Ooperisolist raudteejaamas

 Meeldivas ootusärevuses klubikaaslased nihelevad diivanitel, neid on palju. Klubi pealik Urmas  kutsus meile esinema oopersolisti Pirjo Levandi. Uks avaneb ja ruum läheb valgeks. Ideaalselt sale, noor ja kena tütarlaps, kuldkingakesed jalas ja kitarr käes seisabki me ees.

Pole lihtne olla kuulsa onupoja täditütar. Pirjo alustas oma koolipõlve klassikalise muusika õpinguid konservatooriumis Urve Tautsi lauluklassis. See oli tore ja paljulubav aeg, mil laulud aitasid elada-võita. Unistuste teoks saamine algas peale kooli lõpetamist Estonias, kus selgus, et teater on nagu mosaiik, kus iga laulja vaid killuke. Ooper on tõsine asi, ei mingit kabareed ega revüüd - aga sa oled noor ja ilus, millal siis veel. Pirjo räägib teatrielust, endast, näitlemisest. Ja laulab. Ta esineb otse, ilma võimenduseta, kitarristi saatel. Solisti tugev ja helisev hääl paneb kuulajate südamed põksuma ja silmad särama. Mõnel korral saadab Pirjo end ise kitarril, mõnel korral miniksülofonil. Iga pala tunnustuseks kuulajate soe ja sõbralik aplaus. Lausutud laused ja lauldud sõnad on tasakaalus, sõnalise ja vokaalse osa üleminekud sujuvad.

Viimastel aastatel on Pirjo Levandi lemmikuks Ladina-Ameerika muusika, millel ta meile hispaania keeles särtsakalt kõlada laseb. Operetist ei arva ooperisolist suurt midagi. Seal peaks vere asemel soontes shampanja voolama, mis pidevalt kihiseb ja vahutab. Sädeluse ja sära puuduse all Pirjo küll ei kannata.

Lisaks Graniitvillale saab Pirjo Levandi esinemist nautida Rapla kirikumuusika festivali raames 27. juulil Järvakandi kirikukontserdil.