Jõulud 2011a.

Ühisfoto ja jõuluõhtusöök Lepidos. 27.detsembril kogunesime klubisse, et teha endist üks pidulik gupipilt enne tõsist istumist Lepidos. Ka meie klubi lipp leidis oma koha grupipildil. Loodame piltniku oskustele teha nii kaunis noorendatud foto, et isegi tekib raskusi enda ära tundmisega.
Täiendatud varudega jätkus bussireis Hiiule. "Lepido" on kena õdus kohake. "Lauake kata end" oli tõesti tasemel- igati kolmekäiguline. Pärast Tiidu avasõna iseloomustas Urmas iga vanamehe panust klubi tegevusse. Minul kui värskel klubi liikmel oli huvitav kuulata, mida mehed, kes on ammugi ületanud pensioniea alguse, on suutnud organiseerida. Jutt,et vanadus muudab inimesd tuimaks,ei vasta küll nende meeste puhul tõele. Üks vaimukus ja anektootide rääkimine ei tahtnud otsa lõppeda. Tore oleks,et vitaalsus saadaks meid ka edaspidi. Head vana aasta lõppu ja tegusat uut aastat soovib Lembit.

P.S

Koos Jõuluõhtuga pühitsesime ka Otti sünnipäeva!!

Tööstuse külastus.

Vanamehed Keilas

Seekordse huviretke korraldaja oli vanamees Ott. Endise Harju Elektri töötajana rääkis ta meid oma kunagisse tööpaika sisse. Saime näha pealt neljasaja töötajaga tehast, kes on Eesti suurim tegija elektrotehnika alal. Seda oli silmaga näha ja kõrvaga kuulda, sest suvisemal ajal antakse takka seitse päeva ja seitse ööd järjepanu. Toodanguks on kõik see (alajaamad, jaotlad jms), millest elekter peab läbi käima enne, kuni ta lõpuks meieni jõuab.
Algus oli nagu ikka – lihtne allhange, mille juurde saamatumad ettevõtted on jäänud siiani. Harju Elekter toimis arukamalt pöördudes lõpptoote tegemise poole. Seetõttu oli ta isegi kõige suurema masu ajal suhteliselt talutavas seisus.

Kõrval asuv kaablitehas jättis väga dünaamilise mulje. Seal pole peaaegu ühtki paigalseisvat asja. Ümberringi keerleb ja pöörleb põrgulärmis arutu hulk suuri kaablikerasid. Rullikud suunavad mitu kaablit korraga päratu suurt vokki meenutavasse seadmesse, mis ahvi kiirusel keerutab mitu kaablit üheks.
Tehas tekkis kunagi olukorras, kus mitte midagi mitte kusagil polnud saada. Praeguseks on temast saanud Baltikumi suurim kaablitootja.

Keila võib uhkustada võimsa tööstuskülaga, kus 2500 inimest mitmesugust rakendust leiab. Kokkuvõttes võisime rahulolevalt nentida, et leidub siiski kohti Eestimaa peal, kus väärtust usinasti juurde luuakse.

Meie lipp

Meie lipp!
Otsustasime väärtustada oma klubi lipuga. Iga lipp väärib sisseõnnistamist, mida meie toimetasime oma klubi ruumides Kivimäel. Sõnad luges peale Urmas ja kõik ülejäänud liikmed kõlistasid šampanja pokaale. Koos tehti ka ühispilt.

Glehni kuju avamine.

Glehni kuju avamas

Mõistagi ei saanud meie vanamehed jääda kõrvale Nõmme asutaja Glehni kuju avamisest Nõmme keskuses. Vanamees Tiit läks sedavõrra väge täis, et korraldas suure sündmuse puhul välkkiirelt meie klubi lipu valmistamise. Nii oli meil võimalus seista väärikalt lipu all kuju avamise pidulikul hetkel ja marssida hiljem rongkäigus kuni Glehni lossini. Fotomeestele näis lipp meeldivat, sest ühtelugu paluti meil lipp täies pikkuses lahti venitada, et ta täies hiilguses pildi peale saada.

Selgus, et vanamees Johannes on sealkandis oma seiklusterohke lapsepõlve veetnud. Nõnda jätkus seiklusjutte maalt ja merelt kuni Glehni lossini välja.

