Veel Venemaast.

 

Klubiliige Feliks jätkas nädalakirja Economist Moskva endise korrespondendi Arkadi Ostrovski raamatu “Venemaa loomine. Gorbatšovi vabadusest Putini sõjani” tutvustamist. Juttu tuli perestroika lõpuaastatest, mil Gorbatšov toetus  vanameelsetele, kelle sepitsetud putš viis koheselt NSVL lagunemiseni. Enne Putini määramist Jeltsini poolt peaministriks ei tundnud teda Venemaal peaaegu keegi. Kuna rahvas igatses pärast Jeltsini ”vaesuse kümnendit” riigivalitsemises “kõva kätt” ja Putin korraldas FSB toel Moskvas korterelamute õhkulaskmise, et Tšetseenias uut sõda alustada, hakkas uus valitseja venelastele üha enam meeldima. Sellele aitas kaasa ka naftahindade tõusu tõttu maailmaturul tublisti kosunud Vene riigieelarve ning rahva paranenud elatustase. Üha enam võttis maad nostalgia suure Nõukogude riigi järele, mis viis 2008. aastal Gruusia ründamiseni ning 2014. aastal Krimmi annekteerimiseni. Lõpetuseks luges Feliks ette mõned read äsjailmunud miniväljaandest “Putini anekdoodid”:

“Vladimir Vladimirovitš, kas te olete Stalini poolt? Ei, tema asemel!”

Kuidas keel tehnoloogialt abi saab

 

Klubil oli külas TTÜ IT teaduskonna vanemteadur Einar Meister. Saime teada, et kõnekeel tekkis umbes 200 000, kirjakeel 5000 aastat tagasi. Trükikunsti teke suretas välja kirjakeelt mitte omanud keeled. Maailmas on 7164 registreeritud keelt. Kultuurkeelteks (neid on umbes 2400) loetakse keeli, milles on trükitud emakeelne piibel. Viis suurima rääkijate arvuga keelt on inglise, mandariini hiina, hindi, hispaania ja prantsuse keel. Üle miljoni kõnelejaga keeli, mida nimetatakse juba suurteks keelteks, on ainult 400. Iga 40 päeva järel sureb välja üks registreeritud keeltest. Oletatakse, et saja aasta pärast on alles vaid 50-10% praegu räägitavatest keeltest. Infotehnoloogia meeletu areng on suurt mõju avaldanud ka keeletehnoloogiale. Lisaks masintõlkele on tekkinud kõnesüntees ehk masin on suuteline rääkima inimkeeles. Kohe-kohe saabub aeg, mil ka kõige teravam inimkõrv ei suuda eraldada masinkõnet inimkõnest. Juba mõnda aega pakub arvuti salvestatud kõne kirjapaneku teenust, mis lihtsustab eeskätt teadlaste, ajakirjanike ja mitmeid teisi elukutseid omavate inimeste tööd.

Teadmisi USA koolikorraldusest.

 

Vanameestele tuli külla klubi presidendi Meelise 13aastane tütretütar, kes hoolimata oma noorusest kogenud elu neljas erinevas riigis. Lenneli Arumeel sündis Šveitsis, kus käis prantsusekeelses lasteaias ja siis pooleteise aastat venekeelses lasteaias Venemaal, läks Euroopa kooli prantsuskeelsesse esimesse klassi Tallinnas ja siis õppis kolmandast kuuenda klassi lõpuni USA koolis Dallases. Seda kõike tänu oma prantslasest isa ja eestlannast ema ametitele loetletud riikides. Praegu õpib Lenneli Pääsküla kooli seitsmendas klassis. Peres kasvavad veel tema kaks venda, kellest üks on 11ne ja teine 3aastane. Aktsendita valdab tütarlaps eesti, prantsuse ja inglise keelt,  äsja alustas ta koolis hispaania keele õppimisega. Ameerikas koosnes koolipäev üheksast tunnist, vaheajad kestsid vaid neli minutit, välja arvatud söögivaheag, mille pikkus oli 30 minutit. Igal koolipäeval kõik tunnid kordusid. Seega ka kunsti- ja muusika- ning kehalise kasvatuse tunde kogunes nädalaga viis. Õppetöö toimus tervenisti laptopi vahendusel, kus valminud õpilase ainetöö kuvas õpetaja klassiseinal paiknenud suurele ekraanile ning alustas siis kaasõpilaste nähes töö läbivaatamist. Hinded pani õpetaja protsentides. Vaid ideaalne, vigadeta õpiülesande lahendus vääris 100%. Koduseid ülesandeid ei antud. Kooli tulid ja sealt lahkusid kõik lapsed koolibussiga, ehkki kodutee kestis Lennelil vaid umbes kaheksa minutit. Üheks lisapõhjuseks niisugusele Ameerikas levinud elukorraldusele oli kindlasti tõsiasi, et Dallase selles piirkonnas, kus lapsed elasid, puudub ühistransport ja autotee kõrval kõnniteed. Lapsevanemad tulid lastele bussipeatusse vastu. Kooliaasta kestab USAs augusti teisest nädalast mai kolmanda nädala lõpuni. 

