani käisime Jõeveere muuseumis, mida soovitas külastada mu sõber ja siberikaaslane Jaan, vana kollektsionäär. Perenaine Ene tutvustas meile ilmekalt ja põhjalikult oma valdusi. Ilmselt ei olnud me varem midagi taolist näinud -  koguda 10 aastaga nii palju ja hinnalist vanavara, see oli muljetavaldav! Igatahes nii mõnelgi meist tekkis soov seda kohta uuesti külastada. Vaatasime ära ka Härma müürid Piusa jõe orus. Need on Eesti kõrgeimad devoni liivakivipaljandid – Oruperve kõrgus küünib 43 meetrini, Kõlgusniidu müür on 20,5 meetri kõrgune etteulatuv kalju. Seejärel siirdusime Obinitsas peetavatele Seto Kuningriigi päevadele. Peale viisa vormistamist nautisime koos teistega tõeliselt suurejooonelist pidu. Tegusamad meist jõudsid kohtuda ka Tartu klubi meestega ja arutada klubide liidu loomisega seonduvat.

Koju jõudsime kell 20. Olime küll ehk veidi väsinud, kuid reisiga rahul. 

Kirjutas Henn