Lossi juures künkal tervitas meid valgel hobusel vanahärra Nikolai von Glehn (Seaküla Simson) isiklikult, habe kahte lehte lehvimas. Tegime tiiru ümber värsket iluravi saanud Kalevipoja, krokodilli ja palmimaja. Sealsamas jäi meile jalgu vanamees Ott koos oma rõõmsameelse kaasa Sirjega. Nad elavad sealsamas lähedal, sestap võis järelpidu kohe ja sealsamas alata. Sirjelt saime teada, et ta on väga rahul, et ta vanamees meie klubisse tee leidis ja seal enesele mitmekülgsemat tegevust leiab.

Juhhuuduur!

Ehh, juhhuuduur e.reportaaž Juhani juhuduurilt.
On neljapäeva hommik. Ilm on sügiseselt karge aga ilus. Oktoobri viimase paari päeva kohta ei tohi nuriseda, sest taevaluugid on olnud enamus ajast suletud ja termomeeter ei ole oma näiduga miinusteni jõudnud. Tuleb meelde, et täna pidid vanamehed jalgratastega sõitma minema! Lubasin Kalevile naljaga pooleks sauna kütma minna. Peab netist vaatama, mis kell nad lähevad? „Koguneme kell 13 Kalevi juures.“ Kell on mõni minut 12 läbi. Peaks helistama? Jõuab ju minna autoga ka? Võtaks tüdruku ratta ja prooviks Kalevi juurde sõita vähemalt rattaga! Luba talt küsida ei saa, sest on kooli vaheaeg ja lapsed magavad oma unevõlga täis. Vaatan ,kas kummid on täis ja sadul parajal kõrgusel. Tundub, et kõik on korras. Kell on liikunud juba üle poole ühe ja ma ei saa lahti kiuslikust mõttest, panna end proovile ja meenutada seda tunnet, mis oli üle poole sajandi tagasi.
Kümna poisina tuli ette, et sõitsin rattaga koolivendade juurde, kes elasid laiali Laagrist Rahumäeni. Onult päranduseks saadud NSU oli suure ülekande tõttu tuntud, kui aeglase stardiga ratas, millega oli suhteliselt raske igast künkast üles vändata aga tasasel maal olin teistest kerge vaevaga ees.
Otsustan mööda Metsa tänavat Hiiu poole sõita, sest ma ei näe välja eriti sportlik ilma kiivri ja muu atribuutikata, mis tänapäeva rattal peavad küljes olema. Olen Metsa ja Pargi tänava ristmikul. Kell on 12.52. Mõtlen, kas loobuda ja minna tagasi, või sõita edasi? Minna, või mitte minna? Nagu Hamlet! Vabaka kaudu on otsem aga häirib suur liiklus. Põllu tänava kaudu on jälle väike ring ja teised võivad olla ära läinud kui mina ükskord sinna jõuan. Koos pulsi kiirenemisega tuleb igasugu mõtteid ja kõhklusi. Otsustan sõita läbi pargi, mille jalgrada tekitab minus juba unustatud aastatetaguse tunde, kui sõitsime poistega Glehni pargis mööda kitsaid rattaradu, mille ise olime „sisse sõitnud“. Vikerkaare ülekäigu juures panen nupust liikluse Vabaduse puiesteel seisma ja jalutan ratast lükates üle. Ise mõtlen, kuidas ma autojuhina kiruks, et näe vanamees rikkus mu rohelise laine ära.
Kui ma rattaga Kalevi juurde jõuan, on taatide näod päris pikad. Tunnistan ausalt, et see sõit kodust Kalevi juurde on juba mul higinäärmed tööle pannud ja adrenaliinilaks on oma töö teinud. Olen teiste rattameeste seas kõige vähemtreenitud aga ma mõtlen, et kui ei jõua teistega sammu pidada, eks siis pööran otsa ringi ja tulen koju tagasi.
Peale kaardil sihtkoha kindlakstegemist, mis on Männiku liivakarjäär, asume teele. Urmas ees ja mina rivi lõpus. Loen meid üle ja saan 7 uljast rattameest. Huvitav, kui palju neid uhhuuduuril oli? Praegu pole aega pikalt arutada, sest oleme jõudnud tiigi juurde, kus kaks naisterahvast lõpetavad partidele „lisasööda“ andmist. Pardid on suhteliselt julged ja näevad head välja. Venelannad on nõus koos vanameestega lausa klubi ajaloo tarbeks pildile jääma.
Enesetunne tundub hea olevat, ka pulss ja vererõhk on normis. Liigume edasi mööda kurikuulsat Helbe tänavat. Tempo tundub paras olevat, sest jõuan ümbrust jälgida ja üle aia kiigata kuidas keegi oma õue kujundanud on? Järgmine peatus on juba Männiku liivakarjääris, kus on küll nähtavasti palju liiva aga ka palju vett. Nii kaugele kui silm seletab on üks pikk Männiku järv. Päike on sügiseselt madalal männilatvade kohal ja tema kiired paitavad järvepinda, pannes selle lõbusalt särama. Üle järve on järsk liivane kallas, kuhu plaanib meie uus linnaosa vanem rajada kaasaegse supluskoha.
On otsustamiskoht! Kas minna paremale ja lühemat ringi mööda tagasi või sõita otse edasi sinna kaugele kus järve taga on metsapiir ja sealt paremale läbi metsa Männiku teele? Võib olla ma eksin aga küsimus tundus nagu oleks ta esitatud minule, sest mina olen see „roheline“ rattamees! Ikka otse! Otsustan sõita ees pannes ennast proovile. Seni ei andnud tunda midagi peale istmiku. Õnneks tuleb karjääri lõpus pehmes liivas ratast kõrval lükata, mis kulub sellele kehaosale puhkuseks ära. Edasi on ees uhiuus rattatee Männikuni. Tee on hea aga sõit tundub raskeks minevat. Edasi ülimõnusat rabadevahelist teed matka algpunktini, kus Urmas teatab, et läbitud on 25km! Minul +5 km. Kalevi armas abikaasa on meile sooja sauna kütnud ja head paremat lauale muretsenud. Saunast läbikäinud võin kinnitada, et sain juhhuuduuril hakkama ja tahaks veel!