 

 

Nõmme Vanameeste Klubi 15 aastane

 Me kõik oleme kuulnud, mis viib rähnipoja puu otsa. Mis toob aga eakad mehed vanameeste klubisse? Nõmme Vanameeste Klubi ühe asutajaliikme Urmas Lepiku sõnul on igal inimesel sõltumata vanusenumbrist vajadus kuhugi kuuluda, suhelda eakaaslastega, tunda nendega hinge- ja mõttelähedust. Kui saabub pensioniiga, kaovad sõpradena tajutavad töökaaslased ning tihti jääb üle kodus vaid abikaasaga juba ammu tuttavaid jutte veeretada ja kassiga mängida. Aga sellest jääb väheks. Septembris 2009 pani Urmas Nõmme Sõnumitesse väikese kuulutuse,  milles kutsus linnaosa vanemaid mehepoegi, kes julgevad endid vanameesteks kutsuda, kokku saama.  Nii sündis peagi, 1. oktoobril Nõmme Vanameeste Klubi. Algul ei olnud klubil “oma kodu”, kohtuti Alfredi Pubis, Silva baaris, kord isegi kunagi tegutsenud lõbumaja ruumides. Alles siis, kui pöörduti linna osavanema Rainer Vakra poole palvega saada endale oma ruumid, koliti üle Kivimäe endisesse jaamahoonesse, kus käiakse koos igal teisipäeval kell 16. Praegu on klubi nimekirjas 27 meest vanuses 70 kuni 95. Kõige eakam meie hulgas on õismäelane Joel Vahur, kes hoiab end vormis igapäevaste ringkäikudega ümber koduasumi kauni veesilma ning lõbustab kaaslasi pikast elust pärit humoorikate tarkustega. Klubi president Meelis Arumeel arvutas välja ka klubiliste keskmise vanuse, mis on 80,8 aastat.

Tähtpäeval austas meie klubi külaskäiguga linnaosavanem Karmo Kuri, kel kaasas sünnipäevatort. Enne sünnipäevapeo algust austasime kõiki 15 aasta jooksul meie seast lahkunud klubiliikmeid. Elu on teinud oma töö ja nii on klubi asutajaliikmetest peale 80aastase noorusliku ning ideerikka Urmase rivis veel vaid samaealine, alati hea mälu ja muheda ütlemisega Johannes Kuura. Klubil on oma logo, lipp ja laul. Iga kuu viimasel teisipäeval tähistame sama kuu sünnipäevi ja jõulupeol  teeme järjekordse ühispildi. 15 aasta jooksul on kirja saanud 780 sündmust - kohtumist külalisega või külaskäiku mõnda põnevasse paika. Täna on raske leida Eestimaal paika, ettevõtet või asutust, kus Nõmme vanamehed poleks käinud. Samuti tuntud või põnevat eestimaalast, keda klubi poleks Kivimäele külla kutsunud. Nii me vanas eas end pidevalt harime, et noorematest mitte maha jääda. Viimasel ajal on meis suurt huvi äratanud klubiliste ühised päringud tehisintellektile. Nagu paljud teisedki oleme niimoodi avastanud, et AI polegi veel kõiketeadja, vaid tihtilugu hoopis inimlikult eksiv. Iga-aastasel seeniorklubide kokkutulekul tõdeme, et mõnigi vennasklubi on aastate jooksul lubanud oma ridadesse ka mõne “õrnema soo” esindaja (vabandust feministide ees!). Nõmme vanameestele meeldivad samuti naised, aga klubi nime me siiski muuta ei tahaks. Kui aga mõni memmeklubi meid külla kutsub, tuleme heameelega. Samuti võtame vastu iga meiega ühineda sooviva vanamehe, tulgu ta Kivimäele kustkandist tahes.