Kanuumatk

Pärast sundpuhkust tuli kõigil meestel koduse ülesandena vaadata üht numbrit oma passis, kuulata ära abikaasa hinnalised arvamused ja nõuanded ning otsustada, kas istuda 21. juulil Pärnu jõel kanuusse ja mõlada allavoolu ca 15 km, nautida rannasauna leili, ujuda suvesoojas vees, grillida ja viita meie omas heas seltskonnas paar õhtutundi. Kuus meest leidsid, et passis olev number pole üldse oluline, abikaasa usub endiselt mehe tarmu, ilmateadet ei tasu tõsiselt võtta ning jões ujumiseks pole Tallinna inimesel kunagi liiga palju võimalusi. Läks sõiduks! Oli tuult, pilvi, päikest, väikeseid kärestikke, vesiroose, veelinde, kallastel hobuste/lehmade/lammaste kopleid, eelmise tormi langetatud puid. Enne sõitu valmistusime ülalt tuleva vee vastu, aga ühel paatkonnal tuli vesi altpoolt kallale. Imekombel pidasid seljakotid seni vett, kuni nad õigetpidi vee peal olevatesse kanuudesse said tõstetud - telefonid jäid töökõlblikeks. Mehed ise aga said hea supluse ja õppetunni, et vee peal tembutamine ei ole hea mõte, päästevestid tuleb korralikult kinnitada ja kaasaveetav kraam tuleb siduda kanuu istmete külge. Sündmus tegi ujumiseisu ka kuivaks jäänud meestel. Pärast seda vahejuhtumit läks sõit kuni saunatelgini mõnusalt, veelkordsed ujumised tõstsid leilimõnu ning grillvorstid maitsesid hästi. Järgmisel aastal jälle, inshallah 😎.