Johannes K

Eesti Mereakadeemia külastus.

Eesti Mereakadeemias

Järjekordne huviretk viis Nõmme vanamehed Eesti Mereakadeemiasse. Elupõlise laevamehe Elvo vilunud juhendamisel saime näha ja kuulda, kuidas meil kõigi maade ja merede jaoks meremehi tekitatakse. Nimelt on siinne diplom tunnustatud kõigis maades, kellel merd on. Vaatasime jurakaid laevamootoreid ja muud laevandusse puutuvat. Erilist elevust tekitas kaasaegse laeva juhtimise simulaatori proovimine. Panoraamsel ekraanil laiuv meri, lained, äike ja torm olid nagu päris. Elamus oli sedavõrra täiuslik, et võttis põranda jalge all kõikuma, kuigi kõikus ju ainult laev ekraanil.
Veendusime, et meremeeste väljaõpe on tõesti tasemel, mis lubab neil töötada kõikjal. Samas jääb meremehe pere ikkagi siinse kalda peale, kuhu ta mõne aja pärast tagasi pöördub.

Kirjutas Rein K

Külaskäik Tartu vanameeste juurde!

Külas Tartu vanameestel
18.oktoobriks olime kutsutud Tartu Seeniormeesteklubi 10. aastapäevale. Pidu oli suurejooneline. Saalis umbes 50-60 inimest. Nende seas oma veerandi jagu naisi. Seda põhjusel, et ollakse linna pensionäride organisatsiooni „Kodukotus“ rüpes. Organisatsioonil on ligemale 1000 liiget, kes jagunevad kooridesse, tantsurühmadesse ja mitut sorti huviringidesse. Selline kooslus annab võimaluse teha pajusid üritusi koos. Samuti ühiselt, koos linnapoolse toetusega, majandada päratu suurt maja (endist haiglat).
Sealne meesteklubi oli alguse saanud paari vanamehe eestvedamisel ühe kesklinna maja keldris. Praeguseks on liikmete arv kasvanud 40ni. Vanim liige on 91 aastane, endine matusekorraldaja. Liikmete hulgas on ka kunagine Tartu linnapea Roland Ilp.
Sarnaselt meiega on ka nende klubi eesmärk pakkuda vanameestele mitmesugust tegevust. Ehk, piltlikult öeldes, meelitada nad ahju tagant välja. Tundub, et neil on meist rohkem tubaseid ettevõtmisi. Avarad ruumid pakuvad selleks ka soodsaid võimalusi. Piljard, lauatennis, koroona, veloergomeeter – see on sisustus, mida me lühikesel ringkäigul silmasime.
Oli igatpidi kasulik tutvuda teise samasuguse klubi tegevusega. Leida nii ühiseid jooni kui erisusi.
Kutse vastukülaskäigule võeti tänuga vastu. Kas see toimub veel sel aastal või soojemal ajal - eks seda otsusta vanamehed Tartus.
Rein K.

Ja jälle golf!

Disc golfi rajal!
Noorepoolne vanamees Paul on meie seas ainus, kes sel uudsel alal on end
arvestatavale tasemele upitanud. Sestap oli ta entusiastlikult valmis
meid oma uue harrastusega tuttavaks tegema. Nii asuski kümmekond
