Eesti peaminister on Nõmme vanameeste vestlusringis

Pimedal jaanuari õhtupoolikul peatus Kivimäe jaama juures üks auto. Nõmme vanameeste klubi akendes põlesid tuled, ruumid olid viimse istekohani täis sumisevaid mehi. Eesti Vabariigi peaministri Jüri Ratasega olid tulnud kohtuma pea kõik klubi liikmed.

Peaminister on rahvamees, surus viimasel kui ühel vanamehel karu kombel käppa. Urmas Lepik ütles asjakohased, sõbralikud tervitussõnad ja rõhutas, et klubi põhikirja kohaselt ei räägita meil reeglina poliitikast, et vältida koosviibimistel tarbetut sõnasõda. Peaministri külastust peeti aga siiski üsna üksmeelselt erandi vääriliseks ja oodatud kohtumine läkski hoogsalt käima.

Alustuseks meenutas Jüri Ratas valitsuse istungitel kõvaks  ja kõlavaks koolitatud häälel, et ta on läbi ja lõhki Nõmme poiss, veetnud siin lapsepõlve, käinud koolis ja lõpetanud Nõmme gümnaasiumi.

Avastamisrõõmu tekitasid nii talle kui ka paljudele vanameestele mitmed ühised tuttavad lapsepõlve ja nooruse aegadest, nii õpetajate kui koolipoiste seast. Minevikust kerkis rõõmsate kõrvale ka kurbi mälestusi, nagu Vabaduse puiestee äärse Rahumäe kooli põleng.

Jüri Ratase ettekannet päevakohasest Eesti sise- ja välispoliitikast kuulasid vanamehed ilmse rahuloluga, ettekandja oli oodatult tipptasemel ning siirdus teemalt teemale läbimõeldult, rääkis olulisest ja ei kulutanud napivõitu aega ajakirjanduses juba tüütavalt palju tähelepanu pälvinud populistide kõnekultuuri kitsaskohtadele.

Vastustena vanameeste arvukatele küsimustele oli päris mõnus kuulda Jüri Ratase suust Eesti elu ja selle korraldamise kohta tasakaalukat seisukohta.  Koos heade soovidega jäi meile kingituseks sellest õhtust autogrammiga varustatud bowlingu pall.

Külalised ära saadetud, järgnes meil omavaheline vestlusring ja leidsime, et selliseid maid nagu meie Eesti pole ilma peal  kuigi palju, kus peaminister pärast tööpäeva lõppu kamba vanameestega veedab mitu tundi uurides, mida me valitsuse poolt ootame, millega ollakse rahul ja millega mitte.