Lisatud kaardil on püütud nähtavaks teha meie suvereisidel külastatud kohti. Rohekassinised ja väiksemad "päikesed" märgivad kohti, kus peatusime/uurisime/ööbisime aastatel 2009 kuni 2018, suuremad ja tumedamad märgid märgivad külastatud kohti aastatel 2019 kuni 2023. Täieliku info saab, lugedes blogi kirjutisi.
Just sellise pealkirja all tutvustas klubiliige Feliks Mihhail Šiskini essee- kogumikku SÕDA VÕI RAHU?, mis ilmunud Šveitsis 2019 ja eesti keeles Loomingu Raamatukogus 2022.a. Vene riikluse üheks loojaks peetakse Aleksandr Nevskit, kes mongoli-tatari ikke aegu Batu-khaani vastast üles tõusu maha surudes lasi Novgorodis tuhandetel inimestel nina peast lõigata ning silmad välja torgata. Üks tuntumaid ajaloolasi Nikolai Kostomarov (1817-1885) kirjutas mongolite valitsemise kohta: “Vabaduse, au, isikliku väärikuse tunne kadusid. Allaheitlikkus ülemuste suhtes, despootlikkus alamate vastu said vene hinge omadusteks.” Praegusel Venemaal hoitakse au sees nii Nikolai II-t kui ka Feliks Džeržinskit. Üks oli tsaar, võimu sümbol, seepärast väärib ta austust ja teda ei oleks tohtinud tappa. Teinegi teenis riigivõimu, kaitses seda vaenlaste eest, seepärast ei ole ta timukas ja mõrvar, vaid eeskujulik riigi alam. Endiselt pole enamikul Venemaa elanikest välispassi ja nad pole kunagi käinud välismaal. Neil pole ka raha, et kasvõi korra läände sõita. Venemaa enamus elab vaimselt keskajas, usub zombikasti (ehk televisiooni, mis teeb inimestest zombid), usub, et püha isamaa on vaenlastest ümbritsetud. Kord aastas tohivad rahvamassid, kellelt on röövitud kõik kodanikuõigused, tänavale minna ja end välja elada: “Me oleme võitjate rahvus!” - “Meie tegime kõigile ära!” - “Võime seda korrata!” - ”Me oleme kõige võimsamad ja meil on õigus!”. Uhkus venelane olemise üle tõuseb taevani. Sel ainsal päeval aastas pidutsevad võitjad, juba järgmisel päeval saavad neist kõigist jälle võidetud: liikluspolitseinik pressib välja pistist, arstid haiglas ütlevad õlgu kehitades: “Meil seda ravimit pole, muretsege see ise” ning sinu maja ette tekib jäätmehoidla ja sinu protestiga ei arvesta keegi.
Lõpuks käis Nõmme Vanameeste Klubil külas ka Tarandite
perekonna kolmas, tuntud liige
Indrek Tarand - valitsuse eriesindaja Narvas (1993), diplomaat ja
välisministeeriumi kantsler, rekordilise 102 509 poolthäälega Europarlamendi
liige ning hetkel gümnaasiumi ajalooõpetaja. Et just lõppes õpetajate streik,
siis keskendus külaline eeskätt selle ameti murekohtadele. See 9 eurot
palgalisa kuus polnud muidugi see, mida tööseisakuga taotleti. Näiteks võrdlus
torumehega, kes kõrvaldab kahe minutiga ummistuse ja küsib töö eest 50 eurot.
Koolis, kus Tarand ajalugu õpetab, on personali kokku 88 inimest, neist vaid 11
mehed ning äsja oma 60. sünni päeva tähistanud Indrekust üksnes 14 nooremat
pedagoogi. Suhtumist õpetajasse näitab kasvõi tõsiasi, et kui Päts oli
president, anti reeglina õpetaja perele riigi poolt elamiseks 3-toaline. Praegu
peab õpetaja olema õnnelik, et politsei ei algata lapsevanema mõne kaebuse
peale kriminaalasja. Praegu on normkoormusega töötava õpetaja palk selline, et
mõni õpetaja sõidab õhtuti Bolti taksot, teine aga käib rikkurite elamist
koristamas. Nõudmised õpetajale on aga suured. Tunde tuleb ette valmistada,
pärast tundide lõppu tuleb parandada kontrolltöid, pidada lapse ja tema
vanematega arenguvestlusi. Kirsiks tordil oli haridusametniku poolt algatatud
juurdlus, miks nõudis õpetaja Tarand pärast õpilasele koridoris öeldud “Tere
hommikust!” sama tervitust vastu ka õpilaselt. Sest üheski haridust puudutavas
õigusaktis niisugust nõuet ju kirjas pole.