vanmeest Keila poole teele, et sealsele kunagisele tankide
harjutusväljakule tehtud mängumaal esmast kogemust saada.
Mäng ise seisneb plastketaste, mis meenutavad laste lendkettaid,
lennutamises kuni jõuad ihaldatud korvini. Raja iga lõik on mitusada
meetrit pikk, iga lõigu lõpus on korv ja võidab see, kes vähemate visete
arvuga ketta korvi poetab.
Teoorias lihtne, praktikas mitte nii lihtne. Seda enam, et rajad on
enamasti käänulised. Nõnda läksidki esimesed heited kas puu otsa või
raja kõrvale võssa. Õnneks leidsime kõik kettad ikkagi üles (neid
pidavat aeg-ajalt lausa kaotsi minema), nii et ponnistused võisid
jätkuda. Lõpupoole tekkisid isegi mõningad vilumuse alged, st kettaid
tuli harvem tihnikust otsida.
Võistuloopimise lõpetas äge rahehoog, andes end mänguhoogu unustanud
vanameestele märku, et on aeg minna aegsasti kütte pandud sauna end üles
soojendama.

Kirjutas
Rein K.

Abilinnapea külaskäik!

Tallinna abilinnapea Merike Martinson oli meie järjekordne külaline.
Kauaaegne ja teenekas lastearst. Hakatuseks kirjeldas ta värvikalt
Tallinna Lastehaigla loomise lugu oma riigi tuleku algusaegadel. Edasi
kandus jutt kaasaega, kus abilinnapea võimkonda kuulub pealinna
sotsiaalne elu. Selles vallas on paljugi tehtud. Samas kasvavad
vajadused veelgi kiiremini. Küll supiköökide, öömajade, sotsiaal- ja
munitsipaalmajade järele. Igaks juhuks uurisid meie vanamehed külaliselt
välja sellegi, kus asub kõige lähem supiköök.
Põhjalikumalt peatus meie külaline eakate hooldusel. Siin on appi tulnud
koguni uusim sidetehnika, mis on eriti sobiv üksi elavate eakate
julgestamisel.
Lahkumisel avaldas abilinnapea imetlust, et me Kivimäe jaamahoone
seestpoolt nii koduseks oleme muutnud.
Kirjutas Rein

Ämari lennuväljal

Vanamehed Ämari lennubaasis
Mitu autotäit uudishimulikke Nõmme vanamehi oli seekord paigas, kuhu tavaline surelik niisama lihtsalt ei pääse.
Mõistagi oli lendurist vanamees Tõnu see, kes lennubaasi väravad meie ees lahti rääkis. Vanamehed, kellest enamik on tuttavad kunagiste Vene kroonu oludega, vaatasid teatava kadedusega NATO kombestiku kohaselt püsti pandud majapidamist. Igas hoones omad puhke- ja kööginurgad, saunad, jõusaalid jne.
Baasi mõjusaim rajatis on muidugi üüratu lennurada. Saime aimu ka relvastusest, mis seal edaspidi oma koha leiab. Sest igavesti ei saa ju kesta olukord, kus teiste riikide lennumasinad kordamööda meie taevast valvamas käivad.
Tasemel lennubaas maksab suure hunniku raha. Õnneks tuleb enamik sellest NATO kaukast. Ikka selleks, et me siin kiiremini ise hakkama saaksime.

Kirjutas Rein K

Vihula mõisas

No nii, no niii, no niiii!
Nõmme vanamehed jälle siin!
Umbes selliste hüüatuste saatel kogunesime uue hooaja esimesele väljasõidule Kivimäele, et sõita tutvuma Vihula mõisakompleksiga. Ilmateade lubas päeval saartest alates hoovihma, mistõttu oli mõnigi pilk suunatud taevasse, veendumaks, kas sellest või teisest pilvest meie reisu segajat ei saa. Oli ju viimastel päevadel lausa selgest taevast vihma ja rahet sadanud. Järel uhke vikerkaar.
Vihulas ootas meid väljasõidu korraldaja vanaisa Tiit, keda saatis varsti neljaseks saav Gustav ja äärmiselt meeldiv ekskursioonijuht Age. Muidugi meenub kõnekäänd vanast hobusest ja kaertest, aga mis siis! Tema põhjalik ülevaade mõisa ajaloost ja tema omanikest kuni tänapäevani on mõttetu siin ümber jutustada. Oma silm on kuningas! Muljetavaldav on see, et Taani päritolu omanik näeb kogu mõisakompleksi taastamise vajadust ja arendades kõikides hoonetes midagi, mis oleks hea inimesele - külastajale ja mis majanduslikult end ära tasuks. Nägime peahoone ballisaalis asuvast restoranist kuni spordiväljakuni kus on võimalik mängida võrk-, korv-ja minijalgpalli. Erilise tähelepanu sai muidugi vanameeste seas vesiveski, mille käivitamine ei ole võimatu, kuna kõik põhilised sõlmed on hästi säilinud. Aktiivsetele inimestele on siin loodud kõik võimalused puhkuseks, tööalaseks väljasõitudeks või mitmesugusteks perkondlike ürituste läbiviimiseks.
Peale maitsvat lõunasööki pidasid aktiivsemad vanamehed maha tulise lahingu minigolfi rajal, kus napi võidu sai Endel.
Suur tänu Agele, aga eriti täname Gustavit, kes kogu selle pika ekskursiooni vapralt kaasa tegi !Muidugi mõtlevad vanamehed veel kummitustest, keda pelgas Age ja kes käivad kaasas kõikide vanade mõisade ja lossidega.
Ilmateade ei eksi, sest esimese vihmahoo saime tagasiteel koju Võsul. Üks kordaläinud päev veeres õhtusse.

Peale suvevaheaega 2011a.

Peale suvevaheaega kogunesid vanamehed 6.septembril oma korralisele klubiõhtule täis energiat ja teotahet. Osalema oli palutud Nõmme linnamajanduse osakonna ettevõtluse vanemspetsialist proua Kaja Hints, kellele oleme võlgu suured tänud praeguste klubiruumide kasutamise võimaluste eest. Väga meeldivas ja sundimatus õhkonnas mõõdunud vestluse ajal puudutati Nõmme linnaosa ettevõtluse probleeme. Arutleti Sihi tänaval toimuva laada vajalikkusest, Männiku karjääri ujula vajadusest, Kivimäe sauna kurvast saatusest, uuest äri- ja puhkekeskusest Raku piirkonda, golfiraja rajamise küsitavusest raba piirkonda, Nõmme turu hinnapoliitikast ja muust ettevõtlusega seonduvast Nõmmel. Klubi liikmed said oma küsimustele vastused ja olid väga rahul toimunuga. Järgnevalt pandi klubi esimehe Urmas Lepiku eestvõtmisel paika ürituste ja klubiõhtute sisu ja ajakava aasta lõpuni.

Linnaosa vanema külaskäik

Meil olid külas

Nõmme linnaosa vanem Erki Korp ja Jaapani kogemusega vahetusõpilane Stiina Seppel.

Hakatuseseks tutvustas linnaosa vanem oma pikaaegse noorsootöö kogemusega tausta. Arvan, et nii mõnegi vanamehe peas liigahtas mõte, et praegu on noor olla küllaltki keeruline, ahvatlusi ja kiusatusi kõik kohad täis. Hea, et noor sai oldud kunagi ammu ja nüüdsed probleemid tookord tundmatuks jäid.

Edasi keerles keskustelu Nõmme ümber. Linnaosa on ju peaaegu Pärnu suurune, muresid jätkub. Näiteks, mingil seletamatul moel tekivad kuhugi uusehitised, mis sinna mitte kuidagi ei tohiks tekkida. Tõdesime, et linnaosa vanem on täis otsustavust taolistele nähtustele käsi ette panna.

Neiu Stiina lugu on ere näide kaasaegsete võimaluste väga arukast ärakasutamisest noore inimese poolt. Õppis ära Jaapani keele, läbis konkursi ja sai Jaapanisse vahetusõpilaseks. Saime teada,et selle maa edu tugineb kõvale tööle. Võiks öelda, et massilisele töönarkomaaniale. Saime teada sedagi, et meie siin oleme nendega iseloomult küllaltki sarnased. Sarnasusi jagub koguni mõlema maa keeltesse.

Üldmulje linnaosa vanemast jäi soodne. On lahe ja arusaaja mees, kellega suhtlemine kujuneb kindlasti meeldivaks. Ühtlasi nägi linnaosa mõjukaim mees, kes need vanamehed lähedalt vaadates õigupoolest on. Käigult tekkis mitmeid mõtteid, kuidas Nõmme Vanameeste Klubi võiks veelgi enam sulanduda linnaosa ellu.

Kirjutas Rein K.

Lennundusmuuseum

Eesti Lennundusmuuseum

oli Nõmme vanameeste järjekordse retke sihtmärk. Mõistagi lennumees Tõnu ladusal korraldamisel.

Tartust poolteistkümmend km lõna poole Haaslava valla väljadele on supermees Mati Meos kogunud üüratu hulga õhusõidukeid. See on näide puust ja punaseks, mida eraalgatuslikus korras on võimalik korda saata. Aeg ja olud ei võimaldanud Matil omal ajal lennukirge täiel määral välja arendada. Nüüd, vanemas eas, on ta kunagise puudujäägi omal moel ja suure kuhjaga tasa teinud.

Nägime mitmete riikide valdavalt sõjalise otstarbega lennumasinaid. Igaühe väljarääkimise ja kohaletoimetamise lugu on omaette peatükk, millest Mati värvikalt üht-teist meile pajatas.

Iseloomulik on kogu muuseumi rahastamise saaga. Lennuk maksab palju. Mida haruldasem, seda rohkem. Tema kohalevedamine samuti. Suur sõiduk tuleb tükkideks võtta, et ta üldse kuhugi treilerile ära mahuks. Pärast oskajate inimeste poolt jälle kokku panna, et teda täies hiilguses terviklikult näidata saaks. Mõned eksemplarid on küll ka ise kohale lennanud, kuid ka niisugune tühisõit maksab midagi. Eesti riik ei ole siiani mitte sentigi muuseumisse pannud. Panustab Mati Meos ise. Oma riigikogulase pensionist ja oma eraettevõtluse tuludest. Hull mees. Ent ka selliseid peab olema – siis juhtub midagi suurt. Muidugi on ta kasutanud lisaks Euroopa Liidu raha, mida teinekord pillutakse siia-sinna üsna küsitavatel eesmärkidel.

Tagasisõidul astusime sisse Põltsamaa lossi venikeldrisse. Kohalik veinitootja on siia ritta sättinud 13 erinevat markki rüübet. Mõned neist, sealhulgas kohalik šampus, said ära proovitud. Mõjus hästi. Sealtmaalt sujus tagasisõit hoopis meeleolukamalt. Eriti pärast seda, kui vanamees Hilmo lõõtsapilli kätte võttis ja seda pikemaks venitama hakkas.

Kirjutas Rein